Päikeseloojang

Henriette Gudin (1825-?), "Purjekad õhtuvalguses", s.d.

Peder Mørk Mønsted, "Loojang metsajärve ääres" (1895)

Désiré Thomassin, "Kojutulek loojangu ajal" (1894)

Valdemar Schønheyder Møller, "Loojang. Fontainebleau" (1900)

Elin Danielson-Gambogi, "Loojang" (1915)

Arvid Mauritz Lindström (1849–1923), "Talvemaastik loojangu ajal", s.d.

Proosa

• Kaunid päevad on otsekui maailma jaoks korraldatud peod, kuid kauni päeva loojangus on eluõhtuga sarnaselt midagi liigutavat ja pidulikku - see on raam, millesse paigutuvad täiesti loomulikult kõik mälestused, kus kõik, mis on seotud tunnetega, tundub erksamana, nii nagu päikeseloojangul tunduvad kõik värvitoonid soojematena.
  • Barbara Juliane von Krüdener, "Valérie ehk Gustave de Linari kirjad Ernest de G...le", tlk Ülo Treikelder, 2003, lk 12

• Piirjooned olid kindlad ja kuldselt säravad, mõlemal pool laius rikkalik küps viljapõld. Millisel päeval ma nii oma vanemate saatel siia jalutasin, ma ei tea, aga see vaatepilt on värske ja unustamatu. Ma ei tea ühtki elavat või maalitud pilti, mis mulle joonte või värvide poolest hiilgavam tunduks või kallim oleks kui need kaunid kujud vaiksel viljapeade vahel punakale hõõgusele vastu lookleval, teispoolsuse hiilgusest ülevalatud jalgrajal. Loendamatutes unenägudes ja ärkveloleku öödel oli mu silme ees see mälestuste kalleim aare, minu kuldseimate tundide pärand. Niiviisi ei ole päike minu silme all enam kunagi viljamere taha looja läinud, nii punase, hiilgava ja rahulikuna, tulvil lõõma ja rahuldust.
  • Hermann Hesse, "Hermann Lauscher" [1900], tlk Liina Ootsing, katkend ilmunud valimikus "Võluri sõnad", 2000, lk 69-70

• Oli siis korra jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti võrratult pühitseti Võrumaal. Siis, kui päike laskus alla ja metsatukad – kauged ja lähedadki – sulasid pehmesse sinasse, kui nende vahelt järvedelt tõusev udu mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi öö, et tema on pime ja must, siis aga muutus taeva­laotus. Ta sai roosapehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt. Tollest läänetaeva öö otsa kestvast helgist siis särasidki heledalt Rõuge kiriku torn ja esikülg ning Tõrvapalu kuuskede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebinud ülelendavatelt vareseparvedelt verd, mis jäänud peente pärlitena ladvaharude külge sätendama. Aga mäe­ladvad, mis kui määratud püramiidid tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel või tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui hooletu pintsliga tõmmat piki valget kasetüve suur punane värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja vihaga, et kaselehtedele ja männiokstelegi len­nanud piisad.
  • Juhan Jaik, "Jaaniöö" kogust "Võrumaa jutud"

• Saabub videvikueelne hetk ja maailma värvid on veelgi kaunimad. Kõik toonid astuvad kui koturnidel, need on pidulikud, kirglikud ja kurvameelsed. Park täitub kiiresti roosa värnitsaga, läikiva lakiga, mis muudab asjad veelgi kirkamaks ja helendavamaks. Aga nendes värvides on mingi liiga sügav taevasinine, mingi liiga ere ja kahtlasevõitugi ilu. Veel hetk ja pargi õrnalt hiirekõrvul tihnik, pigem raagus ja paljas, lööb üleni helendama roosas loojangukumas, mida altpoolt jahutab külmapalsam ja mis on küllastunud surmavalt kaunite asjade kirjeldamatust nukrusest.
  • Bruno Schulz, "Kevad" kogus "Liivakella sanatoorium", tlk Hendrik Lindepuu, LR 10-12 2019, lk 42

• Kaugel taevaserval hõõgus ilus punaste triipudega loojang, mis peegeldus meres kurjakuulutavate violetsete ja kuldsete helkidega, just nagu oleks ilma igapäevasesse ellu vahele segamata saabunud maailma lõpp.
  • Muriel Spark, Miss Jean Brodie oma parimas eas, tlk Vilma Jürisalu, rmt: "Memento mori. Miss Jean Brodie oma parimas eas", 1989, lk 262

• Loojang tekitab tugevamaid tundeid kui päikesetõus: ees ootav hool ja töö ei rõõmusta väsinut, kes aga on täis jõudu, see ei märka päeva lõppemist...
  • Arvo Valton, "Vabaduse kütkes", 1993, lk 153

• Taevas nende kohal tumenes ja päike uppus horisonti, ja siis, just enne täielikku pimedust, Jane peatus ja näitas lääne suunas. See oli võimas vaatepilt. Nad olid peaaegu saare keskpunktis. See oli merepinnast madalamal. Läände vaadates tundus, justkui hakkaks kogu Atlandi ookean neile kaela sadama. "Nii jube on vaadata merele üles," ütles Harriet.
  • M. C. Beaton, "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012, lk 68

Luule

Järv leegib eha paistel
ja hiilgab ta kui kuld –
ja järve taga metsas
on näha õitsituld.

• Anna Haava, "Järv leegib eha paistel", rmt: "Laulan oma eesti laulu" (1996), lk 51

Kuis hõõgub aia lai ja valge müür:
külm kivi nagu pehme roosa samet,
ja punapõseliselt seisvad vanad tammed.
Kui kuldne tekk sääl kuusemetsa viir.

Kuld-roosa-punane kõik vaatepiir!

• Marie Under, "Päikse loojaminek" kogust "Eelõitseng"

Päike väsis, päike loojus,
aga suvepäeva soojus
järvevette jäi.
Paljajalu rannaliival
tume-tumeda trikooga
videvik vaid käis.

• Maimu Linnamägi, "Jaaniööl", rmt: "Sügise sünnipäev", 1973, lk 42

Kes jaxaxki iseend anda
ei taha ei wiitsi ei tee
Me läheme walusas rahus
nyyd endal & saatusel peos
Me liigume yxteisest lahus
waid yhine loojang meid seob

• Liisi Ojamaa, "*Me liigume yxteisest lahus", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 46