Stepp

Proosa

• Homme hommikul astun laevale, mille kõiksuguste ebamugavustega seisan rõõmuga silmitsi, kui see laev viib mind kõrbetesse ja steppidesse... Steppidesse! juba ainuüksi see idamaine sõna toob mulle eelaimduse tundmatust ja imelisest loodusest; ta äratab minus ihaluse, mis on mulle nooruse ja vapruse eest ja meenutab mulle, et siia ilma sündisingi ma vaid tingimusel, et saan reisida - selline on minu isiksuse saatus. Aga kas ma üldse peaksingi seda teile üles tunnistama? Võib-olla poleks ma seda reisi ealeski ette võtnudki, kui Venemaal poleks steppe. Ma tõesti kardan, et olen meie ajastu ja meie riigi jaoks liiga noor!
• Astolphe de Custine, "Kirjad Venemaalt", tlk Madis Jürviste, Postimehe Kirjastus, 2023, lk 40, 4. juuli 1839

• Mida kaugemale, seda kaunimaks muutus stepp. Kogu lõunakaar, kuni Musta mereni, terve see ala, mida kutsutakse praegu Novorossiaks, oli tollel ajal lopsakalt haljendav, neitsilik rohtlaas. Veel mitte kunagi polnud ader puudutanud siinse metsiku taimestiku mõõtmatuid vooge. Üksnes hobused, kes varjasid end selles kõrges rohus nagu metsas, tallasid teda. Midagi ei saanud looduses olla kaunimat kui see stepp. Kogu maapind kujutas endast kuldrohelist ookeani, mille pinnale oli puistatud musttuhat mitmesugust lille. Peenikeste ja pikkade rohukõrte vahelt vilksatasid taevakarva, lillad ja sinised jumikad; kollane leetpõõsas upitas ülespoole oma ladvapüramiidi, rohelisel taustal kirendas valge ristikhein oma päevavarjukujuliste nuttidega; puhmastikus valmis jumal teab kust siia kantud nisupea. Kaelad õieli, saalisid põldpüüd peente rohuvarte vahel. Tuhandehäälne lindude sädistamine täitis õhku. Liikumatult püsisid kõrgel taeva all paigal kullid, tiivad välja sirutatud ja pilk stepirohtu luuramas. Jumal teab kust kaugelt järvelt kajas vastu taamalt möödalendava metshanedeparve kisa. Mõõdukate tiivalöökidega tõusis rohust lendu kajakas ja ujus toredasti sinistes õhuvoogudes. Seal kadus ta kõrgusse ja vilksatas veel ainult tillukese musta täpina; samas tegi lind õhus uperpalli ja välgatas päikeses. Tont võtku teid, stepid, kui ilusad te olete!
  • Nikolai Gogol, "Tarass Bulba", tlk Johan Tamm, 1955, lk 28-29

• Järgmisel päeval läks Napoleon sõjaväest mööda, jõudis oma kalessiga viimaks Neemeni äärde, tõmbas selga poola mundrikuue ja ratsutas kaldale, et jõeületuskohas maastikuvaatlusi teha.

Kui Napoleon nägi vastaskaldal kasakaid (les Cosaques) ja laiu steppe (les Steppes), mille keskel pidi olema Moscou le ville sainte, sealse riigi pealinn, ja see riik oli nagu sküütide maa, kus oli käinud Makedoonia Aleksander, andis ta kõigile ootamatult ja vastupidi nii strateegilistele kui ka diplomaatilistele kaalutlustele pealetungikäsu - ja järgmisel päeval hakkasid tema väed minema üle Neemeni.

• Lev Tolstoi, "Sõda ja rahu", III, tlk Virve Krimm ja Marta Sillaots, Varrak, 2016, lk 14

Luule

"Üksindusemeeleolust ennast välja lülita,
tegutse ja ela leppides!
Ära mõtle kaugustest, kus keegi sind ei tülita.
Ära mõtle elust steppides."

• Juhan Viiding, "Vaikelu", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding, "Kogutud luuletused" (1998), lk 322