Laevareis

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Tema laevareis oli alanud. Suure, valge laevaga! Suure laevaga ja vägevate hõisetega! Tuhvlid pole ühtigi lööpas! Miks Isa peab nõnda ütlema? See on suur, valge laev. Laeval võib värske õhu kätte minna, vaadata sinist taevast, lasta päikesel valutavaid põlvi ja küünarnukke soojendada, ning suurt jõge sisse hingata. Jõge võib usaldada. Jõgi on elus. Jõgi on tark. Mitte nagu rööpad, kel pole ei südant, ei taipu. Jõgi lõhnab magusalt värske kala järele. Sügavalt, sügavalt hingates võib mõne magusa kalagi sisse hingata. Mõne päris pisukese, suurt ju mitte. Laura hingas end täis väikestest, pisitillukestest kalakestest. Nii pisitillukestest, et silm ei seletagi midagi, ainult on tunda, et kalakesed hakkavad südames rõõmsalt trallitama. Kuidas neil seal läheb? (lk 11)
  • Kuidas saab jõe peal merehaigust olla? Isal ja Emal pole samuti. Nad seisavad kallistades laeva ääres, mida kutsutakse parraseks, ning laulavad vaikselt: Puhu tuul ja tõuka paati, aja Kuramaale mind. Laeva, mitte paati! Laura on laeva poolt, aga need vaatavad aina üksteise silmesse. Last ei pandagi tähele!
Laura saab suurel jõel ujuval laeval aru, mis on vaba­dus. Millest on jutt, millest kogu aeg räägitakse. Nõnda umbes hakkab aimama. Vähemasti sinnakanti. Vesi ja tae­vas. Tuul ja päike. Rõõm kalakestest südames. Laev, mis taltsalt ujub sinna, kuhu sa, inimlaps, kõige kuumemalt ihkad. Kui sa, inimene, võid tuulega kokku leppida, et see tagant tõukaks. Aja Kuramaale mind!
Kuramaa ja Lätimaa on üks ja sama. (lk 12)


  • Ta ei sallinud merd. Ta polnud kunagi varem laevaga sõitnud, kui välja arvata reis New Yorgist New Orleansi ja sealt tagasi New Yor­ki, aga tollal oli ta suurema osa ajast töötanud alltekil ega olnud õieti tähelegi pannud, et on laeval. Need mõned korrad, kui ta oli tekil käinud, oli ta veevälja silmates kohkunud, siis oli tal süda pahaks läinud ja ta oli jooksnud ummisjalu tagasi alla, kus tal hakkas parem. Tomi vanemad olid Bostoni sadamas uppunud ning ta oli ikka arvanud, et just seepärast ta oligi alati, nii kaua kui mäletas, vett kartnud, ega olnud isegi ujuma õppinud. Kõhusopis tekkis õõnes tunne, hakkas keerama mõttest, et juba vähem kui nädala pärast laiub tema all ilmatu sügav meri, mida ta peab vahetpidamata vaatama, sest ookeanilaevade reisijad veeda­vad ju suurema osa ajast tekil. Ja merehaigus pole põrmugi peen, tundis ta. Seni polnud Tom veel kordagi merehaiguse all kannatanud, kuid viimastel päevadel oli see talle Cherbourgi-reisist mõeldes õige mitu korda kallale kippunud. (lk 19)
  • Tom vahtis lakke ja unistas laevareisist Kreekasse. Ta sõidab Veneziast üle Aadria mere ja siis üle Joonia mere Kreeta saarele. Vaat, mida ta suvel teeb. Juunis. Juunis. Kui armas ja õrn sõna, selge, ramb ja päikesepaisteline. (lk 163)
  • Venezias otsustas Tom, et sellest tuleb kangelaslik merereis. Ta läheb Kreeka saartele julge ja enesekindla isiksusena, mitte ümmarguse nullina Bostonist. Kui Pireuse politsei võtabki ta kinni, jääb talle mälestus päevadest, kui ta seisis laeva vööris meretuultes, seilas üle tintmusta mere nagu võidukalt retkelt naasev Iason või Odysseus. (lk 183)
  • Hellenese pardale astunud, tundis Tom end nagu kõndiv viirastus. Ta oli magamata, söömata, espressot täis tangitud ja liikus ainult tahtejõu varal. Ta oleks tahtnud küsida, kas laeval on raadio, aga küllap ikka on. See oli ju suur kolme tekiga laev, mis võttis peale nelikümmend kaheksa reisijat. Viis minutit pärast seda, kui stjuuard oli pagasi kajutisse toonud, kukkus Tom kokku. Ta mäletas, et lamas silmili kois, käsi kõveras keha all, nii väsinud, et ei jaksanud end liigutadagi, ning ärgates tajus ta, et laev liigub, rullab rauges rütmis. See andis aimu suurest jõust, mida ei takista miski, mis pühib kõik oma teelt. (lk 186)