Mine sisu juurde

Šampoon

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Astunud esmakordselt sisse proua Donzert'i väikese kahekorruselise maja uksest, oli Martine hämmeldusest kaotanud kõnevõime terveks päevaks. Ka kõige muinasjutulisem "Tuhande ja ühe öö" lossidest poleks iialgi suutnud üht inimolendit sel määral erutada; kõik araabia parfüümid poleks iialgi suutnud kellelegi nii suurt naudingut pakkuda, nagu tundis Martine selles väikeses majas, mis oli läbi imbunud šampooni ja kölni vee lõhnadest. Kuna Cecile hakkas üha sagedamini Martine'i enda juurde lõunale ja ööbima kutsuma, siis oli proua Donzert pannud maksma kindla korra: Martine'il tuli alati kõigepealt käia vannis.
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 28


  • Kuna Tema on kulutamisvõimekuse embleem ja peamine kulutaja, on ta ühtlasi ka selle maailma kaupade kõige mõjukam müüja. Kõik kunagi ette võetud uuringud on näidanud, et atraktiivse naise imidž on kõige efektiivsem reklaamivõte. Ta võib istuda kaksiratsi uue auto poritiival või juveelidest lõõmavana sellesse astuda; Ta võib lamada mehe jalgadel, paitades tema uusi sokke; Ta võib väljakutsuvas poosis hoida bensiinipumpa või aeglaste liigutustega üle metsavälu tantsida, uue šampooni tõttu hiilates; ükskõik mida Ta teeb, Tema imidž müüb. Meie tsivilisatsiooni günolaatria on kirja pandud plankudele, kinoekraanidele, TV-sse, ajalehtedesse, ajakirjadesse, konservikarpidele, pakenditele - kõik pühendatud valitsevale jumalusele, feminiinsele fetišile. Tema dominioon ei too siiski kaasa naiste valitsust, sest Tema ise ei ole naine.
    • Germaine Greer, "Stereotüüp", tlk Maris Müürsepp, rmt: "VTK-raamat", Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1999-2004 (artikkel raamatust "A Cultural Studies Reader. History, Theory, Practice", London, 1995; katkendid Greeri teosest "The Female Eunuch", 1970)


  • Ent maa-rahval polnud julmus ikka veel otsa saanud. Hiiglane haaras meid kaenlasse ja vedas kuhugi, kuulsin sõna "pesema". Automaatselt kerkis mu silme ette sooja veega täidetud vann, seebivaht, kahhelkivid, banaani lõhnaga šampoon... Teadsin, et maal midagi niisugust olla ei saa, ning ma ei eksinud. Meid viidi Siplasega otse köetud ahju. Teisiti ei oska ma nimetada toda väikest kambrikest, kuhu oli ehitatud pingike ja mida täitis põrgukuumus. Meil langesid Siplasega maha kõik karvad, ka juuksed. Polnud midagi hingata. Eelnevalt alasti kistud kehadelt koorus nahka. Nutsime ja anusime halastust, kuid maa-inimene haaras kimbu oksi ning asus meid naerdes peksma.
    • Andrus Kivirähk, "Maa-rahvas? Kes nad õieti on?" kogus "Kalevipoeg", 1997, lk 14


  • Lumise Lamberti keha oli kukkudes lauda tabanud. Mitu ravišampoonipudelit oli ümber läinud, nende sisu nirises maha ja segunes Lamberti kehast voolavate intiimsemate vedelikega.
"See spetsiaalse õliga kraam maksis peaaegu neli dollarit," pahandas Lumine. Miskipärast aga tundus siiski, et praegu oli see kõik pisut... tähtsusetu. Surm tabab alati teisi inimesi. Praegusel juhul oli selleks teiseks inimeseks olnud tema. See tähendab see seal maas. Mitte see, kes seisis ja maaslamajat vaatas. Elavana polnud Lumine suutnud sõna "metafüüsika" isegi mitte kirjutada, kuid nüüd hakkas ta elu juba teistmoodi nägema. Näiteks nägi ta seda nüüd väljastpoolt.
"Neli dollarit," kordas ta. "Ma ei jõudnud seda proovidagi!"
SELLEST POLEKS ABI OLNUD, lohutas Surm, patsutades tema haihtuvale õlale. AGA KUI MA TOHIN SOOVITADA ASJA HELGEMAT KÜLGE VAADATA, SIIS... SEE ŠAMPOON POLE ENAM VAJALIK.
"Kõõmaga on lõpp?" küsis Lumine, kes oli nüüd juba üsna läbipaistev ja kustus kiiresti.
IGAVESEKS, ütles Surm. VÕITE MIND USKUDA.