Mine sisu juurde

Hüvitus

Allikas: Vikitsitaadid


Proosa[muuda]

  • Mees niheleb rahutult toolil. Sirutab käe ja klopib püksipõlvi, seejärel liiguvad sõrmed üles lipsusõlmele, mis on laitmatu.
"Eks kõik ole õnnetud," vastab ta, "pealegi on õnnetust võimatu mõõta, valu meis kõigis on sama suur. Ma võtsin ennast kokku, et siia tulla, et midagi paluda, et oma hing päästa. See maksis mulle viimase jõuvaru."
Ja siis, katkeval häälel: "Kas selle eest ei saagi hüvitust?" (lk 11)