Aro Velmet

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Aro Velmet (sündinud 1. märtsil 1988) on eesti meditsiiniajaloolane, kirjanduskriitik ja esseist, ajakirja Vikerkaar toimetaja ning Lõuna-California Ülikooli professor.

  • Mis mind Pasteuri juures paelus, oli tema üleelusuurune reputatsioon. Teda loetakse üheks haiguste mikroobiteooria rajajaks. Isegi endistest koloniaalriikidest pärit inimesed, kes muidu Prantsuse kolonialismi ühemõtteliselt hukka mõistavad, leiavad, et vähemalt see, mida Pasteur tegi, oli hea. Et tema tõi vaktsiinid Prantsuse Indohiinasse ja Lääne-Aafrikasse, aitas parandada kohalikku hügieeni, teha joogivee analüüse jne. Ma tahtsin teada, mis selgub siis, kui nende instituutide tegevust läbi empiirilise andmestiku lähemalt vaadata. Loomulikult avanes palju keerukam pilt.
  • Keskne probleem, dilemma, mida 20. sajandi alguses kõik Euroopa koloniaalriigid lahendama pidid, oli, kuidas valitseda seda lahmakat maad, mille nad vallutanud olid, nii et sealt saaks kätte maavarasid ja muid ressursse, olemata samas valmis neisse investeerima.
Prantsusmaal või Suurbritannias endis kulutati kaasaegse rahvatervise taristu arendamiseks tohutult palju raha. Paljut sellest peame tänapäeval enesestmõistetavaks: praegu rääkideski näeme aknast prügikaste, meil on kanalisatsioonivõrk ja veevärk, majad peavad vastama ehitusnõuetele, toatemperatuur peab olema vähemalt x-teist kraadi jne. See kõik on aga väga kallis, nõuab bürokraatlikku musklit, arendajatelt ja järelevalvajatelt teatud administratiivseid ressursse. Kõike seda ei olnud prantslased üldiselt nõus oma kolooniatesse panustama.
Pasteuri mikrobioloogid said koloniaalvõimudele pakkuda aga rahvatervise teooriat, mis ütles vastupidiselt kõigele sellele, mis oli Prantsusmaal ja mujal arenenud maailmas aktsepteeritud teadmine, et keskkond, kus sa elad, ei ole rahvatervise seisukohalt üldse oluline... [---] Oluline on see, kas sinu kehasse satuvad need haigust tekitavad mikroobid, ja kui me saame need mikroobid kuidagi hävitada või nende teekonna blokeerida, siis ei ole vahet, kas sa sööd palju või vähe, elad tihedalt või hõredalt asustatud kohas, kas sinu kõrvalt jookseb läbi mingisugune malaariasääski täis kanal või on see kaetud ja suunatud maa alla – see kõik ei ole oluline. Oluline on see, et kui sul on vaktsiin, mis suudab tuberkuloosipisikuid või kollapalavikuviirust hävitada, siis me ei pea nende haiguste pärast enam muretsema. Nende vaktsiinide väljatöötamine ja kasutamine oli vähemalt teoorias tunduvalt odavam ja universaalsem lahendus kui keskkonnatingimuste ja elutingimuste parandamine.


Parempoolsed esindavad pigem stabiilsust, kehtivat korda, hierarhilist ühiskonda ja kõrgemaid klasse, kes ikka kipuvad olemasoleva olukorraga pigem rahul olema - kui sul on elus hästi läinud, siis miks peaksidki sa tahtma oma elu pea peale keerata. Vasakpoolsed jällegi usuvad inimeste sünnipärast võrdsust ning toetavad madalamaid klasse, kellele tundub, et kehtiv kord rõhub neid ebaõiglaselt ning kes seetõttu taotlevad rohkem muutusi ja võimusuhete ümber mängimist. Ent nagu Rahvusassamblee jaotus ka väljendab, ei ole parem- ja vasakpoolsuses midagi absoluutset – kõik sõltub sellest, kus on parasjagu "mõõdukas keskpunkt".
Kui 1789. aastal istusid Rahvusassamblees paremal monarhistid ja kirikutegelased, siis 1791. aastal olid seal juba revolutsiooni toetavad Feuillants'ide klubi liikmed, kes eelistasid liberaalset, aga kuningavõimu säilitavat konstitutsiooni põhjalikumat ühiskonna ümberkorraldamist nõudvate jakobiinide nägemusele. Vaid kahe aastaga oli poliitiliste vaadete keskpunkt oluliselt nihkunud.
  • Niisiis on eksitav näha parempoolsuses mingit marmorskulptuuri, mis 1789. aastal valmis tahuti, mis on siiani oma kaunist kuju säilitanud ning mida vahest ajaga kogunenud tolmukattest puhtaks pühkida tuleb, et skulptuuri tõeline vorm muu sadestuse alt uuesti välja kooruks.
Pigem võiks parempoolsusest (nagu paljudest teistest mõistetestki) mõelda kui puust, mille juured ulatuvad küll 200 aasta tagusesse aega, kuid millele on aja jooksul kasvanud nii mõnigi uus võra ning mille erinevad osad on erinevatel ajahetkedel olnud rohkem või vähem elujõulised. Selle puu võras leiavad oma koha nii rahvuskonservatiivid, monarhistid, kristlikud demokraadid, rahvusäärmuslased ja rassistid kui ka klassikalised- ja neoliberaalid.
  • Lääne-Euroopat mõjutasid ühelt poolt fašistide kuriteod ja sõjaeelsete konservatiivide kalduvus nendega koostööd teha; teisalt jällegi vajadus maha pommitatud linnu ja tööstushooneid uuesti üles ehitada ja kommunistide roll erinevates vastupanuliikumistes, mida nood ehk tegelikkusest suuremakski mängima kippusid.
See olukord tekitas ligi kolmekümneks aastaks tugeva poliitilise konsensuse paljudes küsimustes, mida tänapäeval võiks nimetada "vasakpoolseteks", ent mida tollal jagasid pea kõik suured Lääne-Euroopa erakonnad: tugev sotsiaalhoolekanne, mida rahastati jõukamate inimese suuremast maksustamisest, ametiühingute suur roll ühiskonnas, riikliku planeerimise olulisus sõjajärgsete ühiskondade ülesehitamisel.
Parempoolseid erakondasid eristasid vasakpoolsetest toona mitte niivõrd erinevad arusaamad majanduspoliitikast, vaid konservatiivsemad vaated kultuuri- ja sotsiaalküsimustes ning selgelt antikommunistlik välispoliitika.
  • Teiseks murranguks olid 1970. aastad, mil Lääneriike tabas uus majanduskriis. Ühekorraga tõusid nii hinnad kui ka töötus ning ligemale kolm aastakümmet kestnud majanduskasv jõudis lõpule. [---] Järgmisel kolmekümnel aastal domineerisid paremmõttes riigi rolli vähendamist ja turumajanduse laiendamist propageerivad neoliberaalid, kes olid kultuurilistes küsimustes jällegi vähem traditsioonilised kui nende eelkäijad, toetades üleilmastumist, mittetraditsioonilisi peremudeleid jmt – näiteks oli Suurbritannias just konservatiivne partei see, mis David Cameroni juhtimisel seadustas geiabielud.
Neoliberaalid olid sedavõrd edukad, et nende majanduslikud põhitõed võtsid teatud määral omaks ka sotsiaaldemokraatlikud ja tööparteid – nende ideedest sai samasugune "enesestmõistetav normaalsus" nagu oli eelmisel perioodil olnud hoolekanderiigi idee.
  • Viimase kümnendi jooksul populaarsust kasvatanud parempoolseid erakondi ühendab retooriline ägedus, suurem valmidus järsemate muutuste läbiviimiseks, rahvuskonservatiivsus ning valmidus seada kahtluse alla sõjajärgse riigivalitsemise alustalasid, mida ei kristlikud demokraadid ega neoliberaalid ei ole raputanud – õigusriigi ja liberaalse demokraatia põhimõtteid.
  • Olgugi, et parempoolse maailmavaatega inimesed rõhutavad sageli traditsiooni ja järjepidevuse olulisust elus ja riigivalitsemises, on nendegi vaated muutunud vastavalt ajale ja oludele. Sestap tuleks näha taolisi üleskutseid "tõelise" parempoolsuse juurde tagasi pöördumiseks mitte kui siirast sisekaemust, vaid kui poliitilist retoorikat, mille abil püütakse enda poole võita inimesi, kes uue liikumise reaalsete poliitikatega nõustuda ei pruugiks.


  • Hea düstoopia võtab mingisuguse eksisteeriva elemendi meid ümbritsevast ühiskonnast ja näitab, kuidas selle ebameeldivamate joonte lõpuni välja arendamisel on tulemuseks pea karikatuurne, ent siiski usutav õudus. Ideaalis on düstoopiline maailm piisavalt kaugel tuttavast reaalsusest, et tekitada võõristus­efekti, hakata metafoorina vibreerima ja innustada lugejat edasi mõtlema. Samas võiks ta olla piisavalt lähedal, et tekitada ebamugavust ja äratundmist, juhtida tähelepanu just nendele osadele meie elust, millele me muidu ei mõtleks, ent mille korrumpeerumise potentsiaal on selle võrra suurem.
  • Hea düstoopia hirmutab kõigepealt seepärast, et ta on nii võõras, ning siis seepärast, et ta on nii tuttav.
  • Raske on kirjutada düstoopiat ajal, kui subtiilsus ja vihjelisus tunduvad reaalsest ühiskonnaelust kadunud olevat ja kõik naha all pulbitsenud pingekohad on muutunud kiiresti mädanevateks haavadeks.
  • Aga õõvastavamgi on asjaolu, et loogika, millega Gileadi juhid oma hirmuvalitsust õigustavad – kus naiste väärtus lähtub peamiselt nende sigimisvõimekusest –, on lääne ühiskondades praegugi täiesti igapäevane.
1980. aastate USAs või nullindate Eestis võis see kergesti jääda märkamatuks, sest «sünnitamismasina»-retoorikale ei saa liberaalses demokraatias mingeid väga suuri ümberkorraldusi ehitada. Ent ka toona kaaluti vanemapalga kõrval iibe tõstmiseks tõsiselt ka lastetusmaksu ja teisi karistavaid meetmeid. Paljud hullud mõtted võivad headel aegadel tunduda­ naeruväärsed ja ohutud, ent düstoopiate ülesanne on mõelda, milline on nende potentsiaal siis, kui kontekst muutub.