Mine sisu juurde

Päikeseloojang

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Loojang)
Henriette Gudin (1825-?), "Purjekad õhtuvalguses", s.d.
Peder Mørk Mønsted, "Loojang metsajärve ääres" (1895)
Désiré Thomassin, "Kojutulek loojangu ajal" (1894)
Elin Danielson-Gambogi, "Loojang" (1915)
Arvid Mauritz Lindström (1849–1923), "Talvemaastik loojangu ajal", s.d.

Proosa

[muuda]
  • Kaunid päevad on otsekui maailma jaoks korraldatud peod, kuid kauni päeva loojangus on eluõhtuga sarnaselt midagi liigutavat ja pidulikku - see on raam, millesse paigutuvad täiesti loomulikult kõik mälestused, kus kõik, mis on seotud tunnetega, tundub erksamana, nii nagu päikeseloojangul tunduvad kõik värvitoonid soojematena.


  • Oli siis korra jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti võrratult pühitseti Võrumaal. Siis, kui päike laskus alla ja metsatukad – kauged ja lähedadki – sulasid pehmesse sinasse, kui nende vahelt järvedelt tõusev udu mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi öö, et tema on pime ja must, siis aga muutus taeva­laotus. Ta sai roosapehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt. Tollest läänetaeva öö otsa kestvast helgist siis särasidki heledalt Rõuge kiriku torn ja esikülg ning Tõrvapalu kuuskede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebinud ülelendavatelt vareseparvedelt verd, mis jäänud peente pärlitena ladvaharude külge sätendama. Aga mäe­ladvad, mis kui määratud püramiidid tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel või tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui hooletu pintsliga tõmmat piki valget kasetüve suur punane värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja vihaga, et kaselehtedele ja männiokstelegi len­nanud piisad.


  • Taevas nende kohal tumenes ja päike uppus horisonti, ja siis, just enne täielikku pimedust, Jane peatus ja näitas lääne suunas. See oli võimas vaatepilt. Nad olid peaaegu saare keskpunktis. See oli merepinnast madalamal. Läände vaadates tundus, justkui hakkaks kogu Atlandi ookean neile kaela sadama. "Nii jube on vaadata merele üles," ütles Harriet.

Luule

[muuda]

Järv leegib eha paistel
ja hiilgab ta kui kuld
ja järve taga metsas
on näha õitsituld.

  • Anna Haava, "Järv leegib eha paistel", rmt: "Laulan oma eesti laulu" (1996), lk 51


Kuis hõõgub aia lai ja valge müür:
külm kivi nagu pehme roosa samet,
ja punapõseliselt seisvad vanad tammed.
Kui kuldne tekk sääl kuusemetsa viir.

Kuld-roosa-punane kõik vaatepiir!


Päike väsis, päike loojus,
aga suvepäeva soojus
järvevette jäi.
Paljajalu rannaliival
tume-tumeda trikooga
videvik vaid käis.


Kes jaxaxki iseend anda
ei taha ei wiitsi ei tee
Me läheme walusas rahus
nyyd endal & saatusel peos
Me liigume yxteisest lahus
waid yhine loojang meid seob

  • Liisi Ojamaa, "*Me liigume yxteisest lahus", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 46



Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel