Karin Boye

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Karin Boye, 1940. aastad.

Karin Maria Boye (26. oktoober 1900, Göteborg, Rootsi - 24. aprill 1941, Alingsås, Rootsi) oli Rootsi luuletaja ja prosaist.

"Kallokaiin"[muuda]

Karin Boye, "Kallokaiin", tlk Katrin Korv, 1985.


  • Raamat, mida ma praegu kirjutama hakkan, tundub kindlasti paljudele mõttetu - kui ma üldse söandan arvata, et see "paljude" kätte satub, kuna alustasin seda tööd täiesti omapead, ilma käsuta, ja selle eesmärk pole mulle endalegi selge. Ma tahan ja pean, see on kõik. Ikka järeleandmatumalt nõutakse, et meie ütlused ja teod oleksid sihi- ja plaanipärased, kõige parem, kui ükski sõna ei langeks huupi — ainult selle raamatu autor on sunnitud minema vastupidist teed, sihitusse. (lk 9, romaani algus)
  • Vahest on just vangipõli mind kergemeelseks teinud. Minu praegused elutingimused ei erine oluliselt sellest, kuidas ma vaba mehena elasin. Toit osutus siin vaevumärgatavalt viletsamaks - sellega harjus ära. Nari osutus pisut kõvemaks kui voodi kodus Keemialinnas nr. 4, sellega harjus ära. Sattusin harvemini värske õhu kätte — ka sellega harjus. Kõige hullem oli lahusolek naisest ja lastest, eriti seepärast, et ma ei teadnud ega tea midagi nende saatusest; see täitis mu esimesed vangla-aastad mure ja hirmuga. Ent ajapikku rahunesin ja mu olukord hakkas mulle isegi üha rohkem meeldima. Siin polnud mul midagi karta. Mul ei olnud ei alluvaid ega ülemusi, olid ainult vangivalvurid, kes mu tööd harva segasid ja hoolitsesid vaid selle eest, et ma eeskirjadest kinni peaksin. Mul ei olnud ei soosijaid ega võistlejaid. Teadlased, kellega mind vahetevahel kokku viidi, et ma teaksin, mis keemiavallas uut toimub, käitusid minuga viisakalt ja asjalikult, ehkki minu võõra rahvuse tõttu küll pisut üleolevalt. Teadsin, et kellelgi ei olnud enda arvates põhjust mind kadestada. Lühidalt: tundsin end mõneti vabamalt kui vabaduses viibides. (lk 9)
  • Muuseas, kui peaks olema vajadust end esitleda, võiksin ehk jutustada, milline pilt mu vaimusilma ette kerkis elust mõeldes. Vähesed asjad iseloomustavad inimest paremini kui tema kujutluspilt elust: kas ta näeb seda kui teed, lahinguvälja, kasvavat puud või lainetavat merd. Minul, nagu sõnakuulelikul koolipoisil, kerkis silme ette trepp, kus tormatakse kõigest jõust mademelt mademele, lõõtsutades, võistleja kannul. (lk 10)
  • Igatahes tormasin ma mööda oma treppi edasi. Ma ei olnud kunagi mõelnud, kui mitu astet tuli tegelikult seljataha jätta, ega ka selle üle, mis head mind pööningul ees ootab. Ehk kujutlesin ähmaselt elu maja meie tavalise linnamajana, kus maa sisemusest tõustes jõuti lõpuks katuseterrassile, õhu, tuule ja päevavalguse kätte. Mulle polnud selge, mis minu elurännakul vastaks tuulele ja päevavalgusele, kindel oli vaid see, et iga uut trepimadet märgiti lühikeste ametlike teadaannetega kõrgemalt poolt: sooritatud eksami, eduka katse kohta, üleviimisest olulisemasse tegevusvaldkonda. (lk 10)
  • Teadsin, et varem, tsiviilajastul, tuli inimesi peibutada tööd tegema ja vaeva nägema lootusega avaramale korterile, maitsvamale toidule ja ilusamatele riietele. Meie ajal polnud midagi sellist vaja. Standardkorter — üks tuba vallalistele, kaks perekonnale — kõlbas ühtviisi nii kõige tühisemale kui ka kõige teenekamale. Koduköögi toidust said kõhu täis nii kindral kui ka reamees. Vormiriietus — üks töö, üks vaba aja ja üks sõjalise ja politseiteenistuse jaoks — oli kõigil ühesugune, meestel ja naistel, sõltumata positsioonist, erinesid ainult eraldusmärgid. Ja isegi need polnud tegelikult ühel uhkemad kui teisel. (lk 11)
  • Kõrgemat eraldusmärki tasus ihaldada vaid selle pärast, mida ta sümboliseeris. Maailmariigi iga kaassõduri vaimsus on nii kõrgelt arenenud, mõtlesin õnnelikult, et tema meelest pole elu kõrgeimal väärtusel muud konkreetset kuju kui kolm musta silmust varrukal — kolm musta silmust, mis on talle nii endast lugupidamise kui ka teiste austuse pant. Ainelised hüved võivad kindlasti ära tüüdata - ja seepärast ma kahtlengi, kas endiste tsiviilkapitalistide kaheteistkümnetoalised korterid olid midagi muud kui sümbol —, aga sellest kõige peenemast, mida jahtida — auastmetest —, ei saa ilmaski isu täis. Kellelgi pole nii palju teiste austust ja endast lugupidamist, et ta ei sooviks seda veel rohkem. Sellel kõige vaimsemal, kõige tabamatumal ja kõigest muust kõigutamatul alusel püsib meie ühiskonnakord kindlalt ajast aega. (lk 11)
  • Alles siis, kui me oma majja jõudsime ja lift meid meie korterisse viis, saabus meie ümber suhteline vaikus — seinu raputav mootorimürin ei olnud nii tugev, et oleks kõnelemist takistanud -, ometi lükkasime kõneluse ettevaatusest edasi seni, kuni korterisse jõudsime. Oleks keegi tabanud meid liftis rääkimas, tekkinuks loomulikult kahtlus, et me arutame asju, millest me ei taha laste ega koduabilise kuuldes rääkida. Oli esinenud juhtumeid, mil riigivaenlased ja muud kurjategijad olid tahtnud lifti konspiratsiooni eesmärgil kasutada: see oli ka kõige käepärasem, sest tehnilistel põhjustel ei saanud politseikõrva ega politseisilma lifti monteerida ja uksehoidjal oli tavaliselt muudki tegemist kui mööda trepikoda joosta ja pealt kuulata. (lk 12)
  • Niisiis vaikisime targu, kuni sisenesime perekonnatuppa. Seal oli selle nädala koduabiline õhtusöögi juba lauale pannud ja ootas koos maja lastekorruselt allatoodud lastega. Ta tundus olevat korralik ja lahke tütarlaps ja seega polnud meie sõbralik tervitus tingitud mitte ainult teadmisest, et tema, nagu kõik koduabilised, oli kohustatud esitama nädala lõpul ettekande perekonna kohta — reform, mis üldise arvamuse kohaselt parandas tooni paljudes kodudes. (lk 12)
  • Võib ju kõnelda "armastusest" kui vananenud romantilisest mõistest, aga ma kardan, et see on siiski olemas ja sisaldab päris algusest peale kirjeldamatult piinavat ollust. Meest tõmbab naise poole, naist mehe poole, ja iga teineteisele lähenetud sammuga kaotatakse midagi iseendast; rida kaotusi seal, kus loodeti võita. (lk 13)
  • Oletan, et on sobilik kasutada sõna armastus, kui keset lootusetust hoitakse siiski teineteisest kinni, nagu võiks kõigest hoolimata sündida ime — kui valulisus ise on omandanud mingisuguse väärtuse ja annab tunnistust, et vähemalt üks asi on ühine: millegi olematu ootus. (lk 14)
  • [Leo:] "Aga te olete võib-olla kuulnud kõneldavat, kuidas alkoholi endistel aegadel kasutati joovastusvahendina ja kuidas ta mõjus?"
[Koduabiline:] "Jaa," ütles ta, "ma tean, et see tegi kodud õnnetuks, rikkus tervise ja raskematel juhtudel hakkas kogu keha vabisema ja tekkisid hallutsinatsioonid valgetest hiirtest, kanadest ja muust sellisest." (lk 15)
  • [Leo:] "Mõtetest ja tunnetest sünnivad sõnad ja teod. Kuidas saaksid siis mõtted ja tunded olla eraasi? Kas ei kuulu kaassõdur tervenisti Riigile? Ja kellele siis, kui mitte Riigile, peaksid kuuluma tema tunded ja mõtted?" (lk 15)
  • Lapsed jutustasid, mis lasteķorrusel päeva jooksul oli juhtunud. Nad olid mängukastis mänginud — määratu suures emailnõus, oma neli ruutmeetrit suur ja meeter sügav, kus võis visata mängupomme ja süüdata metsi ja süttivast materjalist püstiseid majakatuseid ning maha pidada koguni terveid miniatuurseid merelahinguid, kui kasti vett lasti ja väikeste laevade kahurid täideti samasuguse kerge lõhkeainega, mida mängupommideski kasutati; oli isegi torpeedokaatreid. Sel kombel harjusid lapsed mängides strateegiliselt mõtlema, see sai neile teiseks loomuseks, peaaegu instinktiks ja samal ajal oli see ju suurepärane meelelahutus. Kadestasin vahetevahel omaenda lapsi sellise täiusliku mänguasja pärast — minu lapsepõlves polnud see kerge lõhkeaine veel leiutatud — ja ma ei mõistnud täiesti, miks nad ikkagi kogu hingest igatsesid saada seitsmeaastaseks, et pääseda lastelaagrisse, kus harjutused sarnanesid palju rohkem tõelise sõjalise väljaõppega ja kus viibiti nii ööl kui ka päeval. (lk 15-16)
  • Kuna oli perekonnaõhtu, kui ei Lindal ega minul polnud ei sõjalist ega politseiteenistust ja meie vanim, Ossu, oli kodus külas — sel kombel hoolitseti perekonnaelu eest —, olin mõelnud välja viisi laste lõbustamiseks. Olin laboratooriumist kaasa ostnud tillukese tüki naatriumi, mille kahvatulilla leegi kavatsesin vee peale ujuma panna. Panime nõu vett täis, kustutasime tule ja kogunesime mu väikese keemilise vaatamisväärsuse ümber. Ise olin väiksest peast, kui mu isa seda mulle näitas, olnud nähtusest vaimustatud, aga minu laste puhul kujunes sellest täielik läbikukkumine. Ossu, kes süütas juba ise lõkkeid, tulistas lastepüstolist ja heitis väikseid käsigranaate — noh, et tema väikest kahvatut leeki ei hinnanud, oli ehk päris loomulik. Aga et ka Lailat, nelja-aastast, ei huvitanud plahvatus, mis ei läinud maksma vaenlaste elusid, hämmastas mind. Ainuke, kes näis olevat kütkestatud, oli Maryl, meie keskmine laps. Ta istus vaikselt ja unistavalt nagu ikka ja jälgis kihisevat virvatuld pärani silmi, mis meenutasid tema ema silmi. Ja kuigi tema tähelepanu mind teatud määral trööstis, tegi see mind ühtlasi ka rahutuks. Mõistsin selgesti, et just Ossu ja Laila on uue aja lapsed. Nende suhtumine oli asjalik ja õige, minu käitumises lõi välja ajast ja arust romantika. Ja hoolimata hüvitusest, mis Maryl mulle andis, soovisin äkki, et ta sarnaneks rohkem teistega. Ei ennustanud head, et ta niiviisi jäi kõrvale sugupõlvede tervest arengust. (lk 15)
  • Mulle tuli pähe jultunuvõitu, individualistlik romantiline mõte mingist "hüvitusest", mida peaksid saama kaassõdurid, kes ohverdasid kõik sentimentaalse oma elus Riigile; hüvitus pidanuks seisnema kõige kõrgemas ja ihaldusväärsemas: austuses. Kui austus oli küllaldaseks lohutuseks invaliidistunud sõdurile, miks ei oleks see pidanud kehtima ka iga kaassõduri suhtes, kes tunneb end seesmiselt invaliidina? Mõte oli segane ja romantiline ning sünnitas hiljem õhtul läbimõtlematu teo. (lk 20)
  • Rahvamass oli juba enne juubeldushoos ja valmis poolehoidu osutama, seepärast puhkes kohe aplausi ja hüüete torm. Aga ma nägin, et siin-seal istus plaksutajate hulgas ka selliseid, kes demonstratiivselt hoidsid käsi rüpes. Tuhat inimest võib aplodeerida, aga kui kaks inimest end ei liiguta — siis on need kaks ometi tähtsamad kui tuhat; iseenesest mõista, kuna need kaks võivad tähendada kahte pealekaebajat, ja mitte ükski neist tuhandest ei liiguta sõrmegi praeguse soosiku kaitseks, kui tema peale on kaevatud — ja kuidas nad üldse saaksidki seda teha? (lk 22)
  • [Linda:] Sa pead ometi aru saama, et eksimatus ei tee kellestki head kaassõdurit, kõige vähem eksimatus sellistes küsimustes, kus riiklik eetika on alles kujunemas! Kõige tähtsam on võime loobuda oma seisukohast ja omaks võtta õige. (lk 24)
  • Nooruses olid mu meeled nagu minust eraldi, nõudlikud kaaslased, keda tuli rahuldada, et neist vabaneda ja jälle võida muuga tegelda, samuti lõbu uhked tööriistad, aga mitte osa sellest, mida tõeliselt endaks pidasin. (lk 24)
  • Seinale oli kinnitatud politseikõrv ja selle kõrvale politseisilm, ühtviisi tõhusad nii pimeduses kui valges. Keegi ei võinud kahelda nende õigustatuses: millisteks spionaaži ja konspiratsiooni kolleteks oleksid muidu võinud vanematetoad muutuda, eriti veel sellepärast, et neid kasutati ka külaliste vastuvõtuks! Hiljem, kui õppisin sügavamalt tundma igasuguste kaassõdurite perekonnaelu, olin sunnitud politseisilma ja politseikõrva seostama Maailmariigi ebarahuldava sündimuskõveraga. (lk 25)
  • Maailmariigis polnud mingit askeetlikku suhtumist sugudesse, vastupidi, uute kaassõdurite sigitamine oli ju hädavajalik ja auväärne, ja tehti kõik, et küpsesse ikka jõudnud meestel ja naistel oleks võimalik oma kohust selles osas täita. Algusest peale polnud mul ka midagi selle vastu, et kõrgemal pool aeg-ajalt konstateeritaks, et ma olen mees. Meie ööde kohal oli valitsenud piduliku etenduse sära, kus meie kaks olime vaid pühalikkusest haaratud vastutustundlikud Riigi enda silme all toimuva rituaali täitjad. (lk 25)
  • Tervikliku hingega võitlejast on rohkem kasu kui lõhestatud hingega võitlejast, see on muidugi õige, see on loogiline. Ja mida teha lõhestatutega? Kuidas sundida neid muutuma terviklikeks?
Õudne avastus: siin ma lamasin ja muretsesin lõhestatute pärast, nagu oleksin ise üks neist. Niikaugele ei tohtinud ma asjal lasta minna. Ma ei tahtnud olla lõhestatud, kaassõdurina olin ma absoluutselt tervikliku hingega, minus polnud tilkagi pettust ega reeturlikkust. (lk 26)
  • Sest Rissenist ei saanud lugu pidada, ta erines teistest liiga palju, ta oli liiga naeruväärne. Raske on kirjeldada, mis tal just puudus, aga kui kasutada sõna "taktsamm", annab see asjast teatud ettekujutuse. Kindel hoiak, selge ja mõõdukas kõnemaneer, mis oli loomulik ja kohane täiskasvanud kaassõdurile, polnud Rissenile omased. Ta võis äkitselt ülearu hoogu sattuda, sõnad komistasid üksteise otsa, isegi tema žestid olid mõtlematud ja koomilised, ja samas tegi ta pikki, motiveerimata pause, vajus mõttesse, heitis mõne hooletu sõna, mida vaid asjassepühendatu mõistis. Minu, alluva juuresolekul võis tema nägu hakata talitsematult, otsekui loomalikult tõmblema, kui ta kuulis räägitavat millestki, mis teda eriti huvitas. Ühest küljest teadsin, et tema teened teadlasena olid hiilgavad; teisest küljest ei suutnud ma, kuigi oli tegemist mu šefiga, jätta kahe silma vahele, milline ebakõla valitses tema Väärtuse vahel teadlasena ja kaassõdurina. (lk 27)
  • Ka laboratooriumiteadlane võib olla vapper, kuigi ta pole seda seni näidata saanud, mõtlesin. Muuseas, veel polnud hilja: tema sõnad palavikulisest tööst sõjagaasilaboratooriumis olid veel üks märk sellest, et sõda oli puhkemas. Teine asi, mida ma ise olin tähele pannud, selle üle arutlemata, et mind ei peetaks pessimistiks ja virisejaks, oli see, et toit oli viimaste kuude jooksul üldiselt halvenenud. (lk 28)
  • [Elukutseline katsealune:] "Muidugi läksin ma ise," pomises nr. 135 unesegases hämmelduses, "muidugi läksin ma ise - aga ma ei teadnud, et see on niisugune. Arvasin küll, et tuleb kannatada — aga teisel kombel, pidulikumalt - ja surra - aga ühekorraga ja vaimustusega. Mitte tollhaaval päevast päeva. Usun, et surra oleks tore. Tohiks kätega rahmida. Tohiks koriseda. Nägin ükskord Ühiskodus, kuidas inimene suri — ta rahmis kätega ja korises. See oli hirmus. Aga mitte ainult hirmus. Seda ei saa järele teha. Aga sellest peale olen kogu aeg mõelnud, et küll oleks tore niisamuti teha, üksainus kord. Seda peab ju tegema, seda ei saa tagasi hoida. Kui see oleks tahtlik, oleks see sündmatu. Aga see ei ole tahtlik. Keegi teine ei tohi seda takistada. Seda lihtsalt tehakse. Surres võib teha ükskõik mida, ilma et keegi võiks takistada." (lk 31)
  • [Elukutseline katsealune nr 135:] Vahetevahel võin lebada ärkvel ja juurelda, kuidas oleks olnud siis, kui ma oleksin elanud tavalist elu — kas ma siis oleksin vahest veel kord kogenud niisama suurt silmapilku, või vahest alles nüüd — või kas oleks kõik see suur jagunenud ühtlaselt kogu elu peale, nii et elul oleks ometi olnud mõte — igatahes poleks see silmapilk sel juhul olnud nii lootusetult möödas. Inimene vajab käesolevat hetke, mõistate, mitte ainult kadunud silmapilku, mille kulul ülejäänud elu elada. Seda sa ei jaksa, kuigi ükskord said tunda... Aga häbi on. Häbi on reeta ainsat silmapilku elus, mis oli midagi väärt. (lk 32)
  • [Elukutseline katsealune nr 135:] Kas te usute, et selline silmapilk veel kord saabub —- surres? Olen selle peale palju mõelnud. Ma tahaksin meelsasti surra. Kui elust muud enam ei saa, saab ometi surra. Kui öeldakse: ma ei jaksa, tähendab see: ma ei jaksa elada. See ei tähenda: ma ei jaksa surra — kuna seda jaksab, surra jaksab alati, sest siis tohib olla nii kuidas tahad... (lk 32)
  • Ja edasi mõtlesin ma: kuidas võib sellist ülemust austada ja tema sõna kuulata! Päris loomulik, et see, keda keegi ei tarvitse karta, ei või nõuda ka lugupidamist, sest lugupidamine tähendab alati jõu, üleoleku ja võimu tunnustamist — ja jõud, üleolek ja võim on alati ümbrusele ohtlikud. (lk 34)
  • [Leo:] "Te teate, et valetunnistused hakkavad kohtuid üle ujutama. Pole enam peaaegu ühtki kohtuprotsessi, kus tunnistajad ei räägiks üksteisele niivõrd risti vastu, et põhjuseks ei saa olla ei eksitus ega hooletus. Keegi ei mõista, millest see tingitud on, aga nii see on."
"On see siis nii raske?" küsis Rissen ja mind ärritas, kuidas ta vastu lauaserva trummeldas. "On seda siis tõesti nii raske mõista? Lubage mul küsida — teil ei tarvitse vastata, kui te ei soovi —, kas te leiate, et valevanne on kurjast ükskõik millises olukorras?"
"Loomulikult mitte," vastasin pisut pahaselt. "Mitte siis, kui Riigi heaolu seda nõuab. Aga seda ei saa ometi öelda igasuguste tühiste protsesside kohta."
"Jah, aga mõelge järele," keeras Rissen kavalalt pea viltu. "Kas Riik ei võida sellega, et lurjus süüdi mõistetakse, olgugi ta süütu just selles, mille pärast ta kohtu ees seisab? Kas Riik ei võida sellega, et mu kõlbmatu, kahjulik ja ülimalt ebasümpaatne vaenlane mõistetakse süüdi, kuigi ta seaduseparagrahvide järgi pole midagi karistatavat korda saatnud? Tema nõuab muidugi tähelepanelikku suhtumist, aga mis õigust on üksikisikul tähelepanelikule suhtumisele..." (lk 35)
  • "Teil tundub olevat ebaharilikult puhas südametunnistus," ütles Rissen kuivalt. "Või te ainult mängite, et on? Minu kogemus näitab muidu, et ühelgi üle neljakümne kaassõduril pole südametunnistus täiesti puhas. Nooruses võib-olla on, aga hiljem..." (lk 36)
  • Aga peale selle oli katsealuste juures, keda me alguses kasutasime, veel hulk muid asju, mis äratasid minus vastikust ja hirmu: rohkem või vähem väljakujunenud veidrused, sünged fantaasiad, salajane liiderlikkus. Mõned ei elanud Ühiskodus, vaid olid abielus ja neil oli oma korter: nemad ladusid lagedale oma abieluraskused viisil, mis oli ühtaegu hale ja naeruväärne. Lühidalt öeldes: paratamatult hakkas kõikuma usk kas siis Vabatahtlikku Ohvriteenistusse, kõigisse Maailmariigi kaassõduritesse või üleüldse inimesse kui bioloogilisse liiki. (lk 37)
  • "Üsna kindel on aga see, et nüüd jääme ilma oma eraelu viimastest riismetest."
"Noh, sellest pole ju nii suurt lugu!" ütlesin rõõmsalt. "Kollektiivsus on vallutamas asotsiaalsete tendentside viimast pelgupaika. Minu arvates tähendab see lihtsalt, et suur ühtsus on saavutamas täiuslikkust." (lk 39)
  • Juba lapsepõlves õppis iga kaassõdur tundma madalama ja kõrgema eluvormi erinevust — madalam oli lihtne ja diferentseerimata, näiteks ainuraksed loomad ja taimed, kõrgem oli keeruline ja vägagi diferentseeritud, näiteks inimkeha oma kaunis ja laitmatult toimivas komplekssuses. Iga kaassõdur õppis ka seda, et ühiskonnavormidega on täpselt samuti: plaanitust karjast oli ühiskonna keha arenenud kõige organiseeritumale ja diferentseeritumale astmele: meie praeguseks Maailmariigiks. Individualismilt kollektivismile, üksindusest ühtsusse — selline oli olnud hiiglasliku ja püha organismi tee; üksikisik oli vaid rakk, millel polnud muud tähtsust peale selle, et ta teenis organismi terviklikkust. (lk 39)
  • [Kadidja Kappori:] Mitte et me kunagi oleksime eriti palju teineteisega rääkinud; kui on paar aastat abielus oldud, teab ju umbes, mida on öelda, ja samahästi võib ju selle siis ütlemata jätta. Aga ometi nagu tunneks, mida teine tahab ja mõtleb, kui kõndida ja koperdada niiviisi üheskoos kahes toas juba kakskümmend aastat. Ega sa tegelikult ei mõtlegi tema peale, mitte rohkem kui näiteks oma käe peale, aga oleks ju kohutavalt imelik, kui käsi muutuks äkitselt jalaks või läheks omatahtsi minema... (lk 51)
  • [Kadidja Kappori:] Oli võimatu ette kujutada, et Togo, minu Togo, on reetur. Aga kuidas näevad reeturid välja? Kas mitte niisamasugused kui tavalised inimesed? Nad on ainult seestpoolt teistmoodi. Muidu poleks ju kunst neid ära tunda. Ja et nad teesklevad, et on nagu kõik teised, see on ju iseenesest selge, see näitab just, kui salakavalad nad on. Soh, nii ma lamasin ja tegin Togot enda jaoks ringi. Ja kui ma hommikul ärkasin, siis polnud ta, jumala eest, minu silmis enam inimene. (lk 51)
  • Milline lapsik ja mõttetu nõue, soov omada omaenda inimest, keda võib usaldada, puhtisiklikult usaldada, ükskõik mis ka ei juhtuks! Pidin endale tunnistama, et selles oli uinutavat ahvatlust. Sülelaps ja kiviaja metslane elavad meis edasi, mitte ainult mõnes, mõtlesin, vaid meis kõigis, ehkki ühes rohkem, teises vähem, selles oligi oluline erinevus. (lk 52)
  • Lugu oli nimelt selles, et niisama karmilt, kui ma Rissenit kritiseerisin, ja niisama sügavalt, kui ma teda umbusaldasin, niisama tähtis oli mulle tema arvamus minust. Iga kord, kui tabasin ennast sellelt, et püüdsin talle muljet avaldada, tundsin enda pärast häbi, ja peletasin oma nõrkuse eemale. Aga veerand tunni pärast oli nõrkus jälle tagasi ja ma tegin kõik, et sundida seda kummalist meest, kelle ees ei võinud kellelgi respekti olla, minust kuidagimoodi lugu pidama. (lk 53)
  • "Inimene!" ütlesin ma. "Selle sõna ümber on loodud niisugune müstika. Nagu oleks iseenesest kuidagi austusväärne inimene olla! Inimene! See on ju bioloogiline mõiste. Kus see midagi muud tähendab, on kõige parem see tähendus nii kiiresti kui võimälik likvideerida." (lk 53)
  • [Leo:] "Usun, et on vaja alustada päris otsast peale ja harjutada rahvalt ära komme näha kaassõduris "inimest" jutumärkides."
"Ei usu, et kuigi paljud oleksid seda laadi müstika ohvriks langenud," ütles Rissen aeglaselt, seistes püsti ja hoides silme ees mõõteklaasi, mille ta äsja oli täitnud. (lk 53)
  • Ta ei öelnud ju midagi imelikku ega laiduväärset. Aga tal oli viisiks tilgutada teiste kõrvu oma sõnu nii, nagu peituks nende taga midagi. Sellepärast jäid sa alati mõtlema selle üle, mis ta oli öelnud, ja tema sõnad, koos hääletooniga, naasid hiljem ja tegid sind rahutuks. (lk 53-54)
  • [Leo:] Kakskümmend aastat on pikk aeg, see on tõsi, aga ka kakskümmend aastat võib eksida.
  • Politseiülem Karrek ise tuli uurimisele. Pikk ja kõhn, laskus ta toolile, sirutas oma pikad jalad välja, põimis käed vibaliku kere ümber ja jäi ootama, salapärane tuli pilukil silmades. Politseiülem oli tähelepanuväärne isik, kes tundus olevat sündinud selleks, et kaugele jõuda. Tema hoiak võis olla niisama lohakas ja lohakamgi kui Rissenil, ja ometi ei mõjunud ta iial ebasõjamehelikult. Kui Rissenit mõjutasid tema enda impulsid ja ta näis pigem triivivat kui juhtivat, siis Karreki lõtvunud rahu oli ainult hüppele eelnev hoovõtt, ja tema kinnisest näost, paokil laugude alt paistvast sädelusest võis välja lugeda, et sellest tuleb sihis eksimatu metslooma hüpe. Ma tundsin austust tema jõu ees, kuid panin oma lootused ka tema võimule. (lk 56)
  • Miks ta polnud oma naist üles andnud, jäi hämaraks, ilmselt ka tema enda jaoks. Ta ei näidanud mingit ekstaatilist tänulikkust naise usalduse eest nagu too väike kahvatu naine, kes meil enne oli olnud, ega tundnud ka mingit huvi lubatud raha vastu. Isegi kui ta otse ei eitanud võimalust, et ta naine võiks olla spioon polnud ta siiski nähtavasti kindel, et kõik oli tõesti nii, nagu naine oli jutustanud. Kokkuvõttes võis öelda, et teda oli takistanud teatud loidus — loidus, millest ta ehk oleks paari päeva pärast jagu saanud, kes teab. Kui Karrek poleks otsustanud lasta armul õiguse ees käia, oleks juba see loidus ta riigivaenlaseks tembeldanud. Niikaua kui selline loid inimene tegutsemiseks jõudu kogus, võis reetmine juba olla toimunud ja kahju käes, vähe sellest, tema kõhklev olek andis ju tunnistust ka tema uskumatult vähesest andumusest Riigile. (lk 56-57)
  • [Ülekuulatav:] Ja muide, kuidas nad tervitasid! Nad võtsid üksteisel käest kinni. Kujutlege pilti! See on ju ebahügieeniline, ja pealegi nii intiimne, et häbi hakkab. Niimoodi meelega üksteise keha puudutada. Nad väitsid, et see on igivana tervitus, mille nad on jälle ellu äratanud, aga seda ei pruukinud teha, kui ei tahtnud, ei sunnitud millekski. (lk 60)
  • [Ülekuulatav:] Miski pole nii vastik kui istuda ja vaikida. Tundub, et inimesed näevad sind läbi. Nagu oleksid alasti või midagi veel hullemat kui alasti. Nagu hing oleks alasti. Eriti vanemate inimeste juuresolekul, sest nemad võivad olla õppinud teisi läbi nägema, muide isegi siis, kui nad kõnelevad, naa on jõudnud õppida välise kestaga kõnelema, ise kesta all kogu aeg valvel olles. Minuga on juba juhtunud, et ma olen suutnud kõnelda välise kestaga ja kesta all valvel olla, ja siis on pärast nii hea meel, nagu oleksid mõnest ohust pääsenud. Aga seal ma ei suutnud. Keegi neist poleks õnge läinud. Kui nad rääkisid, rääkisid nad vaikselt ja tundus, et nad sel ajal muule ei mõelnud. Muidu on minu meelest parem kõvasti rääkida, nii tõmbad endale teiste tähelepanu, sa räägid kõvasti ja mõtled ise muid mõtteid. Aga nad olid nii imelikud. (lk 60)
  • Üks naine andis meile hämmastamapaneva kirjelduse.
"Võetakse nuga," kõneles ta. "Üks meist annab selle teise kätte ja heidab voodisse pikali ja teeskleb, et ta magab."
"Noh, ja siis?"
"Siis pole midagi, Kui keegi veel tahab osa võtta ja kui on ruumi, siis võib ka tema magamist teeselda. Võib istuda ja toetada pead voodiäarele. Või laua vastu või kuhu tahes."
Kardan, et turtsatasin. Ettekujutatav stseen oli võimatult naeruväärne. Keegi istub tõsiselt, suur lauanuga käes (loomulikult oli see lauanuga, seda oli kõige kergem kätte saada, see unustati lihtsalt nõudepesusse andmata), keset niisama tõsist seltskonda. Üks on voodis pikali, käed kõhu peal, silmad kramplikult kinni, võib-olla üritab isegi norsata. Üks teise järel tõmbab mõne padja enda poole ja asetab selle kuhugi lähedusse, painutab pea enam või vähem ebamugavasse asendisse ja hakkab koos teistega norskama. Keegi libistab end voodi äärde istuma, sirutab jalad välja, toetab kukla vastu puuraami, haigutab... Surmavaikus.
Isegi Rissenil ei õnnestunud muiet alla suruda.
"Ja mis mõte sellel on?" küsis ta.
"Sümboolne mõte. Noaga on ta andnud ennast teise inimese meelevalda ja ometi ei juhtu temaga midagi."
(Ja ometi ei juhtu temaga midagi! Kui ümberringi on hulk rahvast, kes norskavad täiesti ärkvel ja võivad iga hetk silmi pilutada. Temaga ei juhtu midagi, kui üks tema külalistest täiesti seaduslikult uksehoidja poolt registreeritud — pigistab käes lauanuga, millega ta õhtusöögi ajal on asjatult püüdnud praadi lõigata, ja kuulab, kui loomutruult ta norskab...)
"Ja mida sellega saavutatakse?"
"Me tahame uut vaimu välja kutsuda," vastas naine täiesti tõsiselt. (lk 63)
  • "Te räägite asjasse pühendamisest," ütles Rissen naisele, mulle tähelepanu pööramata. "Kuidas asjasse pühendatakse?"
"Mina ei tea. Lihtsalt saadakse pühendatuks. Järsku ollakse pühendatud. Teised märkavad seda, need, kes on ka pühendatud."
"Järelikult võib ükskõik kes tulla ja väita, et ta on pühendatud? Peab olema mingi tseremoonia, rituaal — saladused, mida edasi antakse?"
"Ei, mitte midagi säärast. Seda on näha, ma ju ütlesin. Selleks saadakse, mõistate, või selleks ei saada — mõned ei saa selleks kunagi."
"Millest seda siis näha on?"
"Noh — kõigest... noast ja unest ja kõik saab sulle pühaks ja selgeks... ja paljust muust..."
Olime niisama targad kui enne. (lk 64)
  • [Ülekuulatav:] "Organisatsioon?" ütles ta. "Meil pole vaja organisatsiooni. Mis on orgaaniline, seda pole vaja organiseerida. Teie ehitate väljastpoolt, meie ehitame ennast seestpoolt. Teie kasutate ehitamisel iseennast kividena ja kukute kokku väljastpoolt sissepoole. Meie ehitame end seestpoolt nagu puud, ja meie vahele kasvavad sillad, mis pole surnud ainest ja surnud vägivallast. Meist lähtub elav. Teisse koondub elutu." (lk 64)
  • Filmis olin loomulikult näinud kollaseid põlde, rohelisi niite, metsi, lambaid ja lehmi karjamaal, isegi lennukist võetud pilte, nii et tegelikult polnud mul põhjust uudishimutseda, ja ometi pidin võitlema naeruväärse ja lapsiku sooviga, et lennukis oleks üksainus tibatilluke vaatepilu, millest võiks salaja välja vaadata — mitte seepärast, et oleksin kavatsenud spioneerida, vald puhtlapsikust uudishimust. Aga ma vähemalt teadsin, et see oli ohtlik tendents. (lk 66)
  • Vaatasin kella: olime juba viis tundi lennanud ja sihtpunktist ilmselt veel kaugel, kuna ei võinud toiduga kohalejõudmiseni oodata. Arvestasin õigesti: lendasime veel kolm tundi. Kui peale aja oleks teada olnud ka lennuki kiirus, oleks võinud kergesti välja arvestada Keemialinna nr. 4 kauguse sellest punktist, kuhu meid viidi, ükskõik kus see ka ei asunud, õnneks hoiti lennukite kiirust rangelt salajas, et spioonid ei saaks teha geograafilisi järeldusi. Võis vaid aimata, et kiirus oli väga suur ja järelikult ka vahemaa väga suur. (lk 67)
  • Kogukas mees pööras end toolil meie poole ja tõstis tervituseks puhmas kulmud. Karrekit märgates muutus ta ilme rahulolevaks. "Kaassõduri Portreealbumi" järgi tundsin politseiminister Tuaregi kohe ära: väikesed mustad karusilmad, tahtejõuline lõug, paksud huuled — ja ometi jättis ta võimsama mulje, kui ma oleksin arvanud. Oma osa mängis ehk ka võdisema panev tunne, et seisan Võimu kehastuse ees. Tuareg oli aju nende miljonite silmade ja kõrvade taga, mis jälgisid kaassõdurite intiimsemaidki toiminguid ja kõnelusi nii ööl kui päeval, tema oli tahe nendes miljonites käsivartes, mis alaliselt või teatud päevaajal kaitsesid Riigi sisemist julgeolekut, sealhulgas ka minu omades, kuivõrd minu õhtud olid pühendatud politseiteenistusele. Ja nüüd, temaga silm silma vastas seistes, värahtasin, nagu polekski täitunud mu suurim soov, vaid nagu oleksin üks kurjategijatest, keda ta jahtis. Ometi polnud ma midagi halba teinud. (lk 68)
  • "Jätkem esialgu paragrahvid kõrvale," sõnasin. "Minu meelest on need inimesed nii üksikult kui ka üheskoos Riigile ohtlikud. Kõigepealt esitaksin küsimuse: kas teie arvates oleks meie Maailmariigis vaja hoopis uut hoiakut, hoopis teistsugust ellusuhtumist? Ärge saage minust valesti aru, tean küll, et peab tõstma inimeste vastutustunnet, peab nõudma neilt suuremaid jõupingutusi — aga kas on vaja täiesti uut, senisest erinevat ellusuhtumist? Kas see juba iseenesest pole Maailmariigi ja tema kaassõdurite solvaimine? Aga just seda pidas üks vangistatu silmas, öeldes: me tahame uut vaimu välja kutsuda. Esialgu võtsime väljendit sõna-sõnalt ja pidasime seda lihtsalt ebausuks — seegi oleks juba halb küllalt, aga asi on veel palju hullem."
"Te võtate seda liiga tõsiselt," ütles Karrek. "Kogemus on mind õpetanud, et mida abstraktsem asi on, seda vähem kahju ta toob. Üldisi fraase võib kasutada nii, kuidas parajasti vaja, kord tõestad nende abil üht mõtet, järgmisel hetkel täiesti vastupidist."
"Aga ellusuhtumine pole üldse mitte abstraktne," ütlesin energiliselt. "Minu meelest on see ainuke asi, mis pole kindlasti mitte abstraktne." (lk 70)
  • [Leo:] Pean ainult silmas, et üksikute rakkude riigiorganismi kuulumise aluseks on nälg turvalisuse järele. Kui me ühel päeval märkaksime - ma ei ütle, et oleme märganud, aga kui —, et meie hernesupp on lahjemaks jäänud, seebiga pole peaaegu võimalik pesta, elamud on kokku langemas ja keegi ei võta midagi ette, kas hakkaksime siis nurisema? Ei. Me teame ju, et heaolu pole mingi omaette väärtus ja et meie eneseohverdus teenib kõrgemat eesmärki. Kui meile jääb teele ette okastraataed, kas ei lepi me siis sõnatult oma liikumisvabaduse piiramisega? Lepime küll. Me teame, et kõik tehakse Riigi hüvanguks, kahjurite takistamiseks. Ja kui me ühel päeval saaksime teada, et kogu vaba aeg tuleb pühendada hädavajalikele sõjalistele harjutustele, et seni meie haridusse kuulunud loendamatud luksusteadmised ja luksusoskused tuleb unustada ja me oleme sunnitud selle asemel ümber õppima täiesti hädavajaliku tööstuse töölisteks — kas meil on siis kurtmiseks põhjust? Ei ja veel kord ei. Me mõistame ja kiidame heaks, et Riik on kõik ja üksikisik mitte midagi. Me mõistame ja lepime sellega, et enamus niinimetatud "kultuurist" - jätan välja tehnilise hariduse — on selliste aegade luksus, kui ei ähvarda mingi hädaoht (võib-olla sellist aega enam ei tulegi). Tuleb vaid elu alal hoida ja sõjalist ja politseiaparaati arendada. See on riikliku elu tuum. Kõik muu on tühi-tähi. (lk 71)
  • [Linda:] Sa ju tead, et Maryl on omapärane laps. Ta pole ei sina ega mina. Võib-olla löövad temas välja esivanemate jooned — aga nendest ei tea me midagi, nad elasid nii kaua aega tag asi Ta on lihtsalt Maryl. See kõlab nii lihtsalt, aga on ometi nii imepärane. Kindlasti nägi ta juba enne rääkima õppimist kõike omamoodi. Ja pärast — jah, sa tead ju. Sa tead, et ta on eriline.
Märkasin, et mu ahne haare oli lõdvenenud. Maryl polnud minu oma. Pikka aega võisin ma istuda ja kuulata teda omaette lugemas või laulmas või kuidas seda nimetada, igasuguseid fantastilisi väljamõeldud lugusid, mida ta lastetoas polnud õppinud. Kust ta nad siis võttis? Muinasjutte ei anta ju pärilikkuse teel edasi, et nad mitu põlve hiljem võiksid välja lüüa! Tal olid omaenda viisid, ei meilt ega lastetoast pärit. Kas mõistad, et see mõte kohutas mind ja pani mu pea ringi käima? Ta oli Maryl. Ta ei sarnanenud kellegagi. Ta polnud vormitu savi, mida sina või mina või Riik oleks oma tahtmise järgi võinud kujundada. Ta polnud minu omandus ega looming. Mu enda laps võlus mind hoopis uut moodi, arglikul, võõrastaval moel. (lk 110)
  • [Edo Rissen:] Kas teie siis suudate tõtt kuulda? Kurb, et kõik ei ole niivõrd tõelised, et nad suudaksid seda kuulda. Tõde võiks olla sillaks inimeste vahel — kuni see on vabatahtlik, jah, kuni seda antakse ja võetakse vastu kui kingitust. Kas pole imelik, et kõik kaotab väärtuse niipea, kui see pole enam kingitus — isegi tõde? Ei, teie pole seda muidugi märganud, sest siis oleksite pidanud nägema, et te olete paljaks kraabitud, et teist on järel vaid skelett — aga kellel oleks jõudu seda näha! Kes tahab näha oma armetust enne, kui ta on selleks sunnitud. Mitte inimesed ei sunni seda nägema, vaid tühjus ja külmus, üdini tungiv külmus, mis ähvardab meid kõiki. (lk 115)
  • [Edo Rissen:] Kas siis põlvkondade pika arengu jooksul pole ette tulnud ühtki punkti, mitte üht, kus oleks võinud valida teise tee? Kas tee peab tingimata üle kuristiku minema? Kas üheski punktis polnud võimalik peatada Võimu soomusauto veeremist tühjuse poole? Kas siis tee uude ellu läheb läbi surma? Kas on olemas püha paik, kus saatus pöörde teeb? (lk 116)
  • [Edo Rissen:] Kas võib ükski jumal, ükskõik kui elutu, oma võimust vabatahtlikult loobuda? (lk 116)
  • [Edo Rissen:] Tahtsin nii väga uskuda, et inimeses peitub haljendav sügavus, terve kasvujõu meri, mis sulataks ümber kõik elutu, ja parandaks, ja looks igavesti... Aga ma pole seda näinud. Tean vaid, et haiged vanemad ja haiged õpetajad kasvatavad veelgi haigemaid lapsi, ja seda nii kaua, et haigus on muutunud normiks ja tervisega ainult hirmutatakse. Üksildased sünnitavad veel üksildasemaid, arad veel aremaid... Kus siis võib veel peituda järelejäänud terve alge, et kasvada ja läbi soomuse tungida? (lk 116)
  • "Nakkusekandjat võib desinfitseerida," ütles kohtunik pidulikult ja käskivalt. "Aga indiviidi, kes oma hoiakuga, juba oma hingeõhuga levitab rahulolematust meie institutsioonide vastu, lootusetust tuleviku suhtes, lüüasaamismeeleolusid seoses naaberriigi katsetega tungida röövellikult meie aladele, ei ole võimalik desinfitseerida. Ta on alati Riigile kahjulik, kus ta ka ei viibiks ja millise tööga ka ei tegeleks, ja teda võib kahjutuks muuta ainult surm." (lk 118)
  • Arvutu hulk kordi, öiste rännakute ajal, ettekannetelt ja pidudelt koju minnes, olin lennukite liikuvate siluettide vahel näinud vilksatamas tähti. Mis selles siis erilist oli? Nende valgus polnud ju nii tugev, et oleks võinud varjatud tulega taskulambist loobuda. Kunagi oli mulle räägitud, et tähed on tegelikult kauged päikesed, aga ma ei mäleta, et see teadmine oleks mulle erilist muljet avaldanud. Piiritus vaikuses nägin nüüd järsku maailmaruumi laiuvat lõpmatusest lõpmatuseni ja tähtedevaheline tohutu ruum pani mul pea ringi käima. Hing jäi kinni kõikehõlmavast Eimillestki.
Siis kuulsin midagi, mida ma varem kunagi kuulnud polnud, kuigi olin seda tajunud ja selle toimet näinud: tuult. Kerge öine müüride vahelt tulev tuuleiil pani oleandrid katuseterrassil tasa kõikuma. Ja kuigi see tasane sahin täitis vaid mõned kvartalid, ei suutnud ma tagasi tõrjuda kujutlust, et hingas kogu öine maailmaruum, ja see kerkis pimedusest esile kergelt ja loomulikult nagu magava lapse ohe. Öö hingas, öö elas, ja niikaugele kui silm ulatus, tuikasid tähed nagu südamed ja saatsid tühja ruumi laine laine järel elu võnkeid.
Kui ma toibusin, leidsin, et istun katuseterrassi ümbritseval müüril ja värisen mitte külmast, sest öö oli soe, peaaegu kuum, vaid sügavast hingeliigutusest. Tuul puhus ikka veel, kuigi vaiksemalt, ja ma teadsin, et ta ei sünni maailmaruumi pimeduses, vaid hoopis maalähedastes õhukihtides. Tähed sirasid ikka niisama selgelt ja ma tuletasin meelde, et nende pulseerimine on vaid silmapete. Aga see ei tähendanud midagi. Nähtu ja kuuldu võis olla kangastus, see oli ainult laenanud oma vormi teisele, sisemisele kõiksusele — kus ma olin harjunud kohtama vaid kuiva, kokkutõmbunud kesta, mida ma endaks nimetasin. (lk 121)

Tema kohta[muuda]

  • Lapsepõlvest oli tal meeles, milline oli tegelik toomkirik seestpoolt: vana puu ja kolkunud õhu hapukas lõhn. Keegi oli surnud. Seinakaunistused otsekui kivist beseed. Karedate määrdunudoranžide patjadega kaetud puupingid. 1930ndatest pärit Jeesust kujutav altarimaal, mida ta ajapikku, mõni aasta hiljem, vihkama õppis.
Lunastaja astus talle vastu millestki, mis meenutas räigetes vikerkaarevärvides üska mõne new age'i kalendri ümbrisel. Tema käed olid ebaproportsionaalselt välja sirutatud ning tema silmad ebameeldivalt, aarialikult kahvatud. Leeris käies taipas ta, et ei suudaks kunagi sellise Kristuse pildi ees end laulatada lasta või lapsi ristida. Gümnaasiumis sai ta ühes rootsi keele tunnis teada, et just see kitš Kristusest inspireeris Karin Boyet kirjutama selliseid ridu Jeesuse kohta: "Sama palju Jumal kui noormees. Tema laubal lõõmab karm, noor keskaeg." Sellega varises pjedestaal Karin Boye jalge alt ning ühtlasi kõik teised pjedestaalid - ta ei suutnud enam autoriteetidesse uskuda.
Võimatu oli uskuda autoriteetidesse maailmas, kus luuletajad lasevad end nii viletsal kunstil sellise pateetikani inspireerida, ilma et keegi protesteeriks. Rahvas ülistas visalt Karin Boyet kui suurt laulikut. Too jõle altarimaal rippus ikka veel toomkirikus, seal, kus kunagi oli olnud Lionga Kauping. (lk 13-14)
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel