Kitš

Proosa

• Lapsepõlvest oli tal meeles, milline oli tegelik toomkirik seestpoolt: vana puu ja kolkunud õhu hapukas lõhn. Keegi oli surnud. Seinakaunistused otsekui kivist beseed. Karedate määrdunudoranžide patjadega kaetud puupingid. 1930ndatest pärit Jeesust kujutav altarimaal, mida ta ajapikku, mõni aasta hiljem, vihkama õppis.

Lunastaja astus talle vastu millestki, mis meenutas räigetes vikerkaarevärvides üska mõne new age'i kalendri ümbrisel. Tema käed olid ebaproportsionaalselt välja sirutatud ning tema silmad ebameeldivalt, aarialikult kahvatud. Leeris käies taipas ta, et ei suudaks kunagi sellise Kristuse pildi ees end laulatada lasta või lapsi ristida. Gümnaasiumis sai ta ühes rootsi keele tunnis teada, et just see kitš Kristusest inspireeris Karin Boyet kirjutama selliseid ridu Jeesuse kohta: "Sama palju Jumal kui noormees. Tema laubal lõõmab karm, noor keskaeg." Sellega varises pjedestaal Karin Boye jalge alt ning ühtlasi kõik teised pjedestaalid - ta ei suutnud enam autoriteetidesse uskuda.

Võimatu oli uskuda autoriteetidesse maailmas, kus luuletajad lasevad end nii viletsal kunstil sellise pateetikani inspireerida, ilma et keegi protesteeriks. Rahvas ülistas visalt Karin Boyet kui suurt laulikut. Too jõle altarimaal rippus ikka veel toomkirikus, seal, kus kunagi oli olnud Lionga Kauping.

• Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002, lk 13-14

• Vahel pole jumalatel üldse kunstimeelt. Nad lubavad päikesetõusudel ja loojangutel toimuda naeruväärselt roosades ja sinistes toonides, mille iga elukutseline kunstnik kohe kõrvale heidaks, pidades seda mõne entusiastliku asjaaarmastaja tööks, kes pole kunagi tõelist päikeseloojangut näinud.
  • Terry Pratchett, "Ajavaras", tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 189

• Ja kõik - kartmatu nagu ma olen kitši suhtes - muutub veel kaunistusteküllasemaks õhtu saabudes, mil minu nõrkus väikeste lambikettide (ja mulle sobivad kõiksugused, alates pärlitest ja lõpetades tšillipipardega) vastu muudab ruumi maagiliseks grotiks. See on eneseupitamine, mida ma naudin. Ma tahan, et mu köök toimiks, aga see peab ka lummama.
  • Nigella Lawson, "Köök", tlk Sash Uusjärv, 2011, lk xxi

• Kitš kuulub igaühe vältimatusse imaginaarsesse repertuaari, kuid me võime vältida selle pealesurumist teistele. Teatavad üsna banaalsed kujutlused, nagu üle muruplatsi jooksvad lapsed, liigutavad meid pisarateni. Üksik inimene on see, kes kitši pärast pisara poetab. Kitš muutub aga autoritaarseks siis, kui rõhutatakse, et see on universaalne ja peaks tooma pisara välja igaühel. ("Kundera ja Lacan: tung, iha ja unenäojutustus", tlk Märt Väljataga, lk 206)
  • Maire Jaanus, "Kirg ja kirjandus. Esseid eesti ja Euroopa kirjandusest ja psühhoanalüüsist", Tallinn: Vikerkaar, 2011

• [Enno] Hallek on väljendanud arvamust, et esimesed Rootsi popkunstnikud olid nn Heinaturu (Hötorget) maalijad, kes harrastasid kitšiks peetud kujundeid. Hallek kitši ei karda: vikerkaarte ja päikese­loojangute kõrval on tal ka südameid, lilli ja linnukesi. Ükski motiiv pole kitš iseenesest.
  • Reeli Kõiv, "Auhind – Kontseptuaalne Enno Hallek", Sirp, 26.02.2021