Ma nihelen toolil. "Kas sa tõesti vajad kuupäeva?"
"Miks mitte? Niikuinii sellest ei pääse."
"Novembris," pakun, "kümnendal."
"Miks just novembris?"
"Ma vajan raju, et kallaks nagu pangest ja väljas oleks külm. Ma vajan kõdunevaid lehti ja ligaseid tänavaid, seda ebaõdu, mida november on otsast otsani täis. Halli, alasti maastikku, mis on riisutud paljaks kõigest, mis kasvab ja särab, kuid õnnistamata veel valge loorkerge lumega. Igas mõttes troostitu aeg, jõhker aeg. Nagu hääbuks novembris kogu elutegevus ja me poeme nurka ning süütame küünlad. Mina armastan novembrit."
"Miks küll?" küsib ta uuesti.
"Ma olen sündinud sel kuul, kuuendal päeval. See oli metsik öö, kuratlik ilm, kui ma ilmavalgust nägin. November on mul veres, selle süngus ja melanhoolia. Novembri otsatu nukrameelsus. Mu närvid on nagu alasti puuoksad, peas on mul paks udu ja südames torm. Sina oled sündinud septembris ning kannad selle pitserit, sest suvi hakkas lõppema, kui sa ilmale tulid. Puhkus oli läbi, kuid veel polnud sügis, ja jõulud olid alles mägede taga. Midagi polnud oodata, vaid valitses särava päikese ja näpistava pakase vahepealne korralik sündmustevaene aeg. Ent ma armastan kõiki kuid, nende erinevaid hääli, erinevaid värve. Kas sa näed seda ratast silmade ees?" (lk 166)
Karin Fossum, "Murdekoht", tlk Sigrid Tooming, 2008
