Marju Lauristin

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing andis 28. veebruaril 2014 Marju Lauristinile autasu "Raamatukogude sõber 2013".

Marju Lauristin (sündinud 7. aprillil 1940 Tallinnas) on eesti sotsiaalteadlane ja poliitik. Ta oli 1992–1994 Eesti sotsiaalminister ja on olnud Riigikogu liige. Lauristin on Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni emeriitprofessor. 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel osutus ta 26 871 häälega valituks Euroopa Parlamenti.

Artiklid ja intervjuud[muuda]

  • Venemaal õnnestub liigagi kergesti võimendada eestlaste sisemist sõltuvust endast, panna meid alahindama Eesti kui iseseisva riigi staatust. Nagu inimsõltuvustegi puhul, võib ju ka poliitikas emotsionaalselt tugevam olla seotud negatiivsete, mitte positiivsete emotsioonide alusel.
  • Me ootame teistelt mõistmist, mõistmata ausalt iseennast ja ette kujutamata teiste reaktsioone, vaatepunkte ja väärtusi. Eesti riigi selge ja arusaadava ajaloonägemuse ja tulevikusõnumi puudumine nii oma rahvale kui maailmale on muutunud viimaste sündmuste käigus piinlikult läbinähtavaks. Kurvalt sümboolne on luuletajast rahvastikuministri juhtimisel sõnastatud rahvusvahelise teavituskampaania pealkiri "Unustatud rahvad". Selmet vaba rahvana vastu võtta avatud maailma uusi väljakutseid, tegeleme uute müütide loomisega, mis jagavad maailma must-valgete skeemide järgi "omaks" ja "võõraks" ning toidavad eesti rahva hinges sügavalt juurdunud allasurutud ohvri mentaliteeti.


  • Just prae­gu on vi­sioo­ni va­ja­lik­kus eri­ti suur. Maailm on jõud­nud se­ni ku­jut­le­tud sirg­joo­ne­li­selt aren­gu­ra­jalt krii­si ja mää­ra­ma­tus­se. Hom­set ei saa ku­jut­le­da eil­se ra­hu­li­ku jät­ku­na või üleeil­se kor­du­mi­se­na. Prio­ri­tee­ti­de ebamää­ra­sus või muu­tu­mis­jul­gu­se puu­du­mi­ne võib kii­re ot­sus­ta­mi­se ajal osu­tu­da hul­le­maks prob­lee­miks kui tead­mis­te lünk­lik­kus.
  • Et inim­lik­kus teh­no­kesk­kon­da ära ei kaoks, peaks väär­tus­ta­ma va­he­tuid ja ava­tud inim­suh­teid, kul­ti­vee­ri­ma mees­kond­lik­kust, toe­ta­ma sõbra­lik­kust ja em­paa­tiat. Kas suu­re­ne­nud oo­tu­sed isik­su­se aren­gu­le on meie prae­gu­ses koo­lis ha­ri­du­se saa­nud noor­te­le ja nen­de õpe­ta­ja­te­le jõuko­ha­sed? Kas nad üld­se on rea­li­see­ri­ta­vad üldis­te nõue­te­na? Või jää­me oo­ta­ma loo­vust, ha­ri­tust, kõlbe­li­sust, emot­sio­naal­set ja sot­siaal­set in­tel­li­gent­sust ai­nult eliit­koo­li­de kas­van­di­kelt?
  • Tead­musühis­kond on võrgus­tu­nud koos­lus. Üle­maailm­ne võrguühis­kond pa­kub ini­me­se­le igas sot­siaal­se ruu­mi sõlm­punk­tis uu­si väl­ja­vaa­teid, oo­ta­ma­tuid va­li­kud ja koostöövõima­lu­si. Ses­tap peaks ka Ees­ti ha­ri­dus­maas­tik are­ne­ma se­ni­sest küllalt­ki jäi­gast mit­me­kor­ru­se­li­sest ehi­ti­sest harg­ne­va­te ja koon­du­va­te ra­da­de võrgus­ti­kuks, mil­les igaühel on va­ba­dus ja võima­lus va­li­da just tal­le so­bi­vaid tead­mis­te ja os­kus­te must­reid. Et Ees­ti leiaks uut hin­ga­mist, peaks ha­ri­dus et­te val­mis­ta­ma ühis­kon­na­liik­meid, kes ei ole hää­les­tu­nud üks­nes ar­mu­tuks kon­ku­rent­siks, vaid on võime­li­sed te­gut­se­ma ter­vik­lik­ku­se­le ja täius­lik­ku­se­le püüdva õppi­misvõime­li­se süle­mi­na.


  • [T]eisisõnu valitseks Eesti ühiskonnas justnagu tasakaal ühelt poolt muutumisvalmiduse ja valikuvabaduse, teisalt aga alalhoidlikkuse ja vabaduste piiramise eelistajate vahel.
Lähemal vaatlusel sellist tasakaalu aga ei ole, sest lisaks väärtustele eristavad neid pooli ka sotsiaalsed lõhed: jõukus, iga, sugu ja rahvus.
Liberaalseid vaateid jagavad pigem haritumad, nooremad ja jõukamad, need, kes on oma võimalustega rahul, usaldavad Eesti riiki ja tahaksid Eesti edasiliikumist euroopalike väärtuste poole, konservatiivseid vaateid aga eeskätt need, kes tunnevad end praeguses ühiskonnas halvasti kas majanduslikel, rahvuslikel, tervislikel või ka poliitilistel põhjustel, kes ei usalda Eesti riiki ning näevad senist arengut kui põhimõtteliselt valet suunda ning eelistaksid tagasipööret "vanade heade aegade" juurde.
  • Demokraatia reeglite järgi rahumeelselt toimivas ühiskonnas tagab just vastakatele arvamustele avatud ajakirjandusväli igaühele võimaluse oma seisukohti välja öelda ning vabalt otsustada, milliseid poliitilisi valikuid ta toetab, kartmata seejuures ühegi vaate eelistamise tõttu saada rahvavaenlaseks, riigivastaseks või terroristiks tembeldatud.
Ideoloogilise sõja olukorras ei jäeta rahvale enam vaba valikut erinevate legitiimsete alternatiivide vahel, vaid talle sunnitakse peale ainult ühte, "ainuõiget" vaadet.
  • Propagandistlikus võtmes on hakatud jäigalt vastandama liberaalsust ja rahvuslikkust, vabadusearmastust ja isamaalikkust. Seda tendentsi on tugevasti süvendanud Eesti demokraatliku ajakirjanduse ajaloolise lipulaeva Postimehe kaldumine rahvuspopulismi (kasvõi algatus muuta põhiseaduse preambula tsitaat oma "brändisloganiks").
Peaaegu tabuks on muutunud maailmavaateline debatt rahvuslikel teemadel, kusjuures liberaalseid vaateid sildistatakse a priori kui ohtu rahvuslikule kestlikkusele, eesti keele tulevikule.
Tegelikult peaks tõsiselt läbi vaidlema, kas eesti kultuuri tulevikku ohustavad rohkem vabadus oma identiteeti valida ja aktiivne dialoog teiste kultuuridega või hoopiski vastupidi: konservatiivne jäikus à la üks isik, üks isamaa, üks identiteet ning sulgumine kultuurilisse teokarpi hirmus, et teiste kultuuridega suhtlemine meid kohe jätab ilma oma keelest ja rahvuslikust eripärast.
On kasulik meelde tuletada, et stalinliku terrori ajal oli tüüpiline süüdistus haritlaste vastu, et nad on korraga nii "kodanlikud natsionalistid" kui ka "läänelikud kosmopoliidid". Oleks mõistlik tänapäeva Eestis selliste siltidega vehkimisest hoiduda.
  • Ja ehkki kaugeltki mitte suurem osa Postimehe - nagu ka kõigi teiste Eesti meediakanalite - ajakirjanikest pole saanud akadeemilist ajakirjandusharidust, on nende professionaalse identiteedi nurgakiviks siiski läänelikud arusaamad ajakirjandusest kui vabaduse ja demokraatia valvekoerast.
Nendele arusaamadele toetub ka Eesti ajakirjanike eetikakoodeks, mis seab ajakirjanikutöös esiplaanile avaliku huvi ja demokraatlike vabaduste eest seismise. Selline ajakirjanduseetika ning sellele toetuv professionaalne solidaarsus ongi see müütiline "vasakliberaalne konsensus", millele Peeter Helme vastandus.


  • Koroonakriisis nägime valitsuse otsustusvõimetust ja vabandasime seda kogenematuse ja erakordse survega. Valminud eelarve­strateegia reedab hoopis sügavamat poliitilise otsustusvõime kriisi, mille on põhjustanud meie noore (esindus)demokraatia takerdumine erakondliku poliitika ideoloogilistesse kammitsatesse.
  • Miks siis on teadlaste mõtted tihti jäänud poliitikaväljal vaid hüüdjaks hääleks? Ikka ja jälle viib see riigivalitsemise ja poliitikakujundamise korralduse küsimusteni, selle umbsõlmedeni, mille lahti harutamiseta ei lahene ka muud probleemid.
  • ResPublicaga seotud suured ootused haihtusid kiiresti ning asendusid peagi Reformierakonna 17 aastat kestnud domineerimisega, mil jätkusuutlikkuse põhimõtted asendas kiire rikastumise eesmärk ning teadmuspõhise ja koostöise valitsemise mudeli asemel arenes äärmuseni erakondade konkurents valijate häälte mis tahes vahenditega püüdmiseks. Euroopa Liiduga ühinemise järel nõrgenes kahetsusväärselt ka Eesti valitsuse tahe olla pikemat kavandamist ja ühiseid pingutusi vajavate muutuste eestvedaja. Tugevnes vaade valitsusele kui lühiajaliste teenuste pakkujale, kellel on seinal koalitsioonilepinguga piiratud litsents ning kelle asi ei ole klientide (ehk valijate) elu pikemaaegsete ja keerulisemate murede lahendamine.
  • Avaliku kontrolli ja parlamendi ning täitevvõimu rolli tasakaalustavate mehhanismide nõrkuse tõttu on (valitsus)-erakondadel viimase paari aastakümnega kujunenud peaaegu piiramatu võimumonopol riigi arengu suunamisel, avalike ressursside kasutamise üle otsustamisel, nii parlamentaarse kui ka täitevvõimu agenda kujundamisel ning ka enamiku oluliste ametipositsioonide mehitamisel ning praktilise otsustusprotsessi tulemuste suunamisel. Ohtlikult õhukeseks, et mitte öelda olematuks, on kulunud parlamendi ja valitsuse võimude lahusus, peaaegu olematuks on muutunud ka sisuline arutelu koalitsiooni ja opositsiooni vahel – argumentide jõudu asendab tuim teerull.
  • Järjest enam on näha keskkonnakaitse ja planeeringutega seotud kodanikualgatusi, aktiveerunud on ühiste lahenduste otsimiseks tööandjad ja ametiühingud, kodanikuaktivistidena on end ilmutanud juristid ja iduettevõtjad, digimaailmas pulbitsevad virtuaalsed mõjukogukonnad. Edukogemusena väärib mainimist arvamusfestivali kujunemine oluliseks kodanikuühiskonna foorumiks. Ometi kurdavad kõik, et sellel kasvanud kodaniku­aktiivsusel, nii nagu ka teadlaste mõttepingutustel puudub loodetud väljund praktilises poliitikas. Pessimistide lemmiknäiteks sellesisuliste pingutuste lootusetuse kohta on aastakümne­tagune katse rakendada rahva­kogu näol digiplatvormi ekspertide ja kodanike dialoogiks võimuga. Tookord sumbus algatus jääkeldrisse ehk jooksis liiva mõjukate poliitikute vastuseisu tõttu, kuna nood nägid rahvakogus otsest ohtu oma võimumonopolile.
  • Paraku pole ei vabakonnale, huvirühmadele ega teadlastele/ekspertidele, isegi mitte omavalitsustele loodud tõhusat institutsionaalset mehhanismi (peale nn kaasamise hea tava), mis kindlustaks nende seisukohtade tegeliku arvestamise seadusandja või täidesaatva võimu poolt. Eriti teravalt on sisulise osalemise võimaluste puudumist tunnetanud uus, vaba ja maailmale avatud põlvkond, kes ei võta omaks kivistunud ja ümaraks kulutatud võimuvormeleid.
Põlvkonnavahetuse ja vabakonna aktiveerumise tõttu on eriti terav vajadus kriitiliselt üle vaadata Eesti Vabariigi taastamisest peale kujunenud erakondadekeskse poliitikakujundamise ja valitsemise mudel. Tuleb endalt küsida, kuidas sobib selline mudel Eesti ühiskonna plahvatuslikult kasvanud sisemise vastuolulisuse ja mitmehäälsusega aina keerukamas, uute riskidega ähvardavas keskkonnas?
  • Meie praegune valitsemiskorraldus on lähtunud põhiseaduses sätestatud esindusdemokraatia üldistest printsiipidest (võimude lahusus, proportsionaalne valimissüsteem, presidendi piiratud roll võimude tasakaalustajana, ajakirjandusvabadus, avaliku teabe kättesaadavus, sõltumatu kohus ja riigikontroll). Osalusdemokraatia momente toob sisse kaasamise hea tava ning rahvaalgatuse mõningate elementide olemasolu. Seejuures on täidesaatva võimu avaliku vastutuse ja aruande mehhanismid, samuti erakondade avalik vastutus ja võimu ulatus nii põhiseaduslikult kui ka valitsemiskorralduse seaduses ja erakonnaseaduses väga nõrgalt reguleeritud ning Eesti parlamentaarses praktikas ka väga nõrgalt esindatud, võrreldes nn vanade demokraatlike riikidega. Ainsaks toimivaks avaliku kontrolli vormiks on jäänud vaba ajakirjandus, millelt on aga raske oodata süsteemsust ja otsustamisprotsessi keerdkäikudesse süvenemist keerukamate probleemide ja pikaajaliste arenguliinide puhul.
  • [K]õik erakonnad kokku haaravad oma liikmeskonda kodanikest vähem kui 5%, mistõttu ei esinda erakondlik vaade kaugeltki Eesti ühiskonna tegelikku sotsiaalset mitmekesisust ja rikkalikku vabakondlikku universumit, vaid ainult selle küllalt juhulikku kildu. Seejuures otsustavad erakonnad juhtpositsioonide jaotamise – ja mitte ainult riigi ja omavalitsuste valitavates kogudes, vaid järjest rohkem ka täitevvõimu asutustes ning kogu avalikus sektoris. Kui majanduslikust ebavõrdsusest rääkides peetakse drastiliseks suhtarvuks 80% ühiskondliku rikkuse kogunemist elanikkonna 20% kätte, siis poliitilise kapitali monopol 5% käes on sellest palju ebavõrdsem.
  • [E]rakondade realiikmete informeeritus ning võimalus hoida esindajate ja juhtorganite igapäevane tegevus ja vastavus erakonna maailmavaatele oma kontrolli all on küllaltki piiratud ning ka piirkondlikult killustatud. Valitsusliikmete vastutus erakonna ees ulatub harva kaugemale arutelust juhtorganites. Seetõttu ei toimi erakonnad ka tõhusa tagasiside ja kriitikale avatud keskkonnana, vaid pigem suurendavad poliitiliste protsesside korporatiivsust. Tõhusa sisekontrolli puudumisel muutuvad erakonnad ka väga vastuvõtlikuks poliitilise korruptsiooni viirustele ehk tikuvad eelistama mõne helde sponsori või mõne mõjuka klubi liikmete huve.
  • [K]una Eestis on igas valdkonnas vähe autoriteetseid eksperte, on iga tipptasemel eksperdi huvides vältida erakondlikku seotust, mis võiks kahjustada tema autoriteeti sõltumatu asjatundjana. Seetõttu on Eesti erakondadel kaunis piiratud võimalused ja kogemused kaasata oma tegevusse valdkonna eksperte ja teadlasi. Kujukas näide poliitilise ja teadusliku lähenemise erinevustest ning ühendamise raskustest on koroonakriisi teadusnõukogu kogemus.
  • [L]äänes juba aastakümneid süvenenud poliitika kommertsialiseerimine on meilgi muutnud erakonnad poliitilisel turuplatsil oma kaupa kiitvateks äriühinguteks, kes on keskendunud oma liikmeskonna lühiajaliste ambitsioonide ja huvide rahuldamisele, nende isikliku (poliitilise) ja kollektiivse (erakondliku) kapitali suurendamisele ja tulusale investeerimisele, mitte aga üldise hüve teenimisele ja laiema avalikkuse esindamisele. Erakondade keskendumine ainult omavahelisele võimukonkurentsile ja oma huvide kaitsmisele soodustab poliitikute võõrandumist nii riigist kui ka rahvast, suurendab ühiskonnas vaenu ja umbusu levikut ja kobestab Eestis, nagu ka paljudes teistes riikides, pinnast populistlike protestierakondade ja vastupanurühmade tegevusele.
  • [E]rakondade võimumonopoli legitiimsus ning erakonna seisukohtade representatiivsus on pandud kahtluse alla ka erakondade sisedemokraatia seisukohalt. Erakondade sisemine otsustusprotsess mõjutab ju kogu poliitilist elu: erakonna juhtfiguure käsitletakse kui võimalikke valitsusliikmeid, valmislubadustest võib saada ministri valitsemisala ametnikele päevakäsk, mille täitmisele kulutataks rohkem tähelepanu kui mõnele sama valdkonna hoopis põhimõttelisema probleemi lahendamisele. Kuna aga erakonnapoliitikute väljavaated saada juhtpositsioonile sõltuvad nende mainest ja teenetest erakonna silmis rohkem kui nende sisulisest pädevusest, mõjutab nende otsustusvõimet sageli ka hirm kaotada toetus erakonnasiseses konkurentsis. Igal erakonnal on kujunenud sisemised „punased jooned“ või enesekuvandiga seotud kinnisideed, mis takistavad sageli ka mõistuspäraste kokkulepete saavutamist või uuenduslike, erakonna stammarusaamadest erinevate ideede esitamist. Nii tekivadki poliitikas ideoloogilised tabud ja raamid, millest saab riigi arengu pidur: maksupoliitikat ei ajakohastata, ühtset eesti kooli ei toetata, rändepoliitikat ei muudeta, kultuurilist mitmekesisust kardetakse, sotsiaalset innovatsiooni ei rahastata, ettevõtjate ja riigi koostööd ei väärtustata.
  • Kogemus näitab, et kui puudub demokraatia toimimise hea tava ja vaikimisi lepete täitmise kindel tahe, on vaja sätestada kindlad reeglid ja luua korraldavad ja kontrollivad institutsioonid. Erakondliku teerulli peatamiseks, sisulise debati elavdamiseks ja parlamentaarse võimu sõltumatuse taastamiseks ei piisa ainult poliitikute riigimehelikule südametunnistusele koputamisest. Vaja on muuta riigikogu kujunemise ja tegevuse reegleid, mis vähendaksid erakondlike kartellikokkulepete võimalusi ja stimuleeriksid parlamendis sisulist arutelu.
  • Näiteks võiks valimisseaduses reserveerida osa, näiteks viiendiku riigikogu kohtadest erakonnavälistele kandidaatidele, kes valitakse isikuvalimiste teel. Selliste sõltumatute kandidaatide esitamise õigus võiks olla vabakonna võrgustikel, akadeemilistel ja erialastel ühendustel, loomeliitudel, ettevõtjate ühendustel ja ametiühingutel. Selline riigikogu koosseis pidurdaks teerullistumist.
  • Riigikogul võiks olla suurem kaasarääkimise võimalus ka valitsuse moodustamisel ja riigivalitsemise kvaliteedi hindamisel. Näiteks võiks riigikogu komisjonidel olla õigus korraldada kuulamisi ning avaldada oma kaalutletud seisukoht ministrikandidaatide pädevuse küsimuses. See aitaks vältida halba kommet panna ministrid paika mitte pädevuse, vaid erakondliku siseelu kaalutlustel.
  • Ministeeriumide juhtimisel tuleks aga teha selge vahe poliitilise ja ametkondliku käsuliini vahel, kaitsta riigiametnikke erakondlike huvide tööriistaks muutmise eest. Oleks ka aus tunnustada riigiametnike kui valdkonna ekspertide rolli, mis tähendaks ka nende avaliku vastutuse suurendamist. See teema on muutunud eriti teravaks juhtudel, kui poliitilise ministri jaoks loovad mugavustsooni kogu valdkonna arengut sisuliselt korraldavad hiigelametid, mille juhid saavad isegi ministrist suuremat palka, kuid kelle puhul ei kehti mingid läbipaistvuse, demokraatliku järelevalve ega avaliku vastutuse reeglid.
  • Nüüdseks on selge, et selliste suurte massierakondade väljakujunemine, nagu näeme neid vanas Euroopas toimivat, meil enam ei õnnestu. Samuti ei õnnestu ka kõiki praegusi ja tulevasi kompleksprobleeme adekvaatselt tõlkida klassikaliste ideoloogiliste vastasseisude mustvalgesse keelde.
Tulevikupoliitikas võiksidki erakonnad vähem energiat raisata omavahelisele võimuvõitlusele ja areneda parlamendierakondadena kvalifitseeritud arutluskogukondadeks, mis ühendavad aktiivseid maailmaparandaja missiooniga inimesi. Poliitikute ülesandeks oleks täita andmeühiskonnas omamoodi rahvalaulikute rolli, kes oskavad tõlkida andmed ühiskonnaprobleemide keelde ning kuulata ja edasi anda inimeste muresid ja unistusi, sõnastades need arengu eesmärgid, mille täitmine vajab riigi tuge, avalike ressursside kasutamist, ühist korraldamist või võimu sekkumist.
  • Olen üsna kindel, et vananenud ideoloogilistest kammitsatest vabanemise korral leiaksid e-Eesti omakasupüüdmatud tulevikupoliitikud tehisintellekti toel üllatavaid uusi võimalusi Eesti arenguks terve ja loova vaimuga inimeste keskkonnasõbraliku, keelelt ja kultuurilt ainulaadse, hästi koos toimiva kogukonnana.


"Punane ja sinine"[muuda]

Marju Lauristin, "Punane ja sinine: peatükke kirjutamata elulooraamatust. Valik artikleid ja intervjuusid 1970-2009". Tallinn: Eesti Ajalehed, 2010

  • Tõepoolest, nõukogude ühiskonna kõige tähtsam põhimõte oli ju saladus, info hoidmine kinniste uste taga ja pidev hirmutamine. Pärast Stalini aega, kui hirmutamine polnud enam seotud vangiminekuga, käis see pigem just nii, et inimene ei tohtinud teada, mis võib juhtuda. Lehtedes ei olnud peaaegu üldse informatsiooni selle kohta, mis ühiskonnas tegelikult toimub. Seetõttu tundus sotsioloogia avavat uksi ja aknaid ning tegelikult nii see ka teatud määral oli. Uskusime infovabadusse ja hakkasime tegelema sotsioloogiliste uuringutega. (k 88-89)
  • Nõukogude ajal levinud keele- ja koodimängud pole täna enam mõistetavad. Olen praeguste tudengitegi puhul kurvastusega kogenud, et nad võtavadki kõiki toonaseid pealkirju tõe pähe, nagu koosnenuks omaaegne ajakirjandus ainult loosungitest. Ja siis imestatakse, miks loeti ühes peres keskmiselt nelja ajalehte: kui kuskil midagi sisulist ei olnud, mida nad siis sealt lugesid?
Võime eristada koorikut ja sisu, lugeda välja punasesse propagandarüüsse varjatult sisse kodeeritud asjalikumat infot, see oli tollal kõrgelt arenenud oskus. (lk 100)
  • Kõigile, kes mõnitades küsivad, kas tõesti oli võimalik, et inimene, kes kuulus komparteisse, tahtis midagi siiralt eesti rahva jaoks teha, tuletan ma meelde Juhanit. Kuidas Juhan rääkis meile seda, millest ta hiljem ka kirjutas oma romaanis "Ma langesin esimesel sõjasuvel". Mida Juhan ja tema eakaaslased läbi elasid, kui neilt, Eesti sõjaväe sõduritelt pärast 1940. aasta pööret oma munder ära võeti ja nõukogude munder asemele anti ning Venemaale sõtta viidi. Kuidas Juhan rääkis Velikije Luki lahingust, kus veri oli pahkluuni ja talle sai selgeks, et neid oli sinna toodud sihiga, et kõik eesti noored mehed maha tapetaks. Niisugustest eksistentsiaalsetest tundmistest oli sügavalt välja kasvanud Juhani hool: et eesti rahvas ei häviks. (lk 104-105)
  • Twitteri-ajastul muutub mõtlemisvõime millekski elitaarseks. Kogu saladus, miks eesti rahvas ja rahvuslik mõte, eneseuhkus ja identiteet püsis läbi nõukogude aja, seisneb paljuski selles, et inimesed oskasid lugeda ja mõtelda. See oli laialdaselt levinud oskus. Ma küll ei arva, et vabas ühiskonnas on selle oskuse kadumine väga süütu nähtus, et saabki nii läbi, et pole vaja keerulisest tekstist aru saada, küll on keegi, kes mõtleb, loeb, aru saab. Väikese rahva puhul on vahemaa tipu ja põhja vahel nii lühike, et iga inimene kolmnurga põhjas peab olema samal tasemel kui suure rahva tipus olijad. (lk 111)


Tema kohta[muuda]

  • Meil on vähe poliitikaklassikuid, kes suudavad tänast ja homset päeva programmiliselt lahti mõtestada, omades seejuures personaalset ajaloolist mälu riigi taastamise aegadest. Üks selline väga vähestest klassikutest on professor Marju Lauristin.

Kirjandus[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel