Mine sisu juurde

Vanamees

Allikas: Vikitsitaadid
Vanamees kruusiga (Kaarel Liimand, 1937)


Proosa[muuda]

  • "Huvitav küll," arvas Jim. "Kas sa ei öelnud, et siin leidub haisid?"
"Jaa, seda ma ütlesin. Aga et siin ohtlik oleks - ei, seda ma küll ei väidaks. Mu vanaisa ise käis siin mullu suplemas."
"Või nõnda siis," ütles Buck.
"Vanaisa tuli juba reedel haiglast välja," jätkas Pipi. "Kõige ilusamate puujalgadega, mida ükski vanamees kunagi on kandnud." /---/ "Minu vanaisa on pealegi oma puujalgadest lapse kombel vaimustatud. Ta ütleb, et nad on täitsa hindamatud, kui asi kakluseks läheb."
"Tead sa, mis ma arvan," ütles Buck. "Ma arvan, et sa valetad. Sinu vanaisa peab ju olema vana mees. Tema n ü ü d küll enam kuhugi kaklema ei kipu."
"Või e i k i p u ! " karjatas Pipi kiledalt. "Ta on kõige õelam vanamees, kes kunagi oma vastasele puujalaga vastu pead on koputanud. Ta tunneb ennast halvasti, kui ei saa hommikust õhtuni kakelda. Muidu hammustab ta paljast tigedusest iseennast ninast."
"Sa lorised," tähendas Buck. "Iseennast ei saa ometi ninast hammustada."
"Saab küll," kinnitas Pipi. "Ta ronib toolile." (lk 266-267)



  • Kunagi arvasin, et meie perekonda on õnnistatud erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, väljavalitud, ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin vanade meestega, kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja majesteetidest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat kuldne, ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal. Vaimusilmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid. (lk 16)

Luule[muuda]

Kes oskaks maalida päeva algust?
Vanamees öö istub veel kustuva tuleaseme juures
ja segab mõtlikult tähtede luitunud süsi.

  • Helgi Muller, "Kes oskaks maalida...", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 16


Selle maailma vanamehed on teinud üles tule,
et soojendada oma värisevaid käsi.
Nad nügivad noori mehi tulle.
Noormehed põlevad kui pajuvitsad.

Kui üks veidi maad põgenebki,
on vanamehed raevus.
Nad püüavad ja seovad ta ja viskavad taas tulle.
Rohelised oksad põlevad aeglaselt...
Ja noormeeste piinade suits
kerkib ümara ja võimsana nagu tammetüvi
ning selle pimedus laotub üle taeva...

Rohelised oksad põlevad aeglaselt...
Ja maailma vanamehed istuvad tule ümber
ja hõõruvad käsi...
Aga noormeeste piinade suits
tõuseb igavesest ajast igavesti.

Vaata ka[muuda]