Palermo

Palermo on suuruselt viies Itaalia linn, mis asub Sitsiilia saarel.

Proosa

Ignazio silme ees rullub lahti ja võtab kuju Palermo linn.

Keraamilistest plaatidest kuplid, sakilised tornid, kivikatused. Juba paistabki La Cala, sadam, kus seisavad ankrus felukid, brigantiinid ja kuunarid - südamekujuline lahesopp kahe maariba vahel. Läbi laevamastide rägastiku paistavad majade vahele kiilutud väravad, mis on sõna otseses mõttes hoonete külge ehitatud: Doganella värav, Calcina värav, Carbone värav. Majad asetsevad tihedalt üksteise kõrval ja üksteise otsas, nagu rüseleksid nad killukese merevaate pärast. Vasakul, pooleldi majakatuste varjus, seisab Santa Maria di Porto Salvo kellatorn; veidi eemalt paistab San Mamiliano pühakoda ja Annunziata kiriku kitsas torn ning kaugemal, peaaegu linnamüüride taga, San Giorgio dei Genovesi kaheksanurkne kuppel. Paremal asub veel üks kirik, väike ja masajas Santa Maria di Piedigrotta, ning selle kõrval muljet avaldavalt suur Castello a Mare kindlus, mida ümbritseb vallikraav; veidi eemal, merre ulatuval maaribal, paikneb laatsaret, kuhu saadetakse karantiini haiged meremehed. (lk 34-35)

Palermo aadlikud on veider sugu: kümne küünega oma privileegides kinni, kaelani võlgades, kuid pealaest jalatallani sametisse ja kalliskividesse rüütatud. Maju ja valdusi, mida nad enam ülal pidada ei suuda, müüvad nad nii, nagu vahetaksid mängulaual kaarte. (lk 72)
[Pajno:] Peale inglaste lahkumist on Palermo välja surnud. Me kõik arvasime, et kui prantslased lüüa saavad, puhkeb kaubandus taas õitsele. Aga siiamaani seisab kõik paigal, kuigi Napoleon on pagendatud paika, kus jumalgi kingad ära kaotas, nagu Sitsiilias öeldakse. (lk 135)
Stefania Auci, "Sitsiilia lõvid: Floriote perekonna saaga", tlk Cathy Laanela, 2021