Eeva Tikka

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eeva Tikka

Eeva Tikka (sündinud 31. juulil 1939 Ristiinas Soomes) on Soome kirjanik.


"Tundruhunt"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Eeva Tikka, "Tundruhunt", tlk Luule Sirp, 1981.

"Üürileping oli tehtud teie emaga, nagu preili isegi teab, oh, küll on kurb sellest nüüd kõnelda, kui preilil on niikuinii palju muret, aga me ei saa praegu teha uut lepingut preili nimele. Poeg võttis naise ja tal on korterit vaja. See on küll kurb, aga küllap ühele inimesele ikka korteri leiab ja mina küll annan soovituse, preili võib mind soovitajaks üles anda, kui seda vaja on, võin anda kirjaliku soovituse, ükskõik kuidas. See on muidugi ebameeldiv, aga küllap preili oli sellega arvestanud, mina ei oleks nüüd kuidagi tahtnud selle asjaga tulla, aga hiljemalt jõuluks peaks noorpaar oma kodu korda saama ja detsembri keskpaigani on just üle noatera see kolm kuud, mis seaduse järgi on veel lubatud sees elada."
Irja oli kuulanud peaaegu ükskõikselt, ükstaspuha, mingu kasvõi korter kah, ta tundis, et on hingeliselt ka selleks valmis. Nüüd hakkas ta siiski nagu virguma: kuhu? aga kõik asjad? ja kass? (lk 6-7)
  • Vend ja ta naine saatsid Irja koju.
"Noh, õde," ütles ta. "Nüüd on küll nii, et sul tuleb mees muretseda."
"Kuidas nii? Küllap ma üksigi..."
Vennal näis olevat kergendatud tunne, ema oli hauda saadud, üks töö jälle tehtud.
...
"Võta mees," ütles lihakaupmees.
Just nagu: osta sinki. (lk 6-7)
  • Kui ema suri, olid tüdrukud kontoris alguses kohmetud: kõnelesid vähem häälekalt, vilksasid vahepeal Irja poole vaadata. Ta ei teinud teadmagi, tegi oma tööd nagu ennegi, ja kuidas seda olekski saanud teisiti teha? Ta kirjutas arveid, ta oli neid kirjutanud juba aastaid.
Ükskord tuli ta väljakäigust ja kuulis koridori Anita häält:
"Vaene Irja, aga oligi juba aeg..."
Oligi aeg! Ta läks tagasi, läks uuesti väljakäiku, las nad lahkavad seal nüüd rahus teda ja ta olukorda, tema võib siin oodata.
Ta istus väljakäigupoti kaanele.
Oligi aeg.
Oligi aeg surra, kuuekümneaastaselt.
Oligi aeg jääda emata orvuks, üle kolmekümne aasta vanuselt. (lk 8)
  • Vaene laps, sa oled jälle juurde võtnud, ütles ema. Aga ta solvus, kui Irja ei tahtnud putru.
Pesukaussi ei tohtinud jätta musta vee ranti, isegi mitte natukeseks ajaks, selle pidi iga kasutamise järel ära pesema.
Kui talle tuli külalisi, pidas ema oma kohustuseks nende hulka tulla ja juttu ajada. Ja kui külalised jäid kauemaks ning ema magamamineku aeg kätte jõudis, siis haigutas ta nii, et igaüks pidi nägema, mis kell on.
"Sa võiksid ju magama minna, mis sellest, kui keegi siin on."
"Mina ei saa enne magama jääda, kui vaikne on."
Ema häiris juba seegi, kui ta teadis, et Irja on kõrvaltoas üleval. Avas ja sulges pimedas silmi, vaatas, kas uksepraost paistab valgust. Jäi alles siis magama, kui nägi, et tuli on kustunud. Irjal sai kombeks kustutada valgus viieks või kümneks minutiks, ta laskis emal magama jääda ja pani tule uuesti põlema. Ta ei olnud õhtuse unega.
Need kõik on ju pisiasjad, mis neist ikka. Ei tohi takerduda sellistesse asjadesse, kui küsimus on inimese mälestuses. Peab looma kauni mälestuse, see tuleb puhastada kõigest häirivast, nii nagu kõõm harjatakse juustest välja.
Mälestuste suhtes peab alandlik olema. (lk 9)
  • Ta rääkis kõikide tuttavatega korterist. Sest tutvuse kaudu neid sai, kui sai, ajalehekuulutustest ei olnud mingit abi. Ta unistas veel ühetoalisest korterist.
"Millega sa selle üüri maksad?" küsis Kirsti. "Sul ei jää ju siis raha toidu jaoks, vähemalt riiete jaoks küll mitte. Mina sinu asemel oleksin rahul kaasüürilise toaga ja pealegi, kust sa ühetoalise saaksidki? See oleks alles ime."
Ja Kirsti ütles veel: "Sa ei suitseta ega joo ja vaatad meestest mööda, küllap sinusugusele ikka mingi nurk leidub."
Irja solvus ega vastanud Kirstile midagi. Üldse oli ta araks muutunud ja tundis oma inimväärikust alandatuna. Kes ta oli? Inimene, kellele korter oli üles öeldud. Niisama hea kui pool-inimene, kastitu, teab mis. Kooperatiivkorteri omanikud, põhiüürilised, allüürnikud, ilma korterita inimesed — selline oli siinne kastisüsteem.
Ja Kirsti, sõbratar, ütles:
"Sul oleks nüüd küll kõige targem ennast kiiresti kuskile paika panna, et sa tänavale ei jääks, kui sul vähemalt ajutinegi katus pea kohal on, siis on sul aega paremat korterit vaadata."
On mures, mõtles Irja, kardab, et peab mind enda juurde võtma. (lk 10)
  • Ülejäänud päeva oli Irja vaikne. Mõtted takerdusid, talle tuli meelde, kuidas firmasse oli kevadel tulnud uus mees, ökonomist, kuskilt Imatralt, tema jaoks oli firma pannud lehte korterikuulutuse. "Helsingi Sõnumites" oli ilmunud suur kuulutus, see maksis kindlasti sama palju kui Irja poole kuu palk. 2 — 4 t + k. Otsime oma juhtival kohal olevale töötajale.
Ega ta firmat süüdistanud, mis sinna parata sai, et vabu kortereid ei olnud. Ja tema pärast ei tasunud muidugi lehes kuulutada, tema sai tagasihoidlikku palka, firma ei saanud ju vastutada tema maksevõime eest.
Ta oli siin töötanud juba üle seitsme aasta, aga see ei tähendanud midagi. Inimeste võrdsus ei ole tõsi, ka siin mitte. See oli lihtsalt üks ülespuhutud sõna, kui hakkaks võrdsust nõudma, lastaks töölt kindlasti lahti, pistetaks lõpparve pihku. Siin oli kabinette, milles oli erinev lõhn, uksi, millest mindi sisse erineval viisil, kandikuid, millel oli erinev toit. Direktori jaoks oli söökla külmkapis lõhet, direktori kandik viidi tema kabinetti.
Nii nähtavasti peabki olema. Kui kõiki koheldaks võrdsetena, kes siis enam viitsiks tööd rügada, püüaks teistest ette jõuda? Aga kõikide puhul püüdmine ei aidanud, eriti mitte naiste puhul. Temagi on siin juba seitse aastat sama töö peal, samal positsioonil, palk oli aastate jooksul tsipake nagu tõusnud, aga sellest jagus ikka vähemaks ja vähemaks. (lk 11)
  • Naine helistas järgmisel päeval, nii nagu oli lubanud.
"Ma olen nüüd nii mõelnud, et ma võtan preili, kuigi ma natuke kahtlen, sest kas preili on kindel, et palgast piisab üüri jaoks, see oli kolmsada, nagu me rääkisime, seda ei ole ju liiga palju toa eest, mis on peaaegu nagu omaette korter ja nii heas kohas — ma räägin vaid sellepärast, et kõik on nii kallis, ka söök, ja hinnad tõusevad nii, et ei jõua kuidagi järele..."
Irja kinnitas, et palgast tuleb välja, ta on arvestanud, et peaks ilusasti välja tulema, ja üüri tasub ta palgast kõigepealt, nii et proual ei tarvitse muretseda. Tal hakkas kuum, käsi higistas telefonitorul ja ta tajus, et kirjutusmasinad ei klõbisenud enam ümberringi — tüdrukud kuulasid.
Kas ta peaks teatama prouale ka oma palga, näitama arvestust, mille oli teinud: palgast saab puhtalt kätte umbes kaheksasada, üüriks läheb kolmsada, toiduks paarsada, tööle sõitmine, ja mõnikord peaks saama rõivaid ka ja üht-teist muudki.
Ja paljud pidid niisuguse palgaga üleval pidama ka oma lapse, tema vaid iseennast hinges hoidma. Hinges ta küll püsis, isegi juurde võttis. Aga korteri ostmiseks sellest summast kõrvale ei saanud panna ega saanud ka korraliku korteri üüri maksta. Iseseisvaks eluks tema palgast ei jätkunud.
Kas ta peab elu lõpuni kaasüüriliseks jääma? (lk 15)
  • Siiri tuli ja pani kõik kõrvale, mida ta võtta võiks. "Me tuleme homme autoga järele, siis jääb sulle pakkimiseks ruumi," ütles ta.
Irja soostus passiivselt kõigega, laskis Siiril valida, mida see tahtis, ja ega seda tõesti liiga palju ei olnud. Need asjad olid ju nüüd kodutud, Irja ei suutnud neile ei kodu ega kaitset pakkuda. (lk 17)
  • Mõnikord oli Irja küll unistanud omaette elamisest eriti siis, kui ta oli olnud mõni aasta üle kahekümne ja tutvunud Eskoga, automüüjaga. Midagi oli nende vahele ilmselt tekkimas, aga siiski ei tekkinud. Sest Esko tahtis tantsida, aga Irja ei osanud korralikult ja Esko tahtis pärast pidu Irja juurde tulla, aga Irja tohtis teda kutsuda ainult päeval, korralikult lõunasöögile või pärastlõunakohvile, sest ema oli peaaegu alati kodus.
"Kas ema ei käi sul kunagi mitte kuskil?"
"Mõnikord käib, tal on tuttavaid ja ta käib mingis ringis."
"Mis õhtul?"
"Kolmapäeviti."
Esko tuli kolmapäeval ja püüdis Irjat kallistada ägedamalt kui muidu, aga Irja kartis, et ema tuleb varem koju, ta oli mõnikord ennegi tulnud, eriti kui tal pea valutas. Ja Esko tüdines ära, läks oma teed, ja Irja oli ühtaegu pettunud ja tundis kergendust.
Varsti pärast seda hakkas ta paksuks minema, kuigi ei söönud sugugi rohkem kui varem. Mõnikord võttis mõne kilo alla, siis jälle juurde. See oli nähtavasti ainevahetusest, sinna polnud midagi parata. (lk 18)
  • Viimasel ajal oli ta kassi jälginud: kas loom märkas ema puudumist, kas ehk igatses tema järele? Sellest ei saanud aru, looma kollastest silmadest ei saanud midagi välja lugeda. Ta ei ilmutanud üldse muid tundeid kui näljatunnet. Irja tundis peaaegu lugupidamist nii täiusliku enesevalitsuse vastu, kuid teiselt poolt, kas seal üldse oligi midagi, mida valitseda? Kass ei hoolinud isegi kolimise askeldustest, seni kui tal oli oma alatine magamiskoht vanas pesukorvis ema toa keskkütteradiaatori kõrval. (lk 18-19)
  • Mida loom tundis enne surma, kas ta üldse tundis? Ette ta seda ei teadnud, ei osanud teadlikult karta. Aga siiski põikles selle eest kõrvale nii kaua kui sai, tema vaist pages surma eest lõpuni. Loom ei otsinud kunagi ise oma otsa, kuigi ta elu võis olla üksainus kannatus. Aga inimene otsis, mõnikord — kas enesehävitamistung oli siis kõrge vaimse taseme tunnus, sest loomal seda ei olnud? (lk 20-21)
  • Öösel lärmas joobnud seltskond tänaval ja üks naine karjus appi. Irja läks akna juurde ja praotas kardinat; vastasmaja akende eesriided praotusid samuti. Paks vana naine küünitas end aluskuue väel aknast kaugele välja.
Karjuv naine püüdis minna kaasa tänaval seisvasse autosse, mida just käima pandi. Aga teda lükati ikka ja jälle tagasi, ta kukkus maha ja auto hakkas sõitma, pahvatades talle heitgaasi näkku. Ta jäi tänavale lamama, ülakeha kõnniteel.
Kas peaks politseisse helistama, mõtles Irja. Viivad ta minema, äkki on ta pea ära löönud? Ei tea, kas läksid purjuspäi selle autoga sõitma, takso see küll ei olnud.
Ta siiski ei saanud helistatud, vaid otsustas oodata ja heitis pikali. Tunni aja pärast piilus ta uuesti välja: naine lamas ikka veel tänaval, oli keeranud küljele ja oksendanud.
Poole tunni pärast tuli politseiauto. Politseinikud tõstsid naise üles ja tirisid kaenla alt hoides autosse. Jälle naine kisas, jälle paotusid aknakardinad. Siin kandis oli joobnuid küllalt nähtud, aga see oli naine, naisi lamas tänaval harvemini, see oli sündmus, mille pärast tasus voodist tõusta ja vaatama minna. (lk 21-22)
  • Korter muutus täiesti võõraks, hääled ja sammud kaikusid seal kummaliselt. Viimase öö enne kolimist magas Irja põrandal kastide keskel. Kolimisauto pidi tulema hommikul, Irja oli saanud töölt vaba päeva.
Ta oli täiesti väsinud ja just magama jäämas, kui teda hakkas häirima õunalõhn. See häiris seetõttu, et ta ei teadnud, kust see tuli, siin ei saanud õunu olla. Ta süütas tule ja nägi võõraid, lagedaid seinu, rohmakalt pakitud mööblit ja igal pool kaste. Aga õunalõhn? Ta vaatas ja märkas lõpuks ühe kasti küljel teksti "Precooled Australian apples". Õunakast, see ta oli. Lõhnas õunte järele, kuigi oli nõusid täis pakitud. Irja hingas seda lõhna sisse, tundus kuidagi kergem, kuidagi lohutav. (lk 22)
  • Korteriperenaine pakkus talle saabumiskohvi. Irja oli väsinud ja vaikne, aga naine seda jutukam. Irja sai kuulda, et ta on apteekrilesk ja et tal oli möödunud talvel olnud infarkt, seepärast ta ei tahtnud lisamuresid, näiteks see üüriliste asi oli selline, kus pidi olema väga hoolikas, keda võtta. Sest kui teed vale valiku, siis oled omadega sees, tänapäeval kipub nii olema, et üürnikul on ülevõim, tema võib kaevata siia ja sinna ja lausa häbematuks muutuda. Aga kellele korteriomanik saaks kaevata? Teda peetakse nülgijaks, vereimejaks, kuigi kes siis üüriliste pidamisest kasu saab. (lk 23)
  • Irja jätkas ajakirjade lehitsemist, see oli peaaegu masinlik tegevus, ta ei suutnud neisse eriti süveneda. Aga ühes oli ootamatult pilt põhjamaa soost. Ta vaatas seda lähemalt ja see meeldis talle, tõmbas kuidagi ligi. Soo oli tühi ja selle värvid üksluised, peamiselt pruunid, ja seal oli kõrgeid külmetavaid mättaid ja nende vahel liikumatu vesi. Pildi allkiri nimetas sood rabaks. Raba, tabav nimi sellele. Oli seal üldse mingit elu?
Irja luges teksti, seal räägiti soolindudest. Nendest ei olnud pilte, aga ta kujutles omas meeles sealset lindu: luidrate jalgadega, soo värvi, seismas liikumatult mättal. Linnu hääl oli pikk ja peenike ja tõsine, laulda ta ei osanud, sest soo ei õpetanud laulma. (lk 26)
  • "Mis sinul viga," ütles Kirsti, "sina oled selline, kuidas seda nüüd öelda, noh, tavaline, mõistlikul viisil. See on kindlasti üks põhjus, miks sa pole abiellunud, võid olla selline, nagu oled ja kellelgi pole midagi ütlemist. Näiteks pole vaja juuksuri juures käia, raha jääb järele ja..."
"Ma ju käin juuksuri juures, ja palju sealt õige järele jääkski," ütles Irja lühidalt.
"Aga poleks vaja, ei ole meest nõudmas, et juuksed peavad korras olema — seal on suur vahe."
"Helde aeg, kas sa arvad, et tööl võib ükskõik kuidas välja näha!"
"Nojah, muidugi, ega ma seda, ma ainult mõtlesin,־ et sa ei pea kellelegi aru andma."
"Kas sina pead siis Einole aru andma enda ja oma juuste kohta?"
"Mitte just otse aru andma, aga ta märkab iga niisugust asja ja ta ei luba mul parukat kanda, juuksed peavad omad olema. Ma kannaksin tööl parukat, aga juuksed vajuvad selle all ära. Sina võiksid vahelduseks parukat kanda, võid selle kodus ära võtta, keegi ei näe, kui oma juuksed on ära vajunud."
"Kas naine peab siis valima mehe ja paruka vahel? Kas sa kahetsed, et mehe valisid?"
"Taevakene, mida sa räägid, ma ei anna sulle üldse kohvi!"
Kirsti valas siiski kohvi kahte tassi ja hakkas veidi aja pärast hoopis muust rääkima. (lk 27)
  • Ta ei oodanud nendelt jõuludelt midagi. Aga siiski, kui ta istus jõululaupäeval venna diivanil, mässis ta ennast pühademeeleolusse kui sooja lumme. Vennapojad mürgeldasid, Anneli oli oma tuppa läinud ja kuulas seal kingiks saadud heliplaati. Siiri korjas põrandalt kingituste pabereid, vend näksis praadi.
Oli selline täiskõhu tunne ega olnud tahtmist midagi mõelda. Meeles mõlkus mõningaid pehmeid mõtteebemeid, need võisid julgelt kukkuda maha, kus oli ees juba palju samasuguseid. Tal oli siin sohval hea olla. Tal oli kadakas toas, see lõhnas seal nüüd üksipäini. Ta oli saanud jõulukaarte sugulastelt, keda ei olnud aastaid näinud. Ta oli saanud venna perelt kingitusi, need olid tema kõrval laual. Ta ei olnud siiski päris üksik. Ja oli juba kokku lepitud, et ta jääb ööseks siia. Ta magab sellel diivanil, kuusega ühes toas. Nad hingavad selle toa õhku, kuusk ja tema. Kuusk elab veel lühikest aega, siis hakkavad okkad pudenema, need pühitakse ära ja kurdetakse: küll sellelt puult alles pudeneb okkaid. Uusaasta ja kolmekuningapäeva vahel viiakse puu õue prügikasti kõrvale ja sealt ta siis kaob. Kuusk oli juure pealt maha raiutud, aga täna öösel ta veel elas ja jõi, jalale tuli vett juurde valada. (lk 28-29)
  • Tema, Irja, jätkab elamist, tal olid ilmselt mingid juured. Jaanuar ja veebruar mööduvad, päevadele hakkab pikkust juurde tulema, kevade lähenemine tundus tähtsana. Ja tema peaks midagi - mida ta peaks?
Pärast ema surma oli ta tundnud, et elab mingit ajutist elu. Miski oli lõppenud, ta ootas uue algust. Elu oli muutunud, temagi peaks nüüd muutuma. Iseseisvamaks ja üldse. Ja ta ootas muutust, aga see ei alanud, temas ei toimunud midagi, ta vaatas oma toa seinu ja mõtles, et viga oli nendes: ta oli saanud enda ümber valed seinad. Ta oleks pidanud avarduma, aga need surusid peale ja ahistasid.
Noh, kõigepealt pean harjuma, siis alustan, oli ta mõelnud.
Kuidagiviisi oli ta harjunud. Aga alustatud ei saanud.
Elu siiski jätkus, sest teatud rööpad olid olemas: iga päev tööle ja töölt ära, õhtul ehk kuhugi, aga tõenäolisemalt mitte kuhugi. Võis ka kodus istuda, lugeda ja käsitööd teha. Kas talt võidi rohkemat nõuda, kas ta siis tööga ei lunastanud oma elamise õigust? Vähemalt ei olnud ta kellelegi koormaks. (lk 29)