Lapsepõlves vallutas Kiiev mu südame korraliku suhkrurünnakuga. Nimelt olid mu vanematel ukrainlastest tuttavad, kes korra aastas meie kodu uksest suure käraga sisse vajusid. Neil oli alati kaasas tordikarpide virn, mis ulatus üle minu pea – neid torte oli ligi kümme tükki.
Need olid kuulsad Kiievi tordid, mis nõukaajal oli umbes sama kõva valuuta nagu Vana Tallinn – tehtud sulaselgest beseest ja võilaadsest kreemist. Need küpsetised olid mingit maagilist radioaktiivset neoonset värvi ja oma vormilt meenutasid nad kahtlaselt ukraina proua soengut.
Ühesõnaga, kui väikesele jõnglasele marsib uksest sisse torditorn, mis on temast kõrgem, näeb välja nagu tuumakatastroof ja on võikalt magus, siis arusaadavalt on noor hing igavesti müüdud.
Nimi Kiiev käis mul pikka aega käsikäes jõhkra suhkrulaksuga.
