Jüri Raidla

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Jüri Raidla (sündinud 2. juulil 1957 Lääneranna vallas Pärnumaal) on Eesti jurist ja õigusteadlane, taasiseseisvunud Eesti esimene justiitsminister 1990–1992.

Artiklid[muuda]

  • Oleme õiguse usku rahvas. Õiguse kummardamine tundub eestlastele olevat geneetiliselt omane. Riigi tegemist ja riigi taastamist, isegi riigi pööramist peavad eestlased vajalikuks toimetada õiguslikult põhjendatult ja korrektsel moel. Õigusriiklus pole olnud meile pelgalt eesmärk. Õigusriiklik on olnud ka meie liikumine õigusriigi poole.
Me oleme toiminud parlamentaarselt, kasutades õigust põhilise instrumendina eesmärgi saavutamiseks. Sellise meetodiga oleme vältinud siseriiklike konfliktide eskaleerumist ning taganud õhtumaade kultuuriruumi kuuluvate riikide ja rahvusvahelise üldsuse toetuse.
  • Kui pärast 8. maid 1990 sai Eesti Vabariigi justiitsminister Nõukogude Liidu justiitsministrilt kirja, mille aadressiks oli märgitud ENSV, siis jäeti selline ümbrik avamata. Avamata kiri asetati lihtsalt veidi suuremasse ümbrikusse ja saadeti saatjale tagasi märkega "Takoe gosudarstvo ne naideno" (sellist riiki pole olemas). Selle elegantse käitumismustri mõtles välja justiitsministri asetäitja Märt Rask.
  • [S]ümbolitel ja sümboolsel käitumisel on riikluse loos ülimalt oluline tähendus, sageli on see tähendus kordades suurem, kui osatakse või soovitakse tunnistada või tunnustada. Retoorikal on poliitikas tagajärjed, aeg-ajalt ka saatuslikud tagajärjed, olgu siis pluss- või miinusmärgiga. Kriitilistel aegadel tuleb otsused teha kiiresti ja need peavad olema radikaalsed.
  • Ülemnõukogu ja Edgar Savisaare valitsus kujunesid Eesti taasvabanemise keskseteks institutsionaalseteks tegijateks. Ülemnõukogu kui parlamentaarse organi tegevuse ulatus ja tähendus oli sel perioodil tavapärase parlamendi omast märkimisväärselt suurem ja tähtsam.
Lisaks poliitilise debati areeniks olemisele ja seadusandja rolli täitmisele kandis ülemnõukogu olulisel määral ka õigusloome keskuse koormust. Praktikas kujunes ülemnõukogu taasvabanemise gravitatsioonikeskuseks.
  • Me ei järginud tol ajal üsna sageli formaalset võimude lahusust ja tasakaalu. See oleks olnud tollastes oludes andestamatu aja ning ressursi kaotus. Sellist parlamentaarset praktikat sai aga harrastada ainult eeldusel, et tasakaal oli parlamendi ehk ülemnõukogu poole kaldu, mitte vastupidi.
Valitsus ja ülemnõukogu olid oma koostoimes tollal sageli üks suur ühine õiguslik ja poliitiline töötuba. Eesseisvatele reformidele ei olnud vaja saada maksimaalset parlamentaarset kandepinda mitte ainult reformiseaduste vastuvõtmiseks, vaid ka nende elluviimiseks ning reformidega paratamatult kaasnevate konfliktiriskide minimeerimiseks.
Eesmärgiks oli maksimaalne mandaat, mitte valitsuse poolt pakutava lahenduse läbi surumine. Poliitiline teerull, mis nüüd näib Toompeal olevat peamine liiklusvahend, oli siis veel leiutamata.
  • Taasvabanemise protsess oli seaduste sõda Nõukogude Liiduga. Nõukogude Liidu õigusaktid, millega püüti tühistada Eesti Vabariigi õigusakte, olid meie seaduste alusel tühised või mittekohaldatavad või nad kuulutati sellisteks. Seaduste sõja tähtsus ja tähendus oli hoomamatult suur.
Nüüd me teame, et Nõukogude Liidule said saatuslikuks kaks sõda: Roland Reagani tähtede sõda ja Arnold Rüütli seaduste sõda. Reagani sõda hävitas Nõukogude Liidu majanduse, Rüütli sõda lammutas Nõukogude Liidu õigussüsteemi ja riikliku korralduse põhialused.
Meie vabanemismenetluse liigiks oli parlamentarism. Sellist läänelikku menetlust oli lääs sunnitud aktsepteerima vaatamata sellele, et Lääne suurvõimude põhiline mantra oli: "Tehke, mis te teete, kuid ärge Gorbatšovi paati põhja laske." Samal ajal tähendas eelöeldu ju sedagi, et ärge Nõukogude Liitu ära lõhkuge. Praegused poliitiliste peavoolude esindajad räägivad sellest vähe. Selline jutt ei kuuluvat hea tooni hulka.
  • [V]alitsuse ja parlamendi koos- ning ühistöö võiks ja peaks olema kordades parem ja tihedam. Koalitsiooninõukogu ja koalitsioonilepingu mütologiseerimine ei asenda koostööd riigikogus. Minister ei ole riigikogu külaline, nii nagu ta ei ole ka poliitika omanik, minister on esindusdemokraatia osaline.
  • [N]n poliitilise hea-tooni-jutu fenomeni tuleb pidada halvaks praktikaks, mis ripub kivina demokraatlike riikide tuleviku kaelas. Hea tooni raamides räägitud jutt on sageli võrdväärne hämamisega, raskematel juhtudel aga suisa valetamisega. Vastupidiselt peavoolu poliitikute väärkujutlustele saab rahvas suurepäraselt aru, kes hämab ja kes räägib tegelikku asja.
  • [P]oliitiline teerull tuleks maha kanda ja romulasse saata. Parlamentaarne obstruktsionism on demokraatlik selle hetkeni, kui ta hakkab demokraatiat ennast ohustama. Teerulli utiliseerimiseks ja obstruktsionismi ohjeldamiseks on vaja uusi demokraatiakaitse mehhanisme. Kui Toompea kõrgustest jääb väheks, tuleb silmad pöörata Toomemäe poole. Aeg on Eesti õigusesse sisse viia parlamentaarse opositsiooni õigusliku kaitse mehhanismid.
  • Eesti ajaloo mastaapseimad reformid algatas ülemnõukogu ja taasvabanemise valitsus: riikluse reform Eesti Vabariigi taastamisena de facto, omandireform, maareform, ettevõtlusreform, rahareform, kohtureform.
Tollal reforme ei kardetud, neid kavandati ja neid tehti. Tollal oli kergem reforme mitte karta, kuna reformide tegemisele ei olnud alternatiive. Vaieldi reformide sisu üle, kuid mitte selle üle, kas neid teha või mitte. Poliitilist eliiti ei olnud veel sündinud, seega polnud olematul eliidil midagi kaotada. Kauguses terendavast mugavustsoonist ei osatud unistadagi.
Reformide edukuse mõõdupuuks on tasakaalupunkti leidmine erinevate ideede, põhimõtete, soovide ja võimaluste vahel. Konsensuslikku reformi ei eksisteeri. Aruteludest Kaido Kamaga meenub tema igati põhjendatud seisukoht: kui huvigruppide surve mõlemalt poolelt on enam-vähem võrdne, siis on see küllalt selge tunnusmärk sellest, et reform iseenesest on välja kukkunud õige.
  • [I]ga väiksemagi muudatuse ristimisega reformiks devalveeritakse reformi mõistet sedavõrd, et seda sõna ei saa varsti enam tema õiges tähenduses kasutadagi. Võib lõpmatult vaielda selle üle, millised muudatused väärivad reformi mõiste kasutamist ja millised mitte.
  • Reform ei ole eesmärk omaette, nagu ta ei ole ka asi iseeneses. Seetõttu ei ole tarvidust mingiks äraseletamatuks kriitikaks ainuüksi selle pärast, et reforme ei ole viimasel kahel kümnendil tehtud. Kriitika algusjoon on seal, kus reformide vajadus on ilmne, kuid nende tegemiseks puudub soov või julgus või mattuvad reformijutud kartuse alla kaotada oma koht mugavustsoonis.
  • Väga suur osa ülemnõukogu saadikutest ei olnud professionaalsed poliitikud ega soovinudki selleks saada. Nad tulid Toompeale järgima oma missiooni ja realiseerima oma visiooni. Nad tundsid ja tunnetasid ühiskonda ja nende siht oli selge – vabadus. Ei vaieldud mitte vabaduse üle, vaid selle üle, kuidas sinna kõige paremini jõuda. Strateegia oli selge ja strateegiline mõtlemine oli järjekindel.
  • Taasvabanemise valitsus oli poolpoliitiline spetsialistide vähemusvalitsus. Valitsuse akadeemiline ja intellektuaalne potentsiaal oli märkimisväärne – valitsuses oli üks akadeemik, neli professorit, neli teaduste doktorit, kaheksa teaduste kandidaati, üks väga väljapaistev helilooja ja üks väga väljapaistev kirjanik. Valitsusse saamise sõel oli tihe. Iga ministrikandidaat pidi üles astuma ülemnõukogu ees ning ametisse kinnitamiseks saama parlamendilt vajaliku häälteenamuse.
  • [K]õigile ministrikandidaatidele tuleks muuta kohustuslikuks kaks kuulamist riigikogus − üks kuulamine peaks toimuma ministri valdkonnaga seonduvas alatises komisjonis ja teine riigikogu täiskogu ees. Täiskogu ees kuulamine olema avalik, kõik meediakanalid peaksid olema teretulnud kuulamist kajastama. [---]
Tark inimene väldib avalikkuse ees rumalaks jäämist. See refleks peaks iseenesest tagama, et inimene ei kandideeriks ministriks valdkonnas, mida ta piisavalt ei tunne. Kui aga kandidaadil endal tarkust napib, siis peaks olema erakond võimeline ütlema, et konkreetne inimene ei sobi sellesse konkreetsesse rolli. Ja kui erakond seda ei mõista, siis on peaministri kord vastavast kandidaadist loobuda.
Kui ka peaminister vajalikku otsust ei tee, jääb veel viimane õlekõrs presidendi näol. Tõsi, presidendi võimalus keelduda ministri ametisse kinnitamisest on erakordselt väike, ilmselt peaks selle võimaluse kasutamiseks olema tegemist ministrikandidaadi totaalse ebakompetentsusega. Ning, mis parata, kui ükski eelkirjeldatud meetmetest ei suuda ära hoida ebapädeva ministri ametisse astumist, siis tuleb tõdeda, et ka meie rahvas väärib oma valitsust.
  • Väikese Eesti suur lugu peaks olema nüüdisaegne ergas riik, mis suudab paindlikult muutuda. Eesti hellitab end teadmisega, et oleme digitiigrid. Eesti võib uhke olla selle üle, et meie demokraatia mudel on osutunud hästi toimivaks ning on olnud võimeline kohanduma ka elektroonilise keskkonna poolt esitatavate väljakutsetega. Aeg on küps selleks, et need kaks edulugu ühendada.
Eestil on olemas kõik eeldused kujuneda kaasaegse riigi musternäiteks, kui vaid viimastel kümnenditel kaotsi läinud poliitiline julgus üles leitakse. Meil on vaja jätkata eliitriigi üles ehitamist, millel poleks midagi pistmist elitaarriigiga. Moodsa riikluse mudel saaks olla vaimse ekspordi artikliks, mis võiks 21. sajandi Eesti teha väga-väga suureks.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel