Mine sisu juurde

Sink

Allikas: Vikitsitaadid
Willem Claesz. Heda, "Vaikelu singi ja hõbekannuga" (1656)
Pehr Hilleström vanem (1732–1816), "Vaikelu singi, fajanssnõu ja marjakausiga", s.d.
Anne Vallayer-Coster (1744-1818), "Vaikelu singiga", s.d.
Félix Vallotton, "Sink" (1918)

Proosa[muuda]


  • Läksin läbi lumetuisu jalgsi koju, et end värskemaks raputada, pühkida endalt see, mida kommunism kleebib porina inimese külge. Toidupoe ees singisaba ja sabas Marian Brandys, režiimimeelne kirjanik, aga inimesena tore. Rääkisime mõne hetke koosolekust. Brandys, lausudes sõnu nagu "sotsrealism", "kirjanduslik meetod” ja "katoliiklik vaatepunkt", tasandas häält ja vaatas ringi, justkui oleks teda miski ähvardamas. Justkui kardaks, et talle ei müüda sinki. Kohutav.


  • [Rehepapp:] "... Mida sa, lambapea, siis sõid?"
[Sulane Jaan:] "/.../ Noh, vorsti sõin, sinki sõin, ja siis sihukest Idamaa maiusrooga, mis lõhnas nagu roos. Seda pole ma varem saanudki, valge justkui pekk ja pehme!" /---/
[Rehepapp:] "See idamaa maiusroog oli seep. Sellega saksad pesevad end, see ei sünni ülepea süüa! Puhas mürk."


Luule[muuda]

"Mis kena sink!" "See on, mu härra, teie oma!"
"Tõepoolest," kinnitab ka härra, "olgu nii!
Eks ma siis selle kaasa vii."
Ta priskelt lõunatab, ta kaaskond vahvalt aitab,
küll koerad, hobused, küll teenrid — kel vaid suu;
üks mõnu proovitud, ta nõutab mõne muu:
joob veini, peretütart paitab.


Mul olid kastanpruunid
juuksed ja sale piht, ma meeldisin
paljudele, ent kõige rohkem siiski Udu
peremehele, kes tuli suvistepüha õhtul minu juurde
aita; sink lõhnas ja
aida all krõbistasid hiired.

  • Mats Traat, "Jadwiga Purre" kogust "Harala elulood" (1976)