Pöial
Proosa
[muuda]- Kui teda [Julyd] leebelt tögati, oli tal kombeks nimetissõrme vastu pöialt hõõruda. Nägu laia naeru täis: Igaüks armastab raha. Muidugi — Shylocki žest nii vaeselt mehelt, et linnas polnud tal pakkuda muud kui naela omaenda ihust, ja võita midagi muud peale raha; raha teenrile tuttavates kerjuslikes nimiväärtustes.
- Nadine Gordimer, "July rahvas", tlk Riina Jesmin, Tallinn: Koolibri, 2010, lk 103
- Ohusignaali märkamata tõstis Walter McFadden mõlemad käed. "Kuule, väike proua. Ma ei tea, mida..."
- Ta ei jõudnud lauset lõpetada. Joanna käsi sähvatas välkkiirelt ettepoole. Ta haaras mehe väljasirutatud pöidla ja painutas seda jõuga randme poole. Walteri kätt läbis põletav valu. Mõistmatagi, kuidas see juhtus, leidis Walter McFadden end äkki põrandalt, üks põlv vastu maad, Joanna Brady tema kohal seismas.
- "Ära väikeprouata mind enam kunagi, šerif McFadden!" sisistas naine. "Ja ära käsi mul suud pidada ning oma asjadega tegelda! See on minu asi!"
- J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 64-65
Draama
[muuda]- [2. nõid:] Pöial sügeleb kui hull,
vist on kuri tulekul.- William Shakespeare, "Macbeth", 4. vaatus, 1. stseen
Luule
[muuda]- Isa käsi on ümber Tereze'i.
Ta kissitab silmi. Minu pöial
on suus: mu viies sügis.
Vaskse pöögi juures
tukub varjudes spanjel.
Ükski meist ei pööra pilku kõrvale.- Louise Glück, "Still Life" ("Vaikelu") kogust "The House on Marshland" (1975)