Mine sisu juurde

Invaliid

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]


  • Mulle tuli pähe jultunuvõitu, individualistlik romantiline mõte mingist "hüvitusest", mida peaksid saama kaassõdurid, kes ohverdasid kõik sentimentaalse oma elus Riigile; hüvitus pidanuks seisnema kõige kõrgemas ja ihaldusväärsemas: austuses. Kui austus oli küllaldaseks lohutuseks invaliidistunud sõdurile, miks ei oleks see pidanud kehtima ka iga kaassõduri suhtes, kes tunneb end seesmiselt invaliidina? Mõte oli segane ja romantiline ning sünnitas hiljem õhtul läbimõtlematu teo.
    • Karin Boye, "Kallokaiin", tlk Katrin Korv, 1985, lk 20


  • Niipalju olen jõudnud aastate jooksul õppida, et see alati läheb vastupidi — kui on vaja tervisetunnistust, olen ma puruhaige, kui mitte invaliid, kui aga tunnen ennast haigena ja vajan abi, leitakse, et mul pole midagi viga.


  • Sõjajärgsete aastate nõukogude avalikus diskursuses ei kajastatud eriti haiguse ja puuetega seonduvat, sest haiguste kujutamine ei sobinud kokku ideoloogilise püüdega kujutada nõukogude elu õnnelikuna. Puuetega inimesed olid nähtamatud nii sõna otseses mõttes (näiteks olid puuetega lapsed suletud spetsiaalsetesse institutsioonidesse) kui ka meedia tasandil. Meedias domineeriv visuaalne imago tõi esile terve, tugeva ja atleetliku mehe- või naisekeha, sellise, nagu on kujutatud Vera Muhhina skulptuuril "Tööline ja kolhoositar" (mis loodi 1937. aastal Pariisi maailmanäituse jaoks). (lk 48)


  • Seal, kiriku juures, on kole vanamees. Sõidab kelguga. Aga kelk on tal täitsa katki, ilma seljatoeta. Ise on lühike, jalad on tühjad, käte asemele konksud torgatud. Ta on need traadist painutanud - toetub konksudega vastu maad, lükkab ennast ise edasi. Glikeria-memm pahandab: "Mis sa vahid? Pööra pea eemale. See on invaliid. Sõjast tuli sedasi. Varem oli neid palju. Nüüd on üks alles: teised on ehk ära surnud. Neil, tuvidel, said piinad otsa. Teises ilmas puhkavad."