19. ja 20. sajandi vahetusel nähti organiseeritud obstruktsioonis märki sellest, et kogu parlamentarismi süsteem on ohus. Konstitutsiooniõiguse silmapaistev professor Georg Jellinek kirjutas 1904. aastal, et obstruktsioon parlamendis pole enam pelk lõbus vahepala parlamendi ajaloos, vaid on muutunud rahvusvaheliseks fenomeniks, mis ähvardaval moel tõstatab küsimuse parlamentaarse valitsemise tulevikust.
Akadeemilises kirjanduses nähti aga obstruktsioonis märki, et parlamentaarne süsteem on tõsises kriisis ning selle on põhjustanud uued poliitilised grupid, mis ei tea, kuidas käituda, ei austa parlamendi reegleid ning takistavad parlamendi eesmärki pidada sisukaid arutelusid.
Natsionaalsotsialistide ja kommunistide obstruktsioon Weimari vabariigis pani töö riigipäevas seisma ja lõppkokkuvõttes hävitas parlamendi. See oli ilmselt ka üheks põhjuseks, miks Teise maailmasõja järgselt obstruktsioon eemaldati parlamendi seaduslike vahendite hulgast.
Õigus on neil, kes tajuvad ohtu parlamentaarsele korrale, eriti kui selline praktika juurdub meie õiguskorras. Mõtlemapanevad peaksid olema Georg Jellineki sõnad, et obstruktsioon on võitlus mitte üksnes parlamendi enamuse õiguse vastu otsustada, vaid ka parlamendi kui institutsiooni vastu.
