Ristimine
Luule
[muuda]Kõiksuse kargest kohinast — oh kuule! —
üks range ingel nagu küsitleks:
mis ohvrialtarille on su panuseks?
Ja vastus paluvalt mul poetub suule,
mis õnnis-valusalt mind hinges pistis:
oh küsi selt, kes lauluga mind ristis!
- Marie Under, "Aruand", rmt: "Uneretk", Loomingu Raamatukogu, nr 13, 1968, lk 9
Proosa
[muuda]- Keerati veel lehekülg edasi, tulid: Pavsoikahhi ja Vahtissi. "Noh, ma juba näen," ütles naine, "nähtavasti tema saatus on niisugune. Kui juba nii, siis las talle saab parem seesama nimi, mis isal. Isa oli Akaki, olgu ka poeg Akaki." Nõnda tekkiski Akaki Akakijevitš. Laps ristiti; selle toimingu juures hakkas ta nutma ja tegi säärase näo, nagu oleks ta ette aimanud, et temast saab titulaarnõunik.
- Nikolai Gogol, "Sinel", tlk Paul Viiding, rmt: "Peterburi jutud", Tallinn: Tänapäev, 2020, lk 152
- Kolm leedu naist käisid peale, et laps ei tohi ristimata surra, sest ilma ristimata ei lasta kedagi Jumalariiki, keegi ei saa muidu õnnistatud ja lunastust.
- Kolm leedu naist – Maria, Laima ja Laura – tegid altari, kaunistasid selle magamisaseme õlgedega ning seedrikäbidega.
- Maria andis oma palistustega valge pluusi, ning sellest sai altarilina.
- Laima andis oma ploška, ning see käis ristimisküünla eest.
- Laura sulatas kaussi lund, ning see oli pühitsetud vesi.
- Ma ristin sind Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen. (lk 21)
- Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015
- 1981. aasta 7. veebruaril sündis meil Tiiduga poisslaps Peeter. Ja siis algas üks jauramine: laps tuleb ristida, laps tuleb ristida. Ei olnud minul paadunud ateistina seda mõtetki pähe tulnud. /---/
- Sõitsin jälle Uku juurde.
- Uku suhtumine oli äärmiselt lihtne ja eluterve: "Haiget ei tee ja võib-olla aitab."
- Nii need lapsukesed siis ristitud saidki.
- Ave Alavainu, "50:50. Elueklektika". Mälestusteraamat. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2016, 2. trükk, lk 169
