Anne Rice

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anne Rice.jpg

Anne Rice (sündinud 4. oktoobril 1941) on USA kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Interview with the Vampire" (1976).

"Intervjuu vampiiriga"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Anne Rice, "Intervjuu vampiiriga". Tõlkinud Triin Tael. Eesti Päevaleht, 2008.

  • Ma armastasin oma venda, nagu ma juba ütlesin, ja pidasin teda mõnikord elavaks pühakuks. Ma julgustasin teda palvetama ja mediteerima, nagu ütlesin, ning olin valmis teda preestriseisusse loovutama. Ja kui keegi oleks mulle rääkinud Arles'is või Lourdes'is elavast pühakust, kes näeb nägemusi, oleksin seda uskunud. Ma olin katoliiklane, ma uskusin pühakutesse. Süütasin kirikutes nende marmorkujude ees küünlaid, teadsin, kuidas nad välja näevad, teadsin nende sümboleid, nende nimesid. Kuid oma venda ma ei uskunud, ei saanud uskuda. Ma mitte ainult ei uskunud tema nägemusi mõiste "pühak" ei saanud tema kohta kehtida. Ja miks? Sest ta oli mu vend. Ta võis olla püha, äravalitud päris kindlasti, kuid Assisi Franciscus - seda mitte. Mitte m i n u vend. Minu vend ei saanud selline olla. See on isekus. Mõistad? (lk 9)
  • Inimesed, kes lakkavad uskumast Jumalasse või headusesse üldse, usuvad ikkagi kuradisse. Ma ei tea, miks. Ei, tegelikult ma tean, miks. Kurjus on alati võimalik. Ja hea olla on igavesti raske. (lk 12)
  • Mu õde naeris minuga toimunud muutuse üle, kui me õhtuti kohtusime ja ma viisin ta meie korterist välja kitsastele puusillutisega tänavatele, et jalutada kuuvalgel mööda puudega ääristatud kaldatammi, tundes apelsiniõite lõhna ja meid embavat soojust, rääkides tundide kaupa tema salajasimatest mõtetest ning unistustest, nendest väikestest fantaasiatest, mida ta ei söandanud kellelegi avaldada ja mullegi ainult sosistas, kui istusime täiesti üksi hämaras elutoas. Ja ma nägin teda armsana ja käegakatsutavana enda ees, helendav, väärtuslik olend, kes pidi varsti vananema, varsti surema, varsti kaotama need hetked, mis oma kättesaadamatuses tõotasid meile ekslikult... ekslikult surematust. Nagu oleks see meie eessünniõigus, mille tähendust mõistame alles keskeas, mil ees seisab sama palju aastaid, kui on seljataha jäänud. Kui iga hetke, iga hetke peab algul tundma ja siis maitsma. (lk 30)
  • Ameerikas polnud teist sellist linna kui New Orleans. Seal ei elanud mitte ainult hulganisti kõigist klassidest pärit prantslasi ja hispaanlasi, kes moodustasid osa linnale eriomasest aristokraatiast, vaid ka kõiksugu hiljem tulnud sisserändajaid, eriti iirlasi ja sakslasi. Siis polnud seal mitte ainult mustad orjad, veel kohanemata ja fantastilised oma erinevate hõimuriiete ja kommetega, vaid suur ja kasvav vabade värviliste inimeste klass, need imelised inimesed, kelle soontes voolas meie segaveri ning saarte oma, kes andsid meile suurepärase ja unikaalse kunstkäsitööliste, kunstnike, luuletajate ja oma ilu poolest tuntud naiste kasti. Ja siis olid veel indiaanlased, kes suvepäeviti tunglesid kaldatammil, müües maitsetaimi ja käsitsitehtud kaupu. Ja sellest kõigest, sellest keelte ja nahavärvide sigrimigrist triivis läbi sadamarahvas, meremehed, kes tulid suurte lainetena, et kulutada oma raha kabareedes, osta ööks nii tõmmusid kui ka valgeid kauneid naisi, süüa parimaid hispaania ja prantsuse roogi ning juua kogu maailmast sissetoodud veine. Lisa nendele veel - pärast minu vampiirikssaamist - ameeriklased, kes rajasid vanast prantsuse kvartalist ülesvoolu linna uhkete kreeka stiilis majadega, mis helendasid kuuvalgel nagu templid. (lk 31)
  • On tähelepanuväärne - kui mitte millegi muu, siis just selle poolest -, et kõik need mehed ja naised, kes mingil põhjusel olid seal elanud, jätsid endast maha mõne mälestusmärgi, mõne marmorist ja tellistest ja kivist ehitise, mis püsib ikka veel, nii et isegi siis, kui kadusid gaasilaternad ja tulid lennukid ja Canal Streeti kvartalid olid täis kiilutud kontorihooneid, oli ilust ja romantikast jäänud järele midagi taandumatut - võib-olla mitte igal tänaval, kuid siiski nii paljudel, et New Orleansi maastik jääb mulle alati tolleaegseks maastikuks, ning nüüd prantsuse kvartali või Garden Districti tähtedest valgustatud tänavatel kõndides viibin ma jälle neis päevis. Ma arvan, et see ongi mälestusmärgi olemus. Olgu ta siis väike majake või korintose sammastega häärber või sepistatud rauast pits. Mälestusmärk ei ütle, et siin kõndis üks või teine inimene. Ei, siin jätkub see, mida too inimene mingil hetkel mingis kohas tundis. Kuu, mis tõusis New Orleansi kohale, tõuseb ikka veel. Senikaua kui mälestusmärgid püsivad, tõuseb ta ikka. Tunne, vähemalt siin... ja seal... see jääb samaks. (lk 32)
  • Ma eeldan, et sa tead, et suhkrut töödeldi Louisianas. Selles on midagi täiuslikku ja iroonilist - et maa, mida ma armastasin, tootis rafineeritud suhkrut. See kurvastab mind rohkem, kui sa võiksid arvata. Rafineeritud suhkur on mürk. See oli New Orleansile nagu elu sisu, nii magus, et võib saada saatuslikuks, niivõrd ahvatlev, et kõik teised väärtused ununevad... (lk 32-33)
  • Vampiir olla tähendas talle [Lestat'le] kättemaksu. Kättemaksu elule enesele. Iga kord, kui ta elu võttis, oli see kättemaks. Pole siis ime, et ta ei pidanud millestki lugu. Vampiiriksolemise nüansid ei jõudnud temani, sest ta oli haaratud hullumeelsest kättemaksust maisele elule, millest ta lahkunud oli. Vihast vaevatuna vaatas ta tagasi. Kadedusest vaevatuna ei rõõmustanud teda miski, kui see polnud kelleltki teiselt võetud, ning kui ta selle kätte oli saanud, jäi ta külmaks ja rahulolematuks, armastamata asja ennast, ja hakkas siis midagi muud jahtima. (lk 35)
  • [Poiss:] "Kas te tahtsite Freniere'i kaitsta, kuna tundsite juba ammu midagi Babette'i vastu?"
"Sa mõtled selle all armastust," ütles vampiir. "Miks sa kardad seda välja öelda?"
"Sest te rääkisite kõrvaltvaatamisest," vastas poiss.
"Kas sa arvad, et inglid on kõrvaltvaatajad?" küsis vampiir.
Poiss mõtles hetke. "Jaa," kostis ta siis.
"Aga kas inglid pole võimelised armastama?" küsis vampiir. "Kas inglid ei vaata siis Jumala poole, pilk täis armastust?"
Poiss mõtles hetke. "Armastust või imetlust," ütles ta.
"Mis vahet seal on?" küsis vampiir mõtlikult. "Mis vahet seal on?" See ei olnud poisile esitatud mõistatus. Vampiir küsis seda endalt. "Inglid tunnevad armastust ja uhkust... uhkust selle üle, et nad pole pattu langenud... ja viha. Need võimsad tunded on omased kõrvaltvaatajatele, kelle jaoks tunne ja tahe on üks ja seesama," ütles ta viimaks. (lk 45-46)
  • [Poiss:] "Aga miks... te ütlesite, et Lestat poleks pidanud teid sundima inimestega algust tegema? Kas te tahtsite öelda... kas te tahate öelda, et see polnud mitte eetiline, vaid esteetiline valik?"
"Kui sa oleksid mult seda siis küsinud, oleksin öelnud, et see oli esteetiline, et ma tahtsin surma järk-järgult mõista. Et looma surm pakkus mulle sellist naudingut ja elamust, et olin seda alles mõistma hakanud ning soovisin inimsurma kogemust edasi lükata, kuni olen selle mõistmiseks piisavalt küps. Kuid minu valik oli eetilist laadi. Sest kõik esteetikat puudutavad otsused puudutavad tegelikult moraali."
"Ma ei mõista," ütles poiss. "Ma arvasin, et esteetilised otsused võivad olla täiesti ebaeetilised. Näiteks kulunud lugu kunstnikust, kes jätab maha naise ja lapsed, et maalida? Või Nero, kes mängis harfi, sellal kui Rooma põles?"
"Mõlemal juhul on tegu moraali puudutava otsusega. Kunstnike meelest teenisid nad mõlemad kõrgemat hüve. Vastuolus on kunstniku eetika ja ühiskonna eetika, mitte aga esteetika ja kõlbeline käitumine. Kuid tihti seda ei mõisteta ning siis saabubki kadu, tragöödia." (lk 54)
  • [Claudia:] Põrgu on viha, inimesed, kes elavad üheskoos igaveses vihas. (lk 99)
  • Meie elu suur seiklus. Mida tähendab surm siis, kui võid elada maailma lõpuni? Ning kas "maailma lõpp" pole ainult fraas, sest kes teab, mis see maailm õigupoolest on? Olin nüüd elanud kahel sajandil, näinud, kuidas teine hävitas esimese illusioonid täielikult, olin olnud igavesti noor ja igavesti igivana, illusioonideta, elanud hetkhaaval nõnda, et mu silme ette kerkis tühjuses tiksuv hõbekell: maalitud numbrilaud, peenelt nikerdatud osutid, mida ei vaata mitte keegi, mis ei vaata mitte kellegi poole, mida valgustav valgus polegi valgus - nagu too valgus, mille valgel Jumal lõi maailma, enne kui ta oli valguse loonud. Tiksumine, tiksumine, tiksumine, kella täpsus ruumis, mis on sama tohutu kui universum. (lk 105)
  • Puupinkide merest tuli rotihaisu. Üks rott liikus kuskil altari lähedal, teine Neitsi Maarja suures nikerdatud külgaltaris. Peaaltaril kumasid kullast küünlajalad, lopsakas valge krüsanteem õõtsatas äkki, veepiisakesed arvututel kroonlehtedel sädelemas; kümnetelt vaasidelt, altaritelt ja külgaltaritelt, Neitsi Maarjate ja Kristuste ja pühakute kujudelt kerkis meeldivat hapukat lõhna. Vaatasin tähelepanelikult neid kujusid; elutud profiilid, jõllis silmad, tühjad käed, kanged riidevoldid haarasid mind äkki ja täielikult oma võimusse. Siis tõmbus mu keha nii ägedalt krampi, et leidsin end küürutamas, käsi järgmisel pingireal. See oli surnud kujude, süngete piltide ja kivist inglite surnuaed. Vaatasin üles ja kujutlesin nii selgelt, nagu oleks see tegelikkus, et astun altaritrepist üles, avan tillukese püha ja puutumatu tabernaakli, haaran oma jõletute kätega pühitsetud oblaadinõu ning võtan Kristuse ihu ja puistan valged armulaualeivad vaibale laiali, ning tallan siis pühade oblaatide peal, kõnnin altari ees edasi-tagasi, tallan armulaua põrmuks. Tõusin nüüd pingilt püsti ning seisin ja vaatasin toda nägemust. Teadsin väga hästi, mida see tähendab.
Jumal ei elanud selles kirikus; need kujud kujutasid eimiskit. Mina olin selles katedraalis üleloomulik. Mina olin ainuke surematu asi selle katuse all! Üksildus. Hulluksajav üksildus. Nägin vaimusilmas, kuidas katedraal varises kokku, pühakud kaldusid külili ja kukkusid maha. Rotid sõid pühitsetud leiva ja pesitsesid aknalaudadel. Tohutu suure sabaga rott kiskus ja näris kõdunenud altarivaipa, kuni küünlajalad kukkusid maha ja veeresid limastele kividele. Ja mina jään seisma. Puutumatult. Surematult - haarates äkitselt Neitsi Maarja kipskäest ja nähes seda oma käes purunevat, nii et hoidsin peos murenevat kätt, minu pöial vajutas selle pulbriks. (lk 107)
  • Neil hetkil, mil ma üksinda pimedas kajutis istusin, näis, et taevas oli laskunud alla merega kohtuma ja et sel kohtumisel pidi avalikuks tulema mingi suur saladus, mingi suur kuristik pidi imekombel igaveseks suletama. Kuid kes pidi mulle selle saladuse avaldama, kui taevast ei saanud maast eristada ja kumbki ei olnud enam kaos? Jumal? Või Saatan? Taipasin äkitselt, kui lohutav oleks tunda Saatanat, vaadata talle otsa, hoolimata sellest, kui hirmus too pale oleks, teada, et kuulun täielikult talle, ning saada nõnda igaveseks rahu teadmatuse piinast. Astuda läbi loorist, mis eraldab mind igavesti kõigest sellest, mida nimetasin inimolemuseks. (lk 120)
  • Ma ei astunudki Pireuse sadamas maale. Ja ikkagi hulkusin mõtetes Ateena Akropolil, vaatasin Parthenonis seistes, kuidas minu pea kohale kerkis kuu, nägin, kui väike ma olin nende ülevate sammaste kõrval; kõndisin tänavatel, kus olid kõndinud Maratoni lahingus langenud kreeklased, kuulasin tuule sahinat iidsetes oliivipuudes. Need monumendid olid pühendatud inimestele, kelle mälestus ei sure, mitte elavatele surnutele; need saladused siin, millest olin hakanud alles õige ähmaselt aru saama, olid aja kulule vastu pidanud. (lk 123)
  • Aga Pariis, Pariis oli enese jaoks terve ja täielik universum, mida oli õõnestanud ja vorminud ajalugu; selline näis ta olevat tol Napoleon III ajastul oma kõrgusse sirutuvate ehitiste, oma raskepäraste katedraalide, oma toredate bulvarite ja vanade käänuliste keskaegsete tänavatega - sama tohutu ja hävimatu nagu loodus ise. Kõik oli tema embuses, tema kerglaste ja võlutud rahvamasside embuses, kes täitsid tungeldes galeriisid, teatreid, kohvikuid, sünnitades üha uuesti ja uuesti geniaalsust ja pühadust, filosoofiat ja sõda, tühisust ja kauneimat kunsti; nii näiski, et kui ka kogu maailm väljaspool teda vajub pimedusse, võiks kõik peen, kõik kaunis, kõik oluline seal ikkagi õilmitsema hakata. Isegi majesteetlikud puud, mis Pariisi tänavaid ehtisid ja varjasid, olid temaga täielikus kooskõlas - nagu ka Seine'i vood, mis looklesid vaoshoitult ja kaunilt läbi tema südame; nii et maa tolles paigas, mida oli nii suurel määral kujundanud veri ja teadvus, oli lakanud olemast maa ning saanud Pariisiks. (lk 149-150)
  • Mu mälu on liiga selge, liiga terav; asjad peaksid äärtest kuluma ja see, mis ei lahustu, pehmenema. (lk 151)
  • "Siis me ei olegi..." nõjatusin ettepoole, "... Saatana lapsed?"
"Kuidas me saaksime olla Saatana lapsed?" küsis ta. "Kas sa usud, et Saatan lõi selle maailma sinu ümber?"
"Ei, ma usun, et Jumal lõi selle, kui keegi selle üldse lõi. Aga siis lõi ta ju ka Saatana ja ma tahan teada, kas meie oleme Saatana lapsed!"
"Täpselt nii, ja kui sa usud, et Jumal lõi Saatana, siis pead sa järelikult taipama, et kogu Saatana jõud on pärit Jumalalt ja et Saatan on lihtsalt Jumala laps, ja et ka meie oleme Jumala lapsed. Tegelikult ei olegi olemas Saatana lapsi." (lk 172-173)
  • Mida pidanuks Kristus tegema, et ma oleksin talle Matteuse või Peetruse kombel järgnenud? Kõigepealt muidugi hästi riietuma. Ja tal pidanuks olema uhke pahmakas hästihoolitsetud kollaseid juukseid. (lk 205)
  • "Ma ei tea, kas lapsel on võimu lapsevanemat vabaks lasta. Ma pole kindel, et ma ei ole temaga seotud nii kaua, kuni ta..."
Jäin vait. Olin tahtnud öelda "nii kaua, kuni ta elab". Kuid ma taipasin, et see on õõnes surelike väljend. Ta elab igavesti, nii nagu minagi elan igavesti. Aga kas polnud see nii ka surelike isade puhul? Nende tütred elavad igavesti, sest need isad surevad esimesena. (lk 208)
  • [Armand:] Mis sa arvad, kui paljud vampiirid peavad surematusele vastu? Esiteks on neil surematusest äärmiselt vale ettekujutus. Sest surematuks saades tahavad nad, et kõik väline nende elus jääks selliseks, nagu see on, ega rikneks ajahamba all: sama usaldusväärse tegumoega tõllad, sama lõikega rõivad nagu nende hiilgeajal, inimesed, kes rõivastuvad ja räägivad just nii, nagu nemad on harjunud mõistma ja hindama. Kuid tegelikult muutub kõik peale vampiiri enese, kõigele peale vampiiri enese saab osaks pidev roiskumine ja moondumine. Varsti muutub see surematus paindumatu mõistusega ja tihti isegi paindliku mõistusega vampiirile karistuseks pattude eest lootusetult arusaamatute ning väärtuseta kujude ja vormide hullumajas. Ühel õhtul tõuseb vampiir üles ja taipab seda, mida ta on võib-olla juba aastakümneid peljanud - et ta lihtsalt ei taha enam mingi hinna eest edasi elada. Et mis iganes olelusstiil või -mood või -vorm oli surematuse tema jaoks kütkestavaks muutnud - nüüd oli see maa pealt pühitud. Ja mitte miski peale tapmise ei tõota meeleheitest vabanemist. Ja see vampiir läheb välja surema. Keegi ei leia tema jäänuseid. Keegi ei tea, kuhu ta on läinud. (lk 209-210)
  • "Ma pean selle ajastuga ühendusse astuma," ütles ta mulle rahulikult. "Ja ma saan seda teha sinu kaudu... mitte õppides sinu käest asju, mida ma võin ühe hetkega kunstigaleriis näha või tunni ajaga mõnest paksust raamatust lugeda... sa oled selle ajastu vaim, sa oled selle ajastu süda," jäi ta enesele kindlaks.
"Ei, ei." Vehkisin kätega. Tundsin, et võin kohe mõrult, hüsteeriliselt naerma hakata. "Kas sa siis ei mõista? Ma pole ühegi ajastu vaim. Ma olen kõigega vastuolus ja olen seda alati olnud! Ma pole kunagi kuulunud kuhugi ega kellegi juurde!" See oli liiga valus, liiga tõsi.
Kuid tema nägu lõi ainult vastupandamatus naeratuses särama. Näis, et ta ei suuda naeru pidada, ning siis hakkasid ta õlad sellestsamast naerust vappuma. "Aga, Louis," ütles ta tasa. "See ongi sinu ajastu vaim. Kas sa siis ei saa sellest aru? Kõik teised tunnevad sama mis sina. Sinu pattulangemine ja usukaotus on olnud kogu sajandi langus." (lk 212)
  • "Tahtsin armastust ja headust meie elus, mis on elav surm," ütlesin. "See oli algusest peale võimatu; sest sa ei saa tunda armastust ja headust, kui teed midagi, mida tead olevat kurja, mida tead olevat väära. Sa võid tunda ainult meeletut segadust ja igatsust ja jahtida headuse pettekuju selle inimvormis. Teadsin, mis on tõeline vastus mu otsingutele juba enne, kui ma üldse Pariisi jõudnudki olin. Teadsin seda juba siis, kui ma võtsin esimest korda inimelu, et oma igatsusi toita. See oli minu surm. Ja ikkagi ei tahtnud ma sellega leppida, ei suutnud sellega leppida, sest nagu kõik olendid, ei taha ma surra! Ja nõnda otsisin ma teisi vampiire, Jumalat, kuradit, sadat asja saja eri nime all. Ja kõik oli seesama, kõik oli kuri. Ja kõik oli väär. Sest mitte keegi ei suutnud mind ühegi maski all veenda selles, mida teadsin ise olevat tõsi, - et olen omaenese vaimus ja hinges äraneetud." (lk 247)


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel