Māra Zālīte

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Māra Zālīte (sündinud 18. veebruaril 1952) on läti luuletaja, prosaist ja näitekirjanik ning ühiskonnategelane.


"Viienäpu"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, 2015.


  • Laura on terve oma elu RONGIS sõitnud. Ehk isegi kauem. Rong pole midagi head. Pigem juba kuri. Puhub nagu hiiglasuur lohe ninasõõrmeist oma tigedust välja. Lohe paiskab jäledaid vihahooge kogu ilma peale nagu susisevat udupilve. (lk 9, romaani algus)
  • Lohe huilgab, vilistab ja öögib, ning vehib oma sabaga. Laura sõidab Ema ja Isaga suisa rongi sabas. Ning lohe loobib neid nagu vanu tolasid. Võib-olla on vedur sõge. Võib-olla pole veduril arunatukest ollagi. Kust otsast inimene teakski, kuhu sihuke pöörane rauakolakas teda kaasa kisub? Inimene arvab, et Lätimaale, aga kes seda teab? Kuidas saakski kindel olla? (lk 9)
  • Laura ei suuda enam kauem kannatada, ei suuda enam vastu pidada! Ei suuda ega taha, ja kõik! Ei suuda enam kauem kannatada seda lõppematut loksumist ning pöörmete klabisemist, mis Laura iiveldama ja oksele ajab. Ei taha tunda kivisöe kirbet ja metalli imalat lehka. Ei taha kan­natada teiste inimeste higi ja haisvaid koibi, kui need saa­pad jalast võtavad, et kupeelavatsile pikali visata. Paljudel on sokkide asemel jalarätid. Ei taha napsi ja paberossivingu tamburis, ei taha teed metallümbrises klaasist, see ajab pärast joomist vagunikäimlasse pissile. (lk 10)
  • Tema laevareis oli alanud. Suure, valge laevaga! Suure laevaga ja vägevate hõisetega! Tuhvlid pole ühtigi lööpas! Miks Isa peab nõnda ütlema? See on suur, valge laev. Laeval võib värske õhu kätte minna, vaadata sinist taevast, lasta päikesel valutavaid põlvi ja küünarnukke soojendada, ning suurt jõge sisse hingata. Jõge võib usaldada. Jõgi on elus. Jõgi on tark. Mitte nagu rööpad, kel pole ei südant, ei taipu. Jõgi lõhnab magusalt värske kala järele. Sügavalt, sügavalt hingates võib mõne magusa kalagi sisse hingata. Mõne päris pisukese, suurt ju mitte. Laura hingas end täis väikestest, pisitillukestest kalakestest. Nii pisitillukestest, et silm ei seletagi midagi, ainult on tunda, et kalakesed hakkavad südames rõõmsalt trallitama. Kuidas neil seal läheb? (lk 11)
  • Laural pole sugugi merehaigust, kohe üldse mitte. Mõnedel on. Kuidas saab jõe peal merehaigust olla? Isal ja Emal pole samuti. Nad seisavad kallistades laeva ääres, mida kutsutakse parraseks, ning laulavad vaikselt: Puhu tuul ja tõuka paati, aja Kuramaale mind. Laeva, mitte paati! Laura on laeva poolt, aga need vaatavad aina üksteise silmesse. Last ei pandagi tähele!
Laura saab suurel jõel ujuval laeval aru, mis on vabadus. Millest on jutt, millest kogu aeg räägitakse. Nõnda umbes hakkab aimama. Vähemasti sinnakanti. Vesi ja tae­vas. Tuul ja päike. Rõõm kalakestest südames. Laev, mis taltsalt ujub sinna, kuhu sa, inimlaps, kõige kuumemalt ihkad. Kui sa, inimene, võid tuulega kokku leppida, et see tagant tõukaks. Aja Kuramaale mind!
Kuramaa ja Lätimaa on üks ja sama. (lk 12)
  • - Isa, kas veel kaua? - Et ehk juhtumisi, et ehk siiski, imesid tuleb ju ette, et ehk ometigi on nii, et Isa teab paremini.
- Veel kaua. Ole rahulik!
Jälle joru. Ole vagane, rahulik, aus ja korralik, tark, suur, mõistlik. Mida veel välja mõeldakse, milline Laura veel peab olema? Ah, jaa. Laura peab olema veel rõõmus, sest nad sõidavad ju koju. Laura ongi rõõmus. Aga kaua veel? Kui kaua see on - kaua? Kui kaua on kaua? Kas äkki kogu elu? (lk 13)
  • Laura ei saa unustada kõhetut vene baabuškat.
Teda nähes hakkab Laural halb. Inimene on terve, terve, aga, vaat, ühtäkki - tõbine. Sihuke tõbi. Silmitseb baabuš­kat, ongi tõbi kaelas. Temperatuur, põlveotsad ja küünarnu­kid valutavad, punaste pojengide kombel pundunud. Laura on kindel, et see on vene baabuška pärast. Tal on komps.
Kust see baabuška siia sattus? Läbi seinte või? Ehk on hoopiski ussimoor? Võibolla komps on madudest pungil? Kahtlane, et ta hoiab kompsu endast eemal. No ei ole ta hea, ei, on kohe tunda.
Baabuškast õhkub halba. Justkui külma. Nagu vanaduse lehk. Vanaduse lehka tuleb pesemata jäetud pissistest pükstest, vanaduse lehka tuleb niiskeisse riietesse pugenud hallitusest, ning vanaduse lehka tuleb siis, kui toit roisku läinud. Ja kui ta on äkki koll? Istub vaikselt ja liikumatult, suisa tardunult, tardunult kohe. Ja kui on äkki koolnu? Kooljas, kooljas, ta pole elus! Äkki toodi sisse ja jäetigi? Nägu üleni hallikarvase suurräti all, kust vilksab pelgalt terav, pikkade ja harvade udemetega kuivetunud lõuaots. (lk 14)
  • Ema ja Isa juba nohisesid, kui baabuška pimedas täiesti virgus ning askeldama hakkas. Ta ruttas kähku kontrollima, egas mõni muna pole katki läinud. Baabuška kotis olid munad, terve kotitäis mune. Need on mao munad! Laura on taigas näinud, kuidas madu haub, ei, laseb mune endast välja. Terve kuhila. Need läbipaist­vad nahkjas kestas munad on puntras koos. Kui kest ära kuivanud, kooruvad munadest maolapsed. Need on esiti nagu paksud vihmaussid. Ainult mustad, mitte roosakarva nagu vihmaussid. Ainult rapsakad, mitte nagu aeglased vihmaussid. Nii kui munast väljas, kaovad ojanirekestena ilma peale laiali. Mis sest tuleks, kui maolapsed kooruvad kupees? Tuleb stopp-kraani tõmmata. Laura tõmbabki! Rong peab seisma jääma, see, madudest pungil, ei saa edasi sõita!
Iga muna oli eraldi ajalehepaberisse mähitud. Baabuška mähkis iga muna hoolikalt ükshaaval lahti, siis veen­dus, et muna terve, ning mähkis uuesti tagasi. Mähkis lahti, vaatas, mähkis tagasi. Mähkis lahti, vaatas, mähkis tagasi. Mutike keerutas aeg-ajalt muna, laksutas keelega ning rõõmutses - vai, mihuke kena munake! Siis mähkis jälle kinni, kõikse aeg endamisi midagi inisedes. Munad nägid küll rohkem kanamunade moodi välja. Liiga suu­red, et maomunadeks olla. Aga kui need on suurte kägistajamadude munad? Hea, et Laura teab, kus stopp-kraan asub, hea, et Isa näitas. Kui aga stopp-kraani asjata tõm­mata, siis tuleb igavene jama. Siis võidakse rongist välja tõsta, pannakse trahvi maksma, ei pääsegi Lätimaale! Ei, Laura ei kisu veel stopp-kraani, Laura ei kisu ülepea seda stopp-kraani, las see rong parem kihisegu neist kägistajamadudest! (lk 15-16)
  • Korraga mõlema pilgud trehvasid. Laura tõmbus tagasi ja tundis häbi, pole ju viisakas nõnda salaja teisi luurata.
Baabuška silmis paistis hirm ja viha. Tohutu, tohutu, kohutav hirm. Tohutu, tohutu, kohutav viha. Laura tar­dus. Laura tõttu hirmul? Laura peale vihane? Miks? Mille pärast? (lk 16)
  • Baabuška lõi üha risti ette, justnagu Laura oleks mõni pahardis, ning inises, nõnda kurjalt, kurjalt inises, vaatas kurja silmaga, äkki needis ära, vana nõid?
Ei tule sul midagi välja, ussimoor! Laura ei lase. Ega Madaliina asjata pole Laurat õpetanud, kuidas nii kurjale silmale, nii needustele kui ka vimmale vastu saada.
Baraki-Madaliina teadis selliseid asju! Mõtteis tuli ennast sellise kuldvitsaga vöötada, tehes justkui läbitun­gimatu müüri. Mõtteis. Aga, kõige tähtsam, Madaliina utsitas alati, - kui neetakse, siis ei tohi karta! Ei iialgi! Muidu võtab ja neabki ära. Hirmud on kui müüriaugud, nagu kuldvitsa murrukoht. Aga, kui ei karda, siis tuleb needus needjale tagasi. Pealegi kümnekordse kurjajõuga! Laura paneb vitsa vööle, ehitab müüri ega kardagi. Kõigest jõust. Kuldvitsa, läbitungimatu müüri. Ning ei kardagi. Mistarvis peaks Laura kartma? Pole ei koll, ei kooljas. Kui munad pole maomunad. Mistarvis peaks Laura kartma, kui kuldvits vööl ning läbitungimatu müür. Ning on. (lk 17)
  • Hommikul on baabuška nõnda märkamatult nagu ilmunud, nõnda märkamatult haihtunudki. Ei mingit haisuraasugi baabuškast. See on pelgalt sihuke ütlemine. Tegelikult on hais ikka alles. Seevastu tõbi on möödas. Temperatuuri enam pole. Pojengid ei õitse enam põlve­otstes. Aga ehk siiski baabuška polnudki kooljas ja koll? Oli või polnudki koolnu, aga baabuška oli pisitillukesed kalakesed, keda Laura oli laeval sisse hinganud, kavalpea rebase kombel saanilt minema heitnud. Kalakesed ei hulla enam Laura südames. (lk 18)
  • Ning siis koges Laura iseenese sündimist, ning see oli päris sandisti, sest Laura oli munas. Munas eneses ning tahtis välja, sest Laura pidi sündima, aga muna polnud sugugi kraksuva ja õhukese koorega, mida Laura suutnuks vaevata purustada. Muna oli tüma, ning Laura pidi kõigest jõust suruma vastu pehmet ja venivat kummi, vastu tugevat ja allumatut kesta, kuni välja pääses. Laura oli selles munas suisa lämbunud, selles tümas munas, pealekauba oli õudne mitte teada, mis muna see õieti on ja kes Laurast saab, kui tast välja koorub. (lk 18-19)
  • Kui Laura sündis, ei pidanud keegi teda herneõites, et ilusaks kasvaks.
Kui Laura sündis, ei mähkinud keegi teda laudlinasse, et lookas lauad kogu elu saadaks.
Kui Laura sündis, ei ajanud keegi pärnahalgudega vett soojaks.
Kui Laura sündis, ei määrinud keegi ta huuli meega kokku, et suureks saades peigmeestest puudust poleks.
Kui Laura sündis, oli väljas viiskümmend kraadi külma.
Kui Laura sündis, kaalus ta umbes kaks kilogrammi.
Kui Laura sündis, oli ta sündinud enne õiget aega. (lk 20)
  • Emal polnud rindades piima.
Selleks, et Emal rinnapiima oleks, pidi lausuma: tule mu piimake Jelgavast, tule mu piimake Liepājast, tule mu piimake Riiast, tule mu piimake järvedest kõigist, tule mu piimake jõgedest kõigist, allikaist kõigist, pärade pärast!
Kui Laura sündis, ei lausunud keegi neid sõnu, sest Jelgava, Liepāja ja Riia olid Siberi Barakist hiiglama kau­gel, hiiglama kaugel olid järved, jõed ja allikad.
Ema rinnad olid ahtrad. (lk 20)
  • Kolm leedu naist käisid peale, et laps ei tohi ristimata surra, sest ilma ristimata ei lasta kedagi Jumalariiki, keegi ei saa muidu õnnistatud ja lunastust.
Kolm leedu naist - Maria, Laima ja Laura - tegid altari, kaunistasid selle magamisaseme õlgedega ning seedrikäbidega.
Maria andis oma palistustega valge pluusi, ning sellest sai altarilina.
Laima andis oma ploška, ning see käis ristimisküünla eest.
Laura sulatas kaussi lund, ning see oli pühitsetud vesi.
Ma ristin sind Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
Ja, kuigi ma pole ei piiskop, ei preester ega isegi dia­kon, käsib minu katoliku naise õigus ja kohustus sind ristida.
Nagu jaasõna küsimata, on sulle antud nõder ja terveks tegev elu lihas, nõnda, jaasõna küsimata, annan ma sulle igavese elu Jeesus Kristuses. Aamen.
Ja, kuigi ma pole ei piiskop, ei preester ega isegi dia­kon, käsib minu katoliku naise õigus ja kohustus seda sulle kinkida.
Kõigepühima Kolmainujumala nimel teen su laubale ristimärgi. Ja, kuigi ma pole ei piiskop, ei preester ega isegi diakon, käsib minu katoliku naise õigus ja kohustus su laubale ristimärgi teha.
Nõnda rääkisid kõik järgemööda - Maria, Laima ja Laura. (lk 21)
  • Tema vanemad olid olnud loomaarstid Rovnos, Lvivi lähilinnakeses. Neil polnud eelarvamusi loomaliha pärast toidus, elusast või surnust, suurest või väikesest. See kõik on pelgalt proteiin, õpetasid nad Oleksandrit, ning ta oli ellu jäänud, süües omaenese täisid.
Ülejääk, ma olen ülejääk, naeris ta.
Barakis olidki kõik ülejäägid. (lk 22)
  • Kima ise polnud oma nimest vaimustuses, sest see tähendas lahtiseletatult Kommunistitšeskii Internatsional Molodjoži, aga seesuguseid ja sarnaseidki sõnasummasid Barakis eriti ei seeditud. Aga see oli Kima ainus mälestus oma vanematest. Nad olid vene insenerid ja projekteeri­sid Leningradis allveelaevu. Koerakoonlased olid nad veel enne sõda maha lasknud, kuigi nad olid чистые venkud ning veendunud kommunistid. Kima kasv oli juba seits­meselt kängu jäänud, ning Baraki elanikel oli üsna raske teda täiskasvanu pähe võtta. (lk 22)
  • Õnneks polnud enam need pöörased aastad, kui ei tea­tud, kus vastsündinut mähkida või mähkimata jätta. Mehed pidid omad jalarätid, viimsedki nartsud, ära andma. Kui laps suri, võisid mehed omad nartsud tagasi saada. Mehed võisidki enamasti oma jalanartsud tagasi saada. (lk 24)
  • Ähmis Isa silitas Ema palet ning vahtis meeletuil silmil ümberringi. Mis siin toimub? Mida Baraki-rahvas teeb? Mis komejanti siin aetakse? Nüüd, kus ta peab ehk mõle­mast ilma jääma - tütrest ja naisukesest, tema ainsatest kallitest elavatest hingedest? Mis lunastus, mis õnnistus? Mis igavene elu?
Isa ei uskunud ei katoliku ega luterite Jumalat, ei saata­nat, ei Allahi, ei kaarte, ei Muhamedi. Ei kedagi. Ei midagi. (lk 24)
Seepärast olid ta näpud purud, tšekaa koerakoonlased olid kõik Asja näpud ükshaaval purustanud. Viis parema käe näppu ja viis vasaku käe näppu. Nüüd paitasid need õrnalt lapse pead. (lk 25)
  • Proua Austruma oli Maia kõrvalbarakist toonud, mee­nutades, Jumalale tänu, Jumalale tänu, meenutades, et üheksa kuu eest oli ju pisi-Levani ilmale aidanud! Kui barakipõrand vaid nõnda külm poleks, oleks poisipõngerjas juba roomamas.
- Vara veel lapse pärast uluda! Andke ta siia! - ütles Maia ning sikutas oma mummulisest parhi-kleidist nähtavale suure ja piimase tissi. Maia toppis tissinibu Laurale suhu. Nutt jäi vakka, Maia lopsakaist ning tume­daist juustest tilkus härmasula. Ta oli paljapäi kohale jooksnud.
Barakki saabus hääletus.
Kui laps võtab tissi, jääb elama. Kui ei...
Ema oli teadvusele tulnud. Nagu läbi virvendava uduloori silmitses ta Maia suurt ja piimast tissi ning maimu­kest, kes rahutult sahmerdas ja lalises. (lk 26)
  • Major on toimekas, peremeheliku heldusega asetab ta lauale pudeli, kisub rohelise metallümbrise ära ning kal­lab pea kogu pudelis sisalduva tahulistesse teeklaasidesse. Kolm klaasi, üks neist on Laura klaas! Laura juba Majori napsi ei joo!
- Seltsimehed! No, kuidas? Sakumm meil on, klaasid meil on, viin meil on, ning joomiseks leiab alati põhjuse! Millised on ettepanekud?
Isa ja Ema vist ei teagi, millised on ettepanekud. Laura ei tea ka, millised on ettepanekud.
- Joogem noorsoo terviseks, seltsimehed! Meie suu­repärase nõukogude noorsoo terviseks! Teile, noortele, kuulub hiilgav tulevik! Partei juhib teid sinna! Partei hüvanguks! Teie terviseks! Tuleviku hüvanguks! - Major kummutas ülevas meeleolus klaasi tühjaks, puristas ning nuusutas ahnelt leiba peale.
Ta nuusutab seepärast, et kindel olla, et sakslased pole rukist täis teinud, Laura teab, Laura teab! (lk 30)
  • - Tallinnasse? Olin sõja ajal seal. Paldiskis. Teate? Ei, te olete liiga noored. Pealegi oli see salajane objekt! - Major alustab lennukalt, aga jääb kiiresti vait ning mõtleb midagi. Ta valab alles jäänud viina oma klaasi ning kummutab ühe hingetõmbega tühjaks. Isegi ei purista nagu ennist, vist unustas puristada, leiba ei nuusuta ka enam peale, kahte korda pole ju tarvis nuusutada.
- Ei, Tallinn on Eestis. Meil on Riiga vaja, - selgitab Ema.
- Ah, jaa! See Pribaltika läheb mul seniajani segamini. Läti. Leedu. Eesti. Te olete siis leedulased?
- Ei, lätlased. - Ema peab rääkima, sest Isa on sünge.
- Jaa, jaa, lätlased. Vilis Lācis. Сын рыбака. Õige? Läti kütid! (lk 32)
  • - Kui vana sa oled, tütreke? - pärib Major Emalt, aga Laura mõtleb, et küsitakse temalt. Kus siin veel keegi tüt­reke oleks?
- Laura on viieaastane. Varsti saab kuus, - teatab ta.
- Minu naine Anda on kakskümmend neli aastat vana, - ütleb Isa ning, justkui kaitstes, tõmbab Ema endale lähemale. (lk 32)
  • Anda! Ütle oma isanimi, - käib Major peale.
- Edmundovna, - sosistab Ema nuuksudes.
- Anda Edmundovna! Kas sa kardad mu paguneid? Jaa, sa kardad! Aga ära karda! Sa oled ilus naine!
- Jätke mu naine rahule! - Isa oli püsti tõusnud.
- Istu, piimahabe! Anda Edmundovna! Kas sa kardad mu medaleid? Need pole ordenid, ei, need on kõigest sita­sed medalid! Näen, et sa kardad! Aga ära karda! Nende medalite all on mul, tead, mis? Ei oska ära arvata? Süda! Seal on mu süda! Joome! Selle tšarka joome Maima ter­viseks! Maima oli mu eesti pruut! Viisteist aastat tagasi! Kuula, Anda Edmundovna! Mai-ma! Mai-ma! Ulun nagu hunt ta järele - Mai-ma! Aga isanime ei tea ning tookordki ei teadnud, ei leidnud nimekirjast üles, et maha tõmmata! Saanuksin seda teha, aga ei võinud, säh sulle, ilma isani­meta. Seepärast ütlengi, et isanimi on tähtis. (lk 34)
  • - Me oleme Uuralitest üle saanud, - Ema on elevil.
- Me oleme Euroopas, Laura, - Isa on uhke.
Laurale on need võõrad ja tühipaljad sõnad! Mingisugused Uuralid, mingi Euroopa. Nagu see Moskvagi, mingi Moskva kuskil.
Laurale jäävad paljud sõnad vaid kolksudeks. Sõnad, mis on ainult väljast, aga seest ei ole. Sõna, millel on sise­mus, millel on maitse ja lõhn, sõna, millel on värv ja täie­likkus, selline sõna on Laura jaoks Lätimaa. (lk 36)
  • Nad on juba perroonil! Laura aistib värsket tuult, päiksesooja õhku, see haarab Laura peast taldadeni, tõstab maast lahti, jessas, mis nali - õhk tõstab Laura õhku, õhk tõstab Laura õhku!
Laura ihkab naerda ja anduda, sest see on ju Läti õhk, ihkab Läti õhule sülle saada. Põlved kõiguvad, pea käib ringi, ta komistab, aga pole hullu, kõik kombes, õhk, ainult õhk - see ei jõua nõnda rasket Laurat hoida. Kust see õhk võiski teada, et Laura nii raske on. Ta adub, kuivõrd Läti õhk on Laura vastu armas, kui hea on tuuleke. Õhk teab Laurat. Tuuleke teab Laurat. Nõnda nagu haljendav rohi, nõnda nagu helesinine taevas, nõnda nagu perroon. Kõik teavad Laurat!
Maa aurab pärast vihma ning Laura tajub soojas maahinguses suurt armastust. Laura tahab vastata sellisele suurele armastusele, tal on, millega vastata, aga silmis lööb äkitsi pimedaks. Mitte ju kauaks. Varsti on maailm jälle valge. Vastuvudiv must kutsu on ka armas. Ta liputab saba ja naeratleb. Isegi must kutsu tunneb Laurat! (lk 40)
  • Ei, ei, see pole pelgalt Laura ootustest, see pole pel­galt Laura unistustest. See pole pelgalt Laura süda, kes nüüd õnnest valusklemas. Ei, Laura teab, et need on kogu Baraki-rahva südamed, koduhõllanduse ja kodumaaigatsuse unistustest tuubil. Need on Laurasse nagu hoiukarbikesse kogunenud ja sisse vupsanud. Buka, Asja, Maia, Levani, Jukka, Madaliina ja kõigi, kõigi ihad ja unistu­sed. Hoiukarbike on raske, täis ju. Seepärast Laura jalad nõrkevadki. Seepärast lööb silmiski pimedaks. Aga kõige rohkem Laura südamesse saabuvast sõnumist. See tuleb perroonilt.
- Laura, Sul pole ealeski tarvis mu armastuse eest hei­delda, ei paluda, ei nõuda, sest sul on see juba olemas - armastus.
Seda ütleb perroon, kes siis veel! Perroon on kivine, need on vihmajärgselt sillerdavad sillutiskivid. Perrooniks on värvilised kivikesed rohelise rohuhatiga, see ongi esi­meseks Läti maalapikeseks, kus Laura jalad astuvad. Miks - astuvad? Laura ei astu. Laura asetab jala õrnalt nagu silitades. (lk 41)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel