Krüsanteem

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Johanne N. L. Frimodt (1861-1920), "Krüsanteemid", s.d.
Jenny Villebesseyx (1854-1924), "Krüsanteemid vaasis", s.d.
Anna Syberg, "Interjöör krüsanteemidega" (1905)
Lilly Walther, "Krüsanteemid laual" (1926)
Anna Gumlich-Kemp (1860-1940), "Lillevaikelu portselanfiguuriga", s.d.

Krüsanteem (Chrysanthemum) on taimeperekond korvõieliste sugukonnast, aretatud on tohutu hulk krüsanteemisorte.


Proosa[muuda]

  • Kui sinu aias puhkeb imeilus krüsanteem, siis annab tema imetlemine sulle sama palju kui südamlik jutuajamine sõbra või kallimaga. Jah, ilma säärase lilleta pole elul mõtet.
    • Pu Songling, "Krüsanteemid" kogust "Libarebased ja kooljad", tlk Andres Ehin, 1986, lk 196-197


  • Ka krüsanteemid pole veel alla andnud. Nad on õrnad ja õhulised, otsekui valgest või roosast vahust koos, kergelt tärgeldatud nagu daamid ballikleitides. Olgu päikest vähevõitu! Mis sellest, et meid lämmatavad hallid udud! Mis sellest, et meid kastavad külmad vihmad! Ükskõik! Peaasi on õitseda. Ainult inimesed kaebavad halva ilma üle; krüsanteemid seda ei tee.
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 101


  • Õhtu oli selge ja jahe ning tänavaid ääristasid krüsanteemmüüjate korvid. Kobori vaatas neid möödudes, et uurida, kas nende hulgas on mõni sort, mida isa võiks ihaldada. Lõpuks märkas ta väga kahvatut pärlmutter-roosat õit, mille kroonlehed kaardusid ümber kuldkollase südame. Ta jäi seisma, ostis selle poti ja laskis vanasse ajalehte pakkida. Siis kandis ta lille ettevaatlikult koduväravasse, mis ei olnud kaugel. Enne okupatsiooni poleks ühelgi mehel pähe tulnud niimoodi lillepotti kanda, kuid nüüd peeti seda demokraatlikuks. (lk 96)
  • Isa kuivetu kortsus nägu läks naerule. "Ma poleks uskunud, et see on võimalik." Matsui krüsanteemid olid kuulsad.
Koos kummardusid nad uue lille kohale ja imetlesid selle habrast ilu.
"Kuhu me selle paneme?" küsis hr Matsui ärevalt. "Kindlasti mitte nende punakuldsete lähedusse. Emale hakkab see uus meeldima. See on tema moodi. Ma panen selle sinna, kus ta seda aknast näeb."


  • Surnuaias oli rõske ja troostitu. Narmas krüsanteemid norutasid uduhämus ja kirstutegija poeg tuli kadunu mälestuseks pandud küünalde juurde sooja saama. Ta vedas järel nööri otsa seotud konservikarpi, mis pidi hobune või auto olema. Surnukuuri ees seisvatest mustadest mantlitest ei teinud ta väljagi. Mantlid tammusid jalalt jalale, kuulasid plekk-karbist hobuse plärinat ja katsusid kurbadena näida.
    • Jaroslava Blažková, "Nailonkuu". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn: Perioodika, 1968, LR 28/29, lk 7, jutustuse algus

Luule[muuda]

Oi, kurb on elu ülikonnal,
mis kasu on sust ühiskonnal.
Mis sest, et oled peen, nööpaugus krüsanteem,
kuid ühtegi kirjut kleiti eal ei näe.

  • Henno Käo, "Ülikond" (laulutekst A. P. Carteri viisile, ansambel "Kukerpillid")


Küsin sinult, kuidas saab nii olla:
meel on kauge, maine jääb eemale.
Noppides krüsanteeme idatara ääres
silman kauguses Lõunamäge.


Jätsime lageda taeva alla
kaks krüsanteemi.

Nende kollased näod
on pööratud üles,
varsi mööda valgub valgus
sügavasse mulda.

  • Viivi Luik, "*** Jätsime lageda taeva alla", pühendus Artur Alliksaarele. Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 157


meie suve üks-ja-sama skeem
kõrget rohtu marjaõisi heina
maasikaid ja vihma vastu seina
kuuseriisikaid siis talikrüsanteem

  • Viiu Härm, "*meie suve uks־ja ־sama skeem...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 32


mind juukseidpidi kaasa viib üks mürin
ja rihmad tõmbavad mu vanasse süsteemi
kes toob mu päitsisse kui veskisse ma suren
su pluusi alt kaks valget krüsanteemi


tea meie oleme ka täna tuld
kuldmusta näinud visklevat kui loom
me hingeõhus käsivartes kuld-

sel nahal tuksleval kui metronoom
külm krüsanteemiõite siivutus
ja lõhn ja õhus kõdumulla joom

  • Andreas Kalkun, "*** tea meie oleme ka täna tuld", Vikerkaar 1/2 1997, lk 63


pagege kõik
jätke asjad sinnapaika, pagege
jätke tare, kelder täis aprikoosimoosi
jätke roosad krüsanteemid verandal
koerad laske maha, muidu peavad piinlema
visake see maa kus see ja teine, visake

ta ütleb: ära räägi rumalusi, seda maad me viskamegi
päevast päeva kirstudele peale
ta ütleb: kõik läheb veel hästi, me pääseme pea
ta ütleb: humanitaarabi on teel

  • Ljubov Jakõmtšuk, "Ta ütleb, et kõik läheb veel hästi" kogus "Donbassi aprikoosid", tlk Mathura, 2019, lk 54