Ljubov Jakõmtšuk

Ljubov Jakõmtšuk (sündinud 19. novembril 1985 Pervomaiski linnas Luhanskis) on Ukraina luuletaja ja kriitik.

Eesti keeles on ilmunud tema luulekogu "Donbassi aprikoosid ja teisi luuletusi".

Donbassi aprikoosid

Ljubov Jakõmtšuk, "Donbassi aprikoosid ja teisi luuletusi". Tõlkinud Mathura. Allikaäärne 2019, 2. tr. 2020. Tsitaadid esmatrüki järgi.

ja kogu aja kõrgub taamal
aherainemägi
lõriseb nagu draakon
või nagu sfinks
oma Tutanhamoni kaitsel

ainult mina tean
et säherdune mägi
keset laia steppi
pole muud
kui minu isa tühjaks joodud pudelite korgid
minu isa
suitsetatud sigarettide tuhk

"Tahmanägu", lk 16

Siis kui pisaratest saab kord kivisool
ja ookeanist söešaht naise kõhus
siis surevadki mammutid välja
saavad sündida
veel ainult nii
et nende hing on alasti
ja vahetada
südikuse viina vastu
minna palgatööle

Minu vanaema muinasjutt, lk 21

sealt kus lasus kord hiiglaslik meri
kasvasid hiiglaslikud heinad
ja inglid kiikusid nende vahel
kõrred kuulasid nende jutte
jätsid sõnad meelde
pressisid need kuivaks
turbaks
olemise olemuseks
heitsid noori oksi
raage peale
õhk ei saanud
neid inglite sõnu
edasi kanda
ja nii muutusid nad
kiviräbuks kivirohuks

Inglite raamat, lk 23

see pole enam tare
pole kodu pole kindlus see
pole enamat kui üksi
neli seina
(ei saa sest enam reisikohvrit
ega seljakottigi) –
see siin on pelgalt tuhatoos
nii päratu
ja nii must kui nõgi
et Jumal ise siia tuhka raputab
kui suitsu kisub
kihulasi pahvib suust

Tuhatoos, lk 31

mäletad teist maailmakriisi?
ja niisamuti ka esimest?
kodukriisi – mis igaühel oma
külma kriisi unustasin juba ära
neid oli ehk koguni kaks
ka vabaduskriisi tuleks nimetada,
see kõlab nii hästi –
1648. kuni 1657. aasta vabaduskriis
pange kooliraamatuisse kirja:
see on kriis, mis vabastab
lõpuks saad üldse enesest lahti

minu vaarisa hukkus teises ilmakriisis
ja võimalik, et minu teise vaarisa käe läbi
või siis tolle automaatrelva või tanki kuulist
pole ainult selge
kuidas nad üksteisega kriisi pidama sattusid
või kas see kriis ise ehk murdis nad
katkuna maha –

"Mul on sulle kriis", lk 38

ja anna nälginuile igapäevast leiba,
et nad ei peaks üksteist ära sööma
jaga valgust pimedatele,
selgust sõgedatele,
ja andesta meile me varemeis linnad,
kui ka meie neid oma vaenlastele
iial ei andesta,
ja ära saada meid kiusatusse
hukutadagi see hukas ilm,
vaid päästa meid ära kurjast
heita enda raske, märkamatust
kuulikindlast vestist ike
oma kodumaa kanda

"Palve", lk 52–53

pagege kõik
jätke asjad sinnapaika, pagege
jätke tare, kelder täis aprikoosimoosi
jätke roosad krüsanteemid verandal
koerad laske maha, muidu peavad piinlema
visake see maa kus see ja teine, visake

ta ütleb: ära räägi rumalusi, seda maad me viskamegi
päevast päeva kirstudele peale
ta ütleb: kõik läheb veel hästi, me pääseme pea
ta ütleb: humanitaarabi on teel

"Ta ütleb, et kõik läheb veel hästi", lk 54

sadu haudu on minu ja mu ema vahele kaevatud
enam ei tea ma, kuidas neist hüpata üle
sadu mürske on minu ja mu isa vahel lendu lastud
enam ei oska neid pidada lindudeks
õest mind lahutavad rauast keldriuksed,
keskelt labidaga kinni pressitud
vanaema ja mu vahel ripub palveloor,
peen siidine sein, millest läbi ei kuule, ei kuule mitte midagi

nii lihtne on sugulastega telefonitsi ühendust hoida
see on nii odav, lisad vaid arvele unetablette ja rahusteid
lausa joobnustav on kuulda teise inimese veretukset,
klapid peas, kui mu enda verest saab lask:
sähh!

Kuidas ma tapsin", lk 57

ihuüksi seisab aprikoosipuu seal
suure šlakimäe varjus
kelmist tuulega vaid mustlastantsu
keerutab, maast
peaaegu lahti rebib end
et lennelda kui lind või tuul
ka ise sinna,
kus ehk elujärg on parem
ta väljarände tants
on meeleheitlik,
riske tulvil
samamoodi pikk
kui on pikad aprikoosipuu all juured
aprikoosikarva elu
oh mu aprikoosikarva õnn

"Väljarände tants!", lk 69–70