Katedraal

Proosa

Kõigepealt, et piirduda ainult mõne peamise näitega, on vist vaevalt nii kauneid lehekülgi arhitektuuri ajaloos kui selle kiriku fassaad, kus meie ees järgemööda ja ühekorraga esinevad: kolm teravkaarportaali, kakskümmend kaheksa kuningate nišši nagu tikitud sakiline pael, päratu suur rosett koos kahe kõrvalasuva aknaga nagu preester diakoni ja alamdiakoniga, kõrge ja habras galerii ristikujulisi kaunistusi kandva kaarestikuga, mis oma peentel sammastel rasket platvormi kannab, ja lõpuks kaks tumedat massiivset torni kiltkivist ehisviiludega. Kõik need suurepärase terviku harmoonilised osad, mis viie hiiglakorrusena üksteise peale on asetatud, pakuvad rikkalikult, kuid muljet segamata, oma arvutuid skulptuurilist nii voolitud kui nikerdatud detaile, mis võimsalt ühte sulavad terviku rahuliku suurusega. See on tohutu kivist sümfoonia, kui nii võib öelda, niihästi inimese kui ka rahva hiiglateos, ühtne ja siiski keeruline; nagu "Ilias" ja "Romancero", mille sugulane ta on; kõigi ajastute liitunud jõudude imepärane toode, mille igal kivil näeb kunstniku geeniuse poolt juhitud distsiplineeritud töölise fantaasiat sajas värvis mänglevat, ühesõnaga, see inimlik looming on vägev ja rikkalik nagu jumalik looming, millelt ta näib laenanud olevat kaks omadust: mitmekesisuse ja igavikulisuse.

Mis siin on öeldud fassaadi kohta, käib ka kogu kiriku kohta. Ja mis me ütleme Pariisi katedraali kohta, tuleb öelda ka kõigi teiste keskaja ristiusu kirikute kohta. Kõik on ses iseenesest tekkinud kunstis järjekindel ja võrdeliselt jaotatud. Jala suurt varvast mõõtes saame kätte kogu hiiglase mõõdud.

Victor Hugo, "Jumalaema kirik Pariisis", tlk Johannes Semper, 1982, lk 88-89

Pean nüüd oma tsetoloogilise süsteemi jätma seisma niisama lõpetamatult nagu Kölni suure katedraali, mille pooliku torni otsas seisab ikka veel kraana. Esimesed arhitektid viivad ainult väikesed hooned katuse alla, tõeliselt suurejooneliste ehituste lõpuleviimine jääb tulevastele põlvedele. Hoidku jumal mind midagi lõpetamast. Terve see raamat on ainult visand, ei, ainult visandi visand. Oo Aeg, Jaks, Raha ja Kannatlik Meel!
- Herman Melville, "Moby Dick", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, 1974, lk 172

Samal ajal seisis hatuse väljanägemisega ilmetu mees, nahkkott käes, Püha Pauluse katedraali trepil ja kõhkles, sest kirik oli säärane palsam, nii külalislahke, nii tulvil hauaplaate nende kohal lehvivate lippudega, võidumärkidega mitte armeede üle, vaid, mõtles mees, selle tüütu tõeotsimise vaimu üle, mis on mind nüüd tööta jätnud, veelgi enam — katedraal pakub seltsi, mõtles ta, kutsub sind ühiskonnaga liituma; kirikusse kuuluvad tähtsad mehed; märtrid on selle pärast surnud; miks mitte sisse astuda, mõtles ta, panna lendlehti täis nahkkott altari ette, risti juurde, millegi niisuguse sümboli ette, mis on lauelnud kaugele teispoole püüdlusi ja otsingut ning sõnakõlksutamist ja saanud puhtaks vaimuks, kehatuks, viirastuslikuks — miks mitte sisse astuda? mõtles ta, ja kuni ta kõhkles, sööstis lennuk üle Ludgate Circuse.
- Virginia Woolf, "Proua Dalloway", tlk Riina Jesmin, LR 13-16 1998, lk 27

Timothy vaatas sügavasse taevaookeani, püüdes näha Maad ja sõda ja varemeis linnu ja mehi, kes tapsid üksteist sellest päevast alates, kui tema sündis. Aga ta ei näinud midagi. Sõda oli niisama eemal ja kauge nagu kaks kärbest, kes leppimatult võitlevad suure kõrge ja vaikse katedraali kaarvõlvi all. Ja just niisama mõttetu.
- Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik", 1974, lk 183

Ta läks õuepimedusse ja seadis sammud tuledesäras hiilgava Triumfikaare poole. Oli kummaline tunda end ihuüksi ja samas suure summa osana nagu äsja peol. Seesama tunne valdas teda ka Notre-Dame'i ees väljakul rahvamurru äärel. Inimesi oli nii palju, et katedraali polnud lootustki pääseda, aga võimendid kandsid muusika selgesti väljaku igasse ossa. Prantsuse jõululaulud, mille pealkirju ta ei teadnud. "Püha öö". Harras jõululaul, kohe seejärel elurõõmus särtsakas viis. Meeshääled. Tomi kõrval seisvad prantslased paljastasid pea. Tom tegi sama. Ta seisis, selg sirge, nägu tõsine, kuid valmis naeratama niipea, kui keegi peaks teda kõnetama. Tomi valdasid samasugused tunded nagu laeval, ainult veel tugevamad, ta oli tulvil head tahet, oli härrasmees, kelle minevikus polnud ainsatki räpast saladust. Ta oli Dickie, heatahtlik lihtsameelne Dickie, kes oli valmis igaühele naeratama, igale küsijale tuhat franki pihku pistma, vanatoi nuiaski raha, kui Tom katedraaliväljakult lahkus, ja Tom andis talle krabiseva sinise tuhandefrangise. Vanatoi nägu venis laiale naerule ja ta puudutas mütsiserva. (lk 87-88)
Tom pani uue kortsumatust materjalist reisiülikonna selga ja läks hämarasse Palermosse. Teisel pool plaza't oli normanni stiilist mõjutatud katedraal, mille kohta Tom oli reisijuhist lugenud. Katedraali oli ehitanud Inglise peapiiskop Walter-of-the-Mill. Lõunasse jääb Siracusa, roomlaste ja kreeklaste vägeva merelahingu asupaik. Ja Dionysose Kõrv. Ja Taormina. Ja Etna! Suur saar, kuhu Tom polnud veel jalagagi saanud! Sitsiilia! Giuliano kindlus! Vanade kreeklaste hõivatud, normannide ja saratseenide vallutatud! Homme võtab ta ette korraliku turismiretke, aga praegu on kõige õigem aeg imetleda torniga katedraali, mõtles Tom selle ees seisma jäädes. Kui tore oli silmitseda fassaadi ja tolmuseid võlve, mõtelda, et homme läheb ta sisse, kujutleda kopitanud magusavõitu lehka, mida täiendab loendamatute küünalde ning aastasadade jooksul põletatud viiruki hõng.
- Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 121

Lapsena nägi ta unes, et seisab mingi kiriku ees; liivakivist keskaegse katedraali ees, sai ta ajapikku aru. See unenägu oli tal ikka veel üksikasjadeni meeles. Kirik sarnanes tema lapsepõlve kodulinna toomkirikuga, aga samas polnud üldsegi selline nagu too. Kui proovisid sellele ringi peale teha, siis said aru, et see on mõõtmatult suur. Ühtegi ust leidmata kõndis ta mööda seinaääri, kõndis, kuni väsis, kuid ei jõudnud kunagi algpunkti tagasi. Kirikule ei saanud ringi peale teha. Ühtegi sissepääsu ei paistnud olevat.

Kiriku ümber asus park, sama väike kui tegelikkuseski, üldsegi mitte nii suur, et säherdune ehitis sinna ära mahuks. Unenäos pani üks hääl teda end süüdlasena tundma, kui ta enam käia ei suutnud ja seisma jäi:

"Sa ütled, et oled püüdnud nii hästi kui suudad, aga sa oleksid suutnud edasi minna. Sa suudad alati edasi minna! Jaksad küll!"

Kusagil siin ärkas ta tavaliselt üles.

Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002, lk 12

Peagi hakkas Chateaubriand ülistama keltide metsa alla kerkinud gooti katedraale, samal ajal kui tänu Walter Scottile, Victor Hugole ja Eugene Emmanuel Viollet-le-Duc'i (1814-1879) restaureerimistegevusele võis kogu 19. sajand unistada oma keskajast, makstes nii Napoleonile kätte tema valgustusliku teo eest, kui too lasi maha võtta Notre Dame'i tümpanoni, et imperaatorlik korteež saaks katedraali sisse marssida.
- Umberto Eco, "Unistades keskajast", tlk Marge Käsper, Vikerkaar 4/5 1998

Siis on seal Toomel veel muidugi toomkiriku varemed, pärit XVI sajandist, Liivi sõja ajast. Varemed, kirik ehitati ehk XIV sajandil. See oli Eesti ainuke tõeline katedraal, oma mõõtmetelt, mis püstiseisvate piilarite ja võlvkaarte järgi praegugi on jälgitavad. On imetlusväärne, et telliskivist varemed püsivad nelisada aastat, nii et midagi pole häda. Varemete kooriossa ehitati XIX sajandil ülikooli raamatukogu ja seal oli see veel siiski, kui mina ülikooli läksin. Nüüd on seal ülikooli ajaloomuuseum.

Seal piilarite vahel murul seistes sain aru, et see oleks ainus maja, kus ma Tartus elada tahaksin, kui valida saaks. Seal vana raamatukogu ülemisel korrusel on säärased aknad, et seal peaks saama elada küll, vaatega otse kesklöövi. Ma saan aru, et see soov on arutu ja suureline. Aga ma lihtsal rakendasin Liz Franzi meetodit "taha, mida tahad". Nii nim etan ma tema õpetust, mille järgi tuleb tahta ainult seda, mida sa tegelikult tahad. Mitte seda, mida on reaalne kätte saada, mitte seda, mis on headuselt järgmine, the second best. Mulle tundus too õpetus arutu. Nüüd ma saan aru, et seal on oma iva. Mis mõtet on vaevata ennast second best'i tahtmisega. Parem olla üldse tahtmata. Tuleb siis ise, mis tuleb. Jah, Tartus elaksin ma meelsasti katedraalis Toomemägi 1, kolmas korrus vasakut kätt. On see mõte suureline? Kas Hea Jumal pahandaks selle üle? On ta rohkem rahul muuseumiga, kus niikuinii keegi ei käi, peale sunduslike ekskursioonide ja koristaja?

Emil Tode, "Raadio", 2002, lk 93

Luule

kõrguvad Amiens'i katedraali tornid
iga gooti romaani esimesel lehekyljel
ja te tunnete et see on päris kindlasti
juba minevik sest olevik on viis seda
näha ja tulevik viis seda unustada

Jim Ollinovski, "KYMME", lk 23, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009

Välislingid