New Orleans

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Ameerikas polnud teist sellist linna kui New Orleans. Seal ei elanud mitte ainult hulganisti kõigist klassidest pärit prantslasi ja hispaanlasi, kes moodustasid osa linnale eriomasest aristokraatiast, vaid ka kõiksugu hiljem tulnud sisserändajaid, eriti iirlasi ja sakslasi. Siis polnud seal mitte ainult mustad orjad, veel kohanemata ja fantastilised oma erinevate hõimuriiete ja kommetega, vaid suur ja kasvav vabade värviliste inimeste klass, need imelised inimesed, kelle soontes voolas meie segaveri ning saarte oma, kes andsid meile suurepärase ja unikaalse kunstkäsitööliste, kunstnike, luuletajate ja oma ilu poolest tuntud naiste kasti. Ja siis olid veel indiaanlased, kes suvepäeviti tunglesid kaldatammil, müües maitsetaimi ja käsitsitehtud kaupu. Ja sellest kõigest, sellest keelte ja nahavärvide sigrimigrist triivis läbi sadamarahvas, meremehed, kes tulid suurte lainetena, et kulutada oma raha kabareedes, osta ööks nii tõmmusid kui ka valgeid kauneid naisi, süüa parimaid hispaania ja prantsuse roogi ning juua kogu maailmast sissetoodud veine. Lisa nendele veel - pärast minu vampiirikssaamist - ameeriklased, kes rajasid vanast prantsuse kvartalist ülesvoolu linna uhkete kreeka stiilis majadega, mis helendasid kuuvalgel nagu templid. (lk 31)
  • On tähelepanuväärne - kui mitte millegi muu, siis just selle poolest -, et kõik need mehed ja naised, kes mingil põhjusel olid seal elanud, jätsid endast maha mõne mälestusmärgi, mõne marmorist ja tellistest ja kivist ehitise, mis püsib ikka veel, nii et isegi siis, kui kadusid gaasilaternad ja tulid lennukid ja Canal Streeti kvartalid olid täis kiilutud kontorihooneid, oli ilust ja romantikast jäänud järele midagi taandumatut - võib-olla mitte igal tänaval, kuid siiski nii paljudel, et New Orleansi maastik jääb mulle alati tolleaegseks maastikuks, ning nüüd prantsuse kvartali või Garden Districti tähtedest valgustatud tänavatel kõndides viibin ma jälle neis päevis. Ma arvan, et see ongi mälestusmärgi olemus. Olgu ta siis väike majake või korintose sammastega häärber või sepistatud rauast pits. Mälestusmärk ei ütle, et siin kõndis üks või teine inimene. Ei, siin jätkub see, mida too inimene mingil hetkel mingis kohas tundis. Kuu, mis tõusis New Orleansi kohale, tõuseb ikka veel. Senikaua kui mälestusmärgid püsivad, tõuseb ta ikka. Tunne, vähemalt siin... ja seal... see jääb samaks. (lk 32)
    • Anne Rice, "Intervjuu vampiiriga". Tõlkinud Triin Tael. Eesti Päevaleht, 2008

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel