Läbiotsimine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Kasakad lõid silmapilguks keset puhtust ja pitse nagu kõhklema, aga noor parun andis neile head eeskuju. Tõmbas nurgast puupotist koos juurte ja mullaga välja kummipuu ja uuris tühja potipõhja. Lisaks mullale puistati söögikapist põrandale veel kott tatratangu ja pulbris maalrivärve rätsepa tööriistade kastist. Langes aknalaualt põrandale puruks ka toalill, mida kutsutakse kristuse pisarateks ehk jeesuse silmaveeks. Punakaid pisaraid pudenes põrandale, ja see oli tõesti õige koht ja aeg, kus ja millal säärase nimega lill oma pisaraid valas. Otsiti neid pahu laule, kas või ühtki rätsepa käekirjaga paberile pandut (mees polnud küll tundigi koolipingis istunud, aga, tähed olid tal peened ja puhtad, nagu ritta valatud).
"Kus oleb need tema jägerivärgid?" nõudis noorparun. Kui ei leita laule, peab leidma midagi muud, et külge hakata sellele mehele, kes pahatihti mõisa metsas kütib. "Otsige, otsige," kamandas ta venelasi, kes polnud nii agaras otsimishoos, nagu see sakslasele meeldinud oleks. (lk 16)
  • Otsijate kätte jäi ainult vana salmialbum. Sellest oli välja rebitud kolmveerand osa lehti. Kaante vahele oli kuidagi jäänud ka käsitsi maalitud pilt. Sellel pildil oli näidatud supipada, mille all lõõskas kõrgele punane tuli, pajal aga oli sangade asemel kummalgi pool küljes kotka või muidu röövlinnu moodi kujutis. Risti üle paja oli kirjutatud salm:
Nüüd võtkem ilmal kuulutada:
see supp on õel ja must ja mäda.
Meil, mehed, kätte jõudnud ajad —
kõmm, kummuli kõik supipajad!
Pilditegija ja laululooja oli oma käegi alla pannud ja nõnda kirjutanud: "Pea vastu, veli Juhan! Sinu truu Reinmetsa Aadu ehk Ado Reinvald. Kirjutatud Meeril, sel üheksasada viiendamal aastal."
Noorparun luges, lõi silmnäost punetama ja küsis käheda häälega:
"Mis see on, ah? Üks bombe ja kaks kullid, was? Mis supet siin keedetakse?" — ja ise vehkis lehekesega just raseda naise silmade ees. Naise otsaesisel liikusid lühikesed juuksed saksa poolt tekitatud tuules. Otsaesine läks küll natuke valkjamaks, aga naine vastas veel rahulikuma häälega kui enne:
"Mehed purjus peaga sehkendanud seal Meeri kõrtsi man. Nemad olid puha koeruse pärast kahest varesest suppi keetnud, aga supp oli trehvanud must ja õela haisuga. Purjus meeste koerustükid, muud ei midagi."
"Ja kellele peab vastu panema see veli Johann?" norskas küsija.
"Eks ikka oma naisele... kui purjus peaga koju tuleb... ja kui naine võtab ahjuroobi," naeratas kostja. Kostjal oli õieti laiade põsenukkidega nägu ja näis sedamoodi, nagu oleks tema naeratus suu ligiduses üsna lahke, aga kõrvade poole laienedes läheks kavalamaks ja isegi inetumaks.
Seekord ei leidnud - need, kes otsisid. Põrandale jäi vedelema isegi mõnitus varesesupi kohta... Mis seal teha, kui kotkas on juba nii närbunud olekus, et teda võib üsna varesetaoliseks sehkendada... (lk 17-18)