Invaliid

Proosa

• Camões ja Cervantes on nagu kaks seltsilist invaliidide kodust: üks ühe silmaga, teine ühe käega.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 40

• Mulle tuli pähe jultunuvõitu, individualistlik romantiline mõte mingist "hüvitusest", mida peaksid saama kaassõdurid, kes ohverdasid kõik sentimentaalse oma elus Riigile; hüvitus pidanuks seisnema kõige kõrgemas ja ihaldusväärsemas: austuses. Kui austus oli küllaldaseks lohutuseks invaliidistunud sõdurile, miks ei oleks see pidanud kehtima ka iga kaassõduri suhtes, kes tunneb end seesmiselt invaliidina? Mõte oli segane ja romantiline ning sünnitas hiljem õhtul läbimõtlematu teo.
  • Karin Boye, "Kallokaiin", tlk Katrin Korv, 1985, lk 20

• Niipalju olen jõudnud aastate jooksul õppida, et see alati läheb vastupidi — kui on vaja tervisetunnistust, olen ma puruhaige, kui mitte invaliid, kui aga tunnen ennast haigena ja vajan abi, leitakse, et mul pole midagi viga.
  • Karl Ristikivi, "Hingede öö", 1991, lk 160-161

• Seal, kiriku juures, on kole vanamees. Sõidab kelguga. Aga kelk on tal täitsa katki, ilma seljatoeta. Ise on lühike, jalad on tühjad, käte asemele konksud torgatud. Ta on need traadist painutanud - toetub konksudega vastu maad, lükkab ennast ise edasi. Glikeria-memm pahandab: "Mis sa vahid? Pööra pea eemale. See on invaliid. Sõjast tuli sedasi. Varem oli neid palju. Nüüd on üks alles: teised on ehk ära surnud. Neil, tuvidel, said piinad otsa. Teises ilmas puhkavad."
  • Jelena Tšižova, "Naiste aeg", tlk Ilona Martson, LR 21-23 2022, lk 34