Kõõm

Proosa

• Lumise Lamberti keha oli kukkudes lauda tabanud. Mitu ravišampoonipudelit oli ümber läinud, nende sisu nirises maha ja segunes Lamberti kehast voolavate intiimsemate vedelikega.

"See spetsiaalse õliga kraam maksis peaaegu neli dollarit," pahandas Lumine. Miskipärast aga tundus siiski, et praegu oli see kõik pisut... tähtsusetu. Surm tabab alati teisi inimesi. Praegusel juhul oli selleks teiseks inimeseks olnud tema. See tähendab see seal maas. Mitte see, kes seisis ja maaslamajat vaatas. Elavana polnud Lumine suutnud sõna "metafüüsika" isegi mitte kirjutada, kuid nüüd hakkas ta elu juba teistmoodi nägema. Näiteks nägi ta seda nüüd väljastpoolt.

"Neli dollarit," kordas ta. "Ma ei jõudnud seda proovidagi!"

SELLEST POLEKS ABI OLNUD, lohutas Surm, patsutades tema haihtuvale õlale. AGA KUI MA TOHIN SOOVITADA ASJA HELGEMAT KÜLGE VAADATA, SIIS... SEE ŠAMPOON POLE ENAM VAJALIK.

"Kõõmaga on lõpp?" küsis Lumine, kes oli nüüd juba üsna läbipaistev ja kustus kiiresti.

IGAVESEKS, ütles Surm. VÕITE MIND USKUDA.

• Terry Pratchett, "Patrioot", tlk Allan Eichenbaum, 2005, lk 102-103

• Järgmisel hommikul astus klassi kõige harilikum punapäine tüdruk. Nöbininaga, kohmakas, jämedakoelistes sukkpükstes. Tema laubal säras läbi roosaka, rasvase, ebameeldiva toonimiskreemi läraka vulkaaniline vistrik. Ta mürtsatas pingile spordikoti (üksi kirjandusõpikuga oleks saanud kui mitte maha lüüa, siis tõsiselt sandistada), istus, kratsis pastapliiatsiga ägedalt kukalt. Ogarjov jälgis morni halastamatu kurbusega kuningliku vaskkrooni muutumist tavaliseks kuklakrunniks - vildakaks, lohakaks. Teismeea rasusus, reedeks tumenenud pitskraele räitsakatena pudenenud kõõm. Pea oleks juba kahe päeva eest pesemist tahtnud. Üksnes punane toon tähendas veel midagi. Ainult see veel erutaski.
  • Marina Stepnova, "Itaalia õppetunnid", tlk Veronika Einberg, Tänapäev, 2015, lk 32

Luule

Must kosena purskub higi
ja higijõe käre vool
ei lase mind sulle ligi

ja kehale ladestuv sool
klammerdub ümber jalge
edasi enam ei saa
ümber laiutab valge
üle kurnatud maa

näen kuidas lähed looja
näen kuidas kustub su lõõm
pole ei külma ei sooja
okstelt pudeneb kõõm

• Joel Sang, "Taob süda kui kellakara" kogus "Lättease", rmt: "Närvitrükk" (LR 17/1971), lk 13

Tragöödia Ateena juuksurisalongis:
tema pea kohal rippus Damoklese kõõm

• Mart Juur, "Poeetiliselt korrektne", 2019, lk 92