Pöökpuu

P. C. Skovgaard, "Pöögisalu mais, Iselingeni motiiv" (1857)

Anthonore Christensen, "Metsavaikelu pöögioksa ja kevadlilledega" (1888)

John Fabian Carlson, "Sügisesed pöögid" (u 1908-1915)

Pöök (Fagus) on pöögiliste sugukonda kuuluv heitlehiste puude perekond kümmekonna liigiga.

Proosa

• Notsu elas ühes väga uhkes majas suure pöökpuu sees. Pöökpuu jälle kasvas Metsa sees ja Notsu ise elas oma maja sees.
  • A. A. Milne, "Karupoeg Puhh", tlk Valter Rummel, 1977, lk 27

• Loodus oli astunud uuesti oma õigustesse ning võtnud vähehaaval, vargsi ja salamahti sissesõidutee oma pikkade sitkete sõrmede kindlasse pitsitavasse haardesse. Puud, mis olid juba ennegi tundunud ikka ähvardavat, olid nüüd lõpuks saavutanud võidu. Nad kasvasid tihedalt koos, tumedad ja isepäised, olles tunginud üsna teeveerele. Pöökpuude paljad valged oksad nõjatusid üksteise najale ja ladvad olid põimunud kummaliseks kaisutuseks, moodustades mu pea kohal võlvi, mis meenutas mõne kiriku võlvkäiku. (lk 3)
• Sirel oli paari heitnud punase pöögiga ja õel luuderohi, see ilu igavene vaenlane, oli selleks, et neid veelgi tihedamini teineteise külge siduda, heitnud oma väädid ümber selle paari ja nad vangistanud. (lk 4-5)
  • Daphne du Maurier, "Rebecca", tlk Virve Krimm, 1993

• Andrej tundis jälle pöökpuulehtede lõhna. Noorte lehtede selgesti tajutavat lõhna apelsinikarva õlleaurus. Miks ilmus ta kujutlusse just pöökpuulehestik? Miks mitte roosid või sirelid, täiskuuvalgus või midagi muud armastusromaanide luitunud repertuaarist? Ta ohkas, analüüsis mõistuspäraselt nagu keemik: joomaurgas, õlu, matsid, kõrtsis lällutajate lõhnad. Ei mingeid pöökpuid. Ega midagi kevadist.
  • Jaroslava Blažková, "Nailonkuu", tlk Lembit Remmelgas, LR 28/29 1968, lk 39

• Esimene märk, et hakatakse kooli juurde jõudma, oli hiiglasuur igivana pöögipuu, mänguväljakut varjav punapöök. Seejärel paistis väike sajandivahetusel ehitatud kivist koolimaja. Pühitsemistseremoonia oli juba ette hoolikalt kirja pandud ning bürokraatlikud vaimulikud, kellest piiskopi ümbrus näis kihavat, olid seda üksikasjalikult uurinud. Nad olid kontrollinud iga sõna, juhuks kui isa Gunn peaks olema mõne ränga ketserluse või pühaduseteotuse sisse torganud. Kogu ettevõtmise eesmärk oli pühendada kool ja kõikide noorte tulevik, keda seal õpetama hakatakse, sellel pühal kirikuaastal Jumalale. Isa Gunn ei saanud kuidagi aru, miks seda tuleks mingiks teoloogiliseks miiniväljaks pidada. Tema ei püüdnud teha muud kui kogudusele nende endi tasemel selgeks teha, et lapsed on nende lootus ja tulevik. (lk 11)
• "Küll on imetore puu, ja kui mõnusat varju see meile täna andis." Piiskop vaatas üles punapöögi poole, otsekui tahaks seda tänada, ehkki ta oli ilmselt seesugune inimene, kes võib tundide kaupa Sahara kõrbes seista, märkamata, et kliimal midagi viga on. Hoopis lõkendav isa Gunn pidi varjulisele lehestikule tänulik olema.

"Ja mis kirjutised siin tüvel kõik on?" Ta kummardus lähemale, näol viisakas huvi ja uudishimu. Isa Gunn kuulis, kuidas Kellyd kohkunult õhku ahmisid. Sellele tüvele olid lapsed alati nimetähti lõiganud, koos südamete ja kirjadega, kes keda armastas. Liiga ilmalik, liiga rohmakas, liiga pealetükkiv, et piiskop seda imetleda võiks. Selles võis isegi kübeke vandalismi olla.

Aga ei.

Mingi ime läbi paistis piiskop kirjutisi tõesti imetlevat.

"See on hea, et lapsed märgivad ära, et nad siin on olnud ja kui nad siit lahkuvad," ütles ta end ümbritsevale rahvale, kes püüdis tema viimaseid sõnu. "Nii nagu see puu on siin seisnud aastakümneid, vahest isegi sajandeid, nii on Shancarrigis alati kool, et arendada oma laste mõistust ja saata neid maailma." (lk 15-16)

• Maeve Binchy, "Vana pöögipuu", tlk Heli Greenbaum, 1994

• Aga puud olid vägevad. Kui pöögil siin kasvada lastakse, siis ta kasvab hiiglaslikuks. Ta polegi nagu päris puu, vähemalt põhjamaa inimese jaoks. Tema tüvi on liiga võimas ja kõrge, koor liiga sile ja liiga ühtlaselt helehall. Ta on nagu olend. Olendid, kes on kogunenud punakale vaibale koosolekut pidama. Sest sama ühtlaselt ühesugune on puudealune. Punakas pöögilehtede vaip, mis jalgade all vetrub nagu mõni vana voodimadrats, ähvardades iga hetk läbi vajuda. Võib vajuda ka, sest vihmadega võib seal all tükati üsna püdel pori olla. Aga muidugi mitte soo. Pöök on viljaka, parasniiske, parima maa puu. Sellisel maal kasvab igasugune inimtoit sama võimsalt kui pöökpuu ja ammusest ajast saadik - noh, mitte ju nii ammusest, aga sestsaadik, kui need inimesed siin said oma kätte rauast kirved — on neil maadel pöökide asemel kasvatatud vilja ja veiseid.
  • Tõnu Õnnepalu, "Flandria päevik", 2007, lk 23

Kirjandus

• Maeve Binchy, "Vana pöögipuu", tlk Heli Greenbaum, 1994