Üür

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Ta rääkis kõikide tuttavatega korterist. Sest tutvuse kaudu neid sai, kui sai, ajalehekuulutustest ei olnud mingit abi. Ta unistas veel ühetoalisest korterist.
"Millega sa selle üüri maksad?" küsis Kirsti. "Sul ei jää ju siis raha toidu jaoks, vähemalt riiete jaoks küll mitte. Mina sinu asemel oleksin rahul kaasüürilise toaga ja pealegi, kust sa ühetoalise saaksidki? See oleks alles ime."
Ja Kirsti ütles veel: "Sa ei suitseta ega joo ja vaatad meestest mööda, küllap sinusugusele ikka mingi nurk leidub."
Irja solvus ega vastanud Kirstile midagi. Üldse oli ta araks muutunud ja tundis oma inimväärikust alandatuna. Kes ta oli? Inimene, kellele korter oli üles öeldud. Niisama hea kui pool-inimene, kastitu, teab mis. Kooperatiivkorteri omanikud, põhiüürilised, allüürnikud, ilma korterita inimesed — selline oli siinne kastisüsteem.
Ja Kirsti, sõbratar, ütles:
"Sul oleks nüüd küll kõige targem ennast kiiresti kuskile paika panna, et sa tänavale ei jääks, kui sul vähemalt ajutinegi katus pea kohal on, siis on sul aega paremat korterit vaadata."
On mures, mõtles Irja, kardab, et peab mind enda juurde võtma. (lk 10)
  • Naine helistas järgmisel päeval, nii nagu oli lubanud.
"Ma olen nüüd nii mõelnud, et ma võtan preili, kuigi ma natuke kahtlen, sest kas preili on kindel, et palgast piisab üüri jaoks, see oli kolmsada, nagu me rääkisime, seda ei ole ju liiga palju toa eest, mis on peaaegu nagu omaette korter ja nii heas kohas — ma räägin vaid sellepärast, et kõik on nii kallis, ka söök, ja hinnad tõusevad nii, et ei jõua kuidagi järele..."
Irja kinnitas, et palgast tuleb välja, ta on arvestanud, et peaks ilusasti välja tulema, ja üüri tasub ta palgast kõigepealt, nii et proual ei tarvitse muretseda. Tal hakkas kuum, käsi higistas telefonitorul ja ta tajus, et kirjutusmasinad ei klõbisenud enam ümberringi — tüdrukud kuulasid.
Kas ta peaks teatama prouale ka oma palga, näitama arvestust, mille oli teinud: palgast saab puhtalt kätte umbes kaheksasada, üüriks läheb kolmsada, toiduks paarsada, tööle sõitmine, ja mõnikord peaks saama rõivaid ka ja üht-teist muudki.
Ja paljud pidid niisuguse palgaga üleval pidama ka oma lapse, tema vaid iseennast hinges hoidma. Hinges ta küll püsis, isegi juurde võttis. Aga korteri ostmiseks sellest summast kõrvale ei saanud panna ega saanud ka korraliku korteri üüri maksta. Iseseisvaks eluks tema palgast ei jätkunud.
Kas ta peab elu lõpuni kaasüüriliseks jääma? (lk 15)