Hüüumärk

Luule

Juba viskavad puud pikki siniseid, varje
üle vanade ja värskete vagude.
Tänaseks aitab!
Viivita veel väheke, läheme koos, palub päike.
Aga kodukatus kutsub ja korsten kiirustab:
leem valmis, liha laguneb!
maalides sirge suitsujoaga hüüumärgi
õhkõrnale, tuuletule õhtutaevale.

• Kersti Merilaas, "Intervjuu" kogus "Kuukressid" (1969), lk 105

Temal käib hoogude kaupa,
temal ei ole püsiv.
Nokib üks märk ta laupa —
hüüumärk, aga küsiv!

• Juhan Viiding, "Maailmarändur" kogus "Ma olin Jüri Üdi" (1978), lk 145

Bussist poetub inimesi alevikku,
uibuistikuid tassib üks vanamees kraps.
Kiirel käigul eemalduvad hämarikku
haljas hüüumärk, punane punkt — ema, laps.

• Mats Traat, "Vingest põhjatuulest" kogus "Septembrifuuga" (1980), lk 58

Proosa

• Kas Saksamaal on viletsus kasvanud, seda ma ei tea, küll on aga hüüumärke juurde tulnud. Kuhu enne ! pandi, seal seisab nüüd !!!
  • Georg Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 34

• Armetu pilge on see, mis annab endale vaba voli interpunktsiooni osas ning kasutab hüüumärke, küsimärke ja mõttekriipse piitsade, lingude ning odadena.
  • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 32

• Proua Rachel tundis, et ta mõistus oli saanud ränga hoobi. Ta isegi mõtles hüüumärkides. Poiss! Kõikidest inimestest just Marilla ja Matthew Cuthbert adopteerivad poisi! Vaeslaste varjupaigast! Nojah, maailm hak­kab ennast kindlasti pea peale pöörama! Pärast seda ei raba teda enam miski! Mitte miski!
  • Lucy Maud Montgomery, "Roheliste Viilkatuste Anne", tlk Piret Ruustal, 2001, lk 14-15

• Lõdvaks muutunud hüüumärgist saab küsimärk.
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton, LR 48/1977, lk 26

• "Ja selle sedeli peale võib kirjutada, millest see tuleb, et meie peame kandma seda värvi rõivaid," ütles kortsusnäoline mees, kellel oli suur aadamaõun. Ta ulatas Riina poole paberossikarpi. "Kas tohib pakkuda? Meiesugused peavad kandma neid rõivaid sellepärast, et meid võiks silmas pidada. Nii on lood. Need rõivad on kui hüüumärk. Nii see on." (lk 247)
  • Marja-Leena Mikkola, "Naisskulptor", rmt: Eila Pennanen, Kerttu-Kaarina Suosalmi, Eeva Kilpi, Marja-Leena Mikkola, "Novelle", tlk Luule Sirp, 1987, lk 215-271

• Kirjutamisel kuupäeva mitte unustada ja juuksekarv kirja sisse panna, ütles Edgar. Kui kirjas enam juuksekarva ei ole, siis on teada, et kiri on vahepeal lahti tehtud.

Üksikud juuksekarvad, mõtlesin endamisi, sõidavad rongides mööda meie maad. Edgari tume juuksekarv, minu hele. Kurti ja Georgi punased juuksekarvad. Mõlemat nimetasid üliõpilased kuldpoisteks. Üks lause küünekääridest, mis tähendab ülekuulamist, ütles Kurt, läbiotsimise kohta lause kingadest, varjamise kohta tuleb öelda, et olen külmetanud. Pöördumisel tuleb alati panna hüüumärk, surmaohu olemasolu korral ainult koma.

• Herta Müller, "Südameloom", tlk Vilma Jürisalu, 2010, lk 62

• Üldteada on, et tegevus esseistina oli tal haruldaselt laia profiiliga, nii tuli aga ette lõivumaksmist pealiskaudsusele – Semperi rollimudel oli "tutvustaja". Sellisest rollimudelist tõstis teda palju kõrgemale, liigagi kõrgele Nigol Andresen, kui ta artiklis "Johannes Semper väliskirjanduse vahendajana" (1962/67) seadis Semperi Nietzsche-retseptsiooni kõrvuti Thomas Manni omaga (!). Hüüumärk on omal kohal selle tõttu, et Th. Mann oli kahtlemata üks kõige tähelepanelikumaid Nietzsche lugejaid üldse, Semperile ei saa omistada Manniga võrdset süvenemist.
  • Mart Kivimäe, "Nietzsche "Zarathustra" – 75 aastat hiljem. Eestinduse uustrükkide kriitikaks", Sirp, 8. detsember 2006, lk 3–4

• Jah, mida kõike pole aja jooksul ära keelatud, et seda õnnelikku lapsepõlve tagada: nii puhmaskulme kui ka mootorrattakiivreid, nii sinki-vorsti, neegrimusi-maiustusi kui ka hüüumärke! Kirjanikuna tahaksin väga loota, et lapsed, kellel pole muid kohustusi kui hommikust õhtuni õnnelik olla, leiavad siiski ka tee raamatute juurde, kuigi sealt võib avastada tegelasi, kes pole pooltki nii õnnelikud...
  • Leelo Tungal, "Õnnelik lapsepõlv ilma hüüumärgita", Looming 8/2016

• Seda rääkis kord üks näitlejanna, kes töötab praegu Prahas. Ta ütles: kõige hullem on inimene, kel pole huumorimeelt. Kolm hüüumärki! Tal pole enam midagi karta, sest kõige jubedam asi on temaga juba juhtunud.
  • Maria Klenskaja, intervjuu: Kirsti Vainküla, "Maria Klenskaja: kõik oli tööle pühendatud, kahjuks, ja perele mitte nii palju. Ma pole isegi dekreedis olnud!", Eesti Naine, 24.12.2020