Mine sisu juurde

Õnnistus

Allikas: Vikitsitaadid
Margus Rump, "Õnnistus" (2001)
Chani Cohen Zada, "Issand õnnistagu sind ja hoidku sind" (2022)


Proosa[muuda]

  • "Ema, õnnista nüüd oma lapsi!" ütles Bulba. "Palu jumalat, et nad võitleksid vapralt, kaitseksid alati rüütliau, et seisaksid alati Kristuse usu eest, — või muidu — kõngegu nad parem, et nende haisugi maailmas enam järele ei jääks! Astuge, lapsed, ema juurde — ema palve päästab teid nii vee kui maa peal." Ema, nõrk nagu ema ikka, kaelustas neid, võttis kaks väikest ikooni ja pani need härdalt nuttes poegadele kaela. "Kaitsku teid... jumalaema... Ärge unustage, pojukesed, oma ema... saatke vähemalt sõnakegi endast..." Edasi ei suutnud ta enam rääkida. (lk 19)



  • Ta on taas kord otsustanud surra ja kuulutab seda keerutamata kohe, kui on Jungfrugatani korteri uksest sisse astunud. "Ma ei taha vanaks saada, Jackie. Mul ei ole enam millegi nimel elada." Ta on tulnud Stockholmi minu ja Marioniga hüvasti jätma. Mõne kuu pärast kavatseb ta Põhja-Hispaania väikeses lahes kaugele ujuda. Ta on pannud kõrvale karbi unerohutablette nimega Imovane ja palunud minu õnnistust, mille olen talle ka andnud, sest mul on kombeks anda talle kõike, mida ta palub. Tema läheduses olen alati tumm, kõik mõtted justkui kustuvad peas.
"Sa teed nagunii oma tahtmist mööda, Jim," ütlen ruttu, "nagu alati." (lk 15)
  • Kunagi arvasin, et meie perekonda on õnnistatud erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, väljavalitud, ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin vanade meestega, kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja majesteetidest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat kuldne, ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal. Vaimusilmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid. (lk 16)

Luule[muuda]

Kui tihti mõni okas roosiks muutus,
kristalliks muutus räni, kalk ja karm,
sest sinu helde õnnistus mind puutus
ja räbust pronksi tegi sinu arm.
Ma olen sinul null, vaid suure arvu lisand;
eks määra väärtusi maailmas selle isand.


Toast tuppa kõnnin, õnnest saamatu.
Reas riiulitel kirjavara, kust
ma haaran Raamatute Raamatu -
säält hoovab vanemate õnnistust.