Konsensus

• Meie kirjanduslik elu pöördub paratamatult kuidagi "postmodernseks", ükskõik, kas modernismi ennast on olnud või ei, ükskõik kas sellele hakkab vastama mingi "postmodernne konditsioon" muudel elualadel. Kehtivad korraga kõik kirjanduslikud koodid ärkamisaegsetest sotsrealistlikeni. Kõik on võimalik, tingimusel, et leidub väljaandja ja ostja. Puudub konsensus, milline õieti peoks olema "eesti kirjandus". Kirjandus pudeneb laiali ruumis. Tollele väiksemale osale eesti kirjandusest, mis kunagi pole tahtnud olla muud kui väike, tähendab see muidugi ainult vabanemist väljaspoolsetest määratlustest.
  • Hasso Krull, "Kirjanduse pudenemine". Rmt: "Katkestuse kultuur", Vagabund 1996

• Poliitika ongi sama palju teatud huvide ja vaadete eduka eiramise, kui kõigi huvide maksimaalse rahuldamise kunst. Kõik, kes nõuavad pagulaste küsimuses konsensust, on tegelikult eos igasuguse kokkuleppe vastu, sest konsensus ei ole reaalne.
  • Meelis Oidsalu, Eesti teater ja pagulased Sirp, 09.10.2015

• Ja ehkki kaugeltki mitte suurem osa Postimehe - nagu ka kõigi teiste Eesti meediakanalite - ajakirjanikest pole saanud akadeemilist ajakirjandusharidust, on nende professionaalse identiteedi nurgakiviks siiski läänelikud arusaamad ajakirjandusest kui vabaduse ja demokraatia valvekoerast.

Nendele arusaamadele toetub ka Eesti ajakirjanike eetikakoodeks, mis seab ajakirjanikutöös esiplaanile avaliku huvi ja demokraatlike vabaduste eest seismise. Selline ajakirjanduseetika ning sellele toetuv professionaalne solidaarsus ongi see müütiline "vasakliberaalne konsensus", millele Peeter Helme vastandus.

• Marju Lauristin, "Rahvuslik ja liberaalne ei ole vastandid" ERR, 18.11.2019