Süüdistus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Õnnis on uskuda valesse. Valed on need, mis meid liidavad, lohutavad, kinnitavad ja aitavad hädas. Mitte tõed. Tõde on kuidagi tavaline. Kas on keegi veel tõesse uskunud? Tõde on niisamagi olemas, ilma usuta, peaaegu nagu süüdistus, nagu meie eneste olemasolu ise, ilma soola ja suhkru ja viinade marinaadita, milletagi, paljalt. (lk 117)


On kasulik meelde tuletada, et stalinliku terrori ajal oli tüüpiline süüdistus haritlaste vastu, et nad on korraga nii "kodanlikud natsionalistid" kui ka "läänelikud kosmopoliidid". Oleks mõistlik tänapäeva Eestis selliste siltidega vehkimisest hoiduda.


  • Te olite siis ju alles titad!" ütles ta.
    "Mis?" küsisin ma.
    "Te olite sõja ajal ju alles titad - lapsed, nagu need seal üleval!"
    Ma noogutasin, et see on tõsi. Me olime sõjas olnud tõesti süütud rumalukesed, lapseeast vaevalt väljas.
    "Aga niimoodi te sellest juba ei kirjuta, ega ei." See ei olnud küsimus. See oli süüdistus.
    "Mina... ma ei tea," ühmasin.
    "Noh, aga mina tean," ütles Mary. "Te teesklete, nagu oleksite te olnud mehed ja mitte titad, ja filmides mängivad teid Frank Sinatra ja John Wayne või mõni muu sileda näoga sõda armastav vastik tüüp. Ja sõda näib lihtsalt võluvana, ja nii ei tulegi neile sõdadele lõppu. Ja jälle sõdivad lapsed, nagu need seal üleval"
    Nüüd ma siis taipasin. See oli sõda, mis Maryt nii vihastas. ta ei tahtnud, et tema või kellegi teise lapsed sõjas surma saaksid. Ja ta uskus, et raamatud ja filmid on kaassüüdlased sõdade tekkimises.
    Niisiis tõstsin ma oma parema käe ja andsin Maryle tõotuse: "Mary," ütlesin ma, "ma ei usu, et ma selle raamatu kunagi lõpetan. Olen kirjutanud juba oma viis tuhat lehekülge ja kõik ära visanud. Aga kui ma selle siiski lõpetan, siis annan teile ausõna, et Frank Sinatra ega John Wayne'i jaoks seal küll osi ei leidu."
    "Teate mis," lisasin ma, "ma panen oma raamatule pealkirjaks "Laste ristisõda"."
    Sellest peale oli Mary mu sõber.