Harf

Harf on pika ja segase ajaloo ning tekkelooga näppekeelpill.

Piibel

Nebukadnetsar hakkas rääkima ja ütles neile: "Kas see on tõsi, Sadrak, Meesak ja Abednego, et teie ei teeni mu jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille ma olen lasknud püstitada?

15 Kui te nüüd otsekohe, kui te kuulete sarvede, vilede, kannelde, harfide, naablite, torupillide ja igasugu mänguriistade häält, olete valmis maha heitma ja kummardama kuju, mille ma olen lasknud valmistada, siis on see hea; aga kui te ei kummarda, siis heidetakse teid otsekohe tulisesse ahju. Ja kes oleks see jumal, kes teid päästaks minu käest?"

Taanieli raamat 3:14-15

Proosa

Ta anus seni kuningas Marci, kuni see järele andis. Ta kandis Tristani ise paati, millel polnud ei purje ega aere, ja asetas haige soovil tema kõrvale üksnes harfi. Milleks talle purjed, kui tema käed ei suutnud neid heisata? Milleks aerud? Milleks mõõk? Ja nagu meremees pikal merereisil heidab üle parda vana sõbra surnukeha, nii lükkas ka Gorvenal värisevi käsi merele paadi, kus lebas tema kallis poeg, ja meri võttis ta kanda.

Hellalt hällitasid lained paati seitse päeva ja seitse ööd. Aeg-ajalt mängis Tristan harfi, et oma kurbust leevendada. Lõpuks kandis meri paadi märkamatult kalda lähedale. Ja just sellel ööl olid kalurid sadamast välja sõitnud, et võrke vette lasta. Nad aerutasid parajasti, kui kuulsid lainete kohal imelisi helisid, söakaid ja elavaid. Nad tõstsid aerud veest ja jäid kuulama; esimeste koidukiirte valguses nägid nad ekslemas paati.

"Samamoodi kõlas püha Brendani laeva ümber üleloomulik muusika, kui ta piimvalgel merel Õnnesaarte poole seilas," mõtlesid nad ja hakkasid paadi poole sõudma - see triivis ja näis, et selles pole midagi elavat peale harfihelide; aga sedamööda kuidas nad lähemale sõudsid, helid nõrgenesid ja vaibusid sootuks, ja kui nad paadini jõudsid, olid Tristani elutud käed langenud veel võbelevatele harfikeeltele.

Joseph Bédier, "Tristani ja Isolde lugu", tlk Sirje Keevallik, 2006, lk 21-22

Mis sunnib noori inimesi "seltskonda ilmuma" kui mitte õilis abielu-eesmärk? Mis ajab neid karjakaupa supelkohtadesse? Mis peab neid terve otsatu hooaja läbi hommiku kella viieni tantsimas? Mis paneb neid vaeva nägema klaverisonaatide kallal ja õppima moodsalt lauluõpetajalt nelja laulu, makstes tollele gini tunnist, ja mängima harfi, kui neil on sihvakad käsivarred ja siledad küünarnukid, ja kandma linkoln-kalevist vibukütikübarat ja -sulge, kui mitte lootus tabada oma võluvate vibude ja nooltega mõnd "partiid"?
- William Makepeace Thackeray, "Edevuse laat", tlk H.Allikas, 1959, lk 33

Ta oli harf ning kogu ta senine elu ja ta teadvus selle harfi keeled. Muusika voog oli nagu tuul, mis puhus neile keeltele ja neil mälestused ning unistused helisema pani. Ta mitte üksi ei tundnud. Kõik ta elamused võtsid kindla kuju, ehtisid end värvirikka hiilgava rüüga. Ta julges kujutluses omandas kõik mingil õilistatud ja nõiduslikul viisil liha ja vere. Minevik, olevik ja tulevik segunesid, ta hõljus üle laia sooja maailma. Seikluse ja suurte tegude tiibadel lendas ta Tema juurde, jah, tõesti, koos temaga, saavutas tema, pani käe tema ümber ja tõmbas ta endaga kaasa pöörasel sööstul läbi omaenda mõtteriigi.

Ja kui Ruth üle õla Martin Edeni poole vaatas, nägi ta osakest kõigest sellest ta näol. See nägu oli nagu ümber muudetud, suurte säravate silmadega, mis vaatasid läbi muusikaloori ja nägid selle taga võimsalt pulseerivat elu ja vaimu hiiglaslikke varje.

Jack London, "Martin Eden", tlk Lia Rajandi, 1963, lk 25-26

Paju mängib vees harfi.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 42

"Aga pärast meie võitu muutub elu paremaks!" kähistas ingel kurgupõhjast.

"Aga see poleks enam nii huvitav. Sa ju tead ise ka, et mul on õigus. Sa tunneksid end harfi mängides sama hästi kui mina kolmhargiga vehkides."

"Sa tead küll, et meil ei mängita harfi."

"Ja meil ei kasutata kolmharke. See oli retooriline väljend."

Terry Pratchett, Neil Gaiman, "Head ended", tlk Tiina Randus, 2020, lk 47-48

Luule

Kuust kuusse, aastast aastasse
mu harf vaid kaebeid vallandas -
ent lõpuks elav rõõmunoot,
lust teda häälestamas taas.

Emily Brontë, "Kuust kuusse" ("Month after month") teosest "Moorland elegies", tlk Doris Kareva

Jasmiiniõied ja tapetud härg.
   Lõputu põrand. Maakaart. Saal. Harf. Koidukaar.
   Tüdruk jasmiinidest härjaga mängib
   ja härg on hämaruse värisev verelaam.

Federico García Lorca, "Kassiida unenäost vabas õhus", tlk Ain Kaalep, rmt: "Peegelmaastikud" II (1980), lk 62