Laevareis

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Tema laevareis oli alanud. Suure, valge laevaga! Suure laevaga ja vägevate hõisetega! Tuhvlid pole ühtigi lööpas! Miks Isa peab nõnda ütlema? See on suur, valge laev. Laeval võib värske õhu kätte minna, vaadata sinist taevast, lasta päikesel valutavaid põlvi ja küünarnukke soojendada, ning suurt jõge sisse hingata. Jõge võib usaldada. Jõgi on elus. Jõgi on tark. Mitte nagu rööpad, kel pole ei südant, ei taipu. Jõgi lõhnab magusalt värske kala järele. Sügavalt, sügavalt hingates võib mõne magusa kalagi sisse hingata. Mõne päris pisukese, suurt ju mitte. Laura hingas end täis väikestest, pisitillukestest kalakestest. Nii pisitillukestest, et silm ei seletagi midagi, ainult on tunda, et kalakesed hakkavad südames rõõmsalt trallitama. Kuidas neil seal läheb? (lk 11)
  • Kuidas saab jõe peal merehaigust olla? Isal ja Emal pole samuti. Nad seisavad kallistades laeva ääres, mida kutsutakse parraseks, ning laulavad vaikselt: Puhu tuul ja tõuka paati, aja Kuramaale mind. Laeva, mitte paati! Laura on laeva poolt, aga need vaatavad aina üksteise silmesse. Last ei pandagi tähele!
Laura saab suurel jõel ujuval laeval aru, mis on vaba­dus. Millest on jutt, millest kogu aeg räägitakse. Nõnda umbes hakkab aimama. Vähemasti sinnakanti. Vesi ja tae­vas. Tuul ja päike. Rõõm kalakestest südames. Laev, mis taltsalt ujub sinna, kuhu sa, inimlaps, kõige kuumemalt ihkad. Kui sa, inimene, võid tuulega kokku leppida, et see tagant tõukaks. Aja Kuramaale mind!
Kuramaa ja Lätimaa on üks ja sama. (lk 12)