Sfinks

Wilhelm Kotarbiński (1848–1921), "Sfinks ja naisfantoom", s.d., 19. saj lõpp

Jan Ciągliński, "Sfinkside allee, Amon-Ra tempel Karnakis" (1903)

Pamela Colman Smith, "Sinine kass", 1907.

Luule

 Ja ori asus kivi kallal tööle,
kõik oli sellejuures tulipalav:
maa, taevas, kivi, raiumisetera
ja meistri südagi; kui tuletukke
tal lendas käe alt kuumi kivikilde.
Ja varsti valmis elutuimas kõrbes
teos nagu elav, aga mõistatuslik:
laisk lõvikeha lebab kuumal liival
just nagu närvetatud südapäevast,
kuid tema kummaline inimpea
on uhkelt püsti, vaatab enda ette,
pilk kivine ja huulil kuri muie.
See pilk, see muie olid hirmsamad
kui surmav avarus ja tappev päike.

  Siis sai see loodud kuju jumalaks.
...
Neis oli täos kõik see, mis kujus täos:
Kõrb, Päike, Õigus, Saatus, Elu
ja Armastus ning palju, palju muudki.
Ent ülimaks neist muutus sõna Sfinks —
veel salapärasem kui loodud kuju ise.

• Lesja Ukrajinka, "Sfinks", rmt: Lesja Ukrainka, "Aoeelsed tuled", tlk Helvi Jürisson, Harald Rajamets, Muia Veetamm, 1971, lk 55-56

Proosa

• Pärast jalutasime kahekesi läbi liiva, püramiididest mööda sfinksi juurde.

Siin oli täiesti vaikne, liiv kumas kahvatult nagu vägev lõvilakk. Kuuvalgus langes kivisele näole ja sfinks irvitas. Irvitas üleolevalt ja kurjalt, nagu tahaks öelda: "Vaesed narrid. Ma tunnen teid ja teiesuguseid juba aastatuhandeid. Teie kaote, mina jään. Ma tunnen kõike, olen kõike näinud ja tean, et kõik, mis maailmas sünnib, on vaid irvitamise väärt."

Koletis kükitas liival nagu uskumatuse ja pilke kehastus. Sfinks oli jube, mitte seepärast, et ta oleks müütilise kujuna esitanud mõistatusi ja nõudnud nende lahendamist, vaid seepärast, et tema jaoks polnud mõistatusi olemas, ta teadis kõike — ja naeris kõige üle.

• Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus". Tõlkinud Viktor Sepp, 1981, LR 48-51, lk 63