Kastisüsteem

Claudia Coca, "Kastidest ja halvast rassist" (2009). Maal viitab 18. sajandi Hispaania Ameerika-kolooniates populaarsetele "kastipiltidele", millel kujutati kohalikke rasse ja nende segusid, millest igaühel oli tollases terminoloogias oma nimi. Üldiselt peeti iga kasti seda paremaks, mida lähemal see oli valgele rassile ehk hispaania koloniaalvõimule. Coca kujutab oma perekonda, kus igaüks langeks kastisüsteemis eri kasti (cuarterón - kvarteroon, 1/4 indiaanlast ja 3/4 valget, tresalba - 1/3 valget, 3/4 indiaanlast, salta atrás - mustanahalise ja albino (1/8 mustanahalist ja 7/8 valget) järeltulija), ironiseerides Peruus siiani püsiva "valge ja blondi" ideaali üle.

Üks Hispaania Ameerika-kolooniates populaarsete "kastipiltide" sarja kuulunud maalidest, allkirjaga: "Hispaanlasest ja indiaanlasest sünnib mestiits." Autor teadmata, 18. sajandi lõpp või 19. sajandi algus.

Proosa

• On küll olemas kõrgemaid ja madalamaid olemasolu kujusid; braahman näiteks on kšatrijast kõrgemal. Siiski ei ole viimase tüüp sugugi vähem vajalik ja jumalast soovitud, sest ükski hing, kes pole elanud sõjamehes, ei ole küps teadja õnne kandma. Seda liiki vaadete nõrgad kohad on päevselged: just seetõttu India mitte ainult et ei ole iialgi olnud ühtne, vaid ei olekski seda mingil juhul olla saanud. Ei ole olemas india rahvust, india usku, india vaimu. Teiselt poolt jälle, kui imeliselt rikas ja liigendatud on india rahvas! Kui fantastiliselt selgepiiriline on iga tüüp! Igal pool, kus, nii nagu Idamaades, üksikisik ei ole iseeneses ühtne, saab ta kõige rohkem iseendaks oma tüüpi täiustades. Nüüdseks on indialased eristanud nii palju tüüpe, kui mõistusepäraselt üldse eristada saab, ja on ikkagi valmis tunnistama iga juurdetekkivat: seega ei ole üksikisikul ohtu, et kast suruks alla tema omapära. Tõesti: üha enam jääb mul mulje, et kastisüsteem jätab üksikisikule rohkem vaba mänguruumi kui meie süsteem, mis eitab igasugust tüpoloogiat. Kui igaüks meist oleks teadlik oma sügavast olemusest ja seda siiralt väljendaks, võiks meie süsteem olla mõeldavalt täiuslikum; kuid eurooplane, kes unustab oma tüübi, joondub seda orjalikumalt abstraktsete normide järgi, mille piirid rõhuvad rohkem kui igasugune kastieelarvamus. Eurooplane tahab olla selgesõnaliselt "inimene", unustades, et sellist olevust pole olemas, mistõttu tema kasvav ühtsusteadvus ei põhjusta süvenemist, vaid pealispinna ühtlustumist.
  • Hermann von Keyserling, "Filosoofi reisipäevik. India", tlk Krista Läänemets, LR 9-10 1991, lk 48

• Ta rääkis kõikide tuttavatega korterist. Sest tutvuse kaudu neid sai, kui sai, ajalehekuulutustest ei olnud mingit abi. Ta unistas veel ühetoalisest korterist.

"Millega sa selle üüri maksad?" küsis Kirsti. "Sul ei jää ju siis raha toidu jaoks, vähemalt riiete jaoks küll mitte. Mina sinu asemel oleksin rahul kaasüürilise toaga ja pealegi, kust sa ühetoalise saaksidki? See oleks alles ime."

Ja Kirsti ütles veel: "Sa ei suitseta ega joo ja vaatad meestest mööda, küllap sinusugusele ikka mingi nurk leidub."

Irja solvus ega vastanud Kirstile midagi. Üldse oli ta araks muutunud ja tundis oma inimväärikust alandatuna. Kes ta oli? Inimene, kellele korter oli üles öeldud. Niisama hea kui pool-inimene, kastitu, teab mis. Kooperatiivkorteri omanikud, põhiüürilised, allüürnikud, ilma korterita inimesed — selline oli siinne kastisüsteem.

• Eeva Tikka, "Tundruhunt", tlk Luule Sirp, 1981, lk 10

• Ent Atwoodi vormirõivastes teenijannad, piiblile viitav puritaanlik moraalikoodeks, kastisüsteemi jaotatud ühiskond ja sadistlikud kontrollimeetmed tunduvad täna rohkem nagu nostalgilised viited mingile varasemale ajale, kui "1984" oli kõigi düstoopiate tüvitekst ja halvim, mida oodata osati, oli mingi stalinismi uusversioon. Tegelikkus on osutunud palju jaburamaks – aga mitte vähem hirmutavaks.
  • Aro Velmet, "Vikerkaar loeb. Atwoodi düstoopia teine tulemine" Postimees, 4. september 2020, Margaret Atwoodi romaani "Testamendid" arvustus