Ent oma nooruse tõttu ei teadnud Gerda seda, et mitte iga leedu tüdruk ei lähe sakslasele mehele. Ehkki sakslased peavad ennast siin peremeesteks, ei kiskle leedu piigad nende pärast üldse. Vähe on neid vanemaid, kes annaksid tütre sakslasele või lubaksid pojal tallu tuua saksa soost minia.
"Sakslane pole talumees, sakslanna pole perenaine," ütleb leedulane ja lööb käega, andes mõista, et vaielda pole mõtet. (lk 38)
"Kuid sa oled ju ülik," meenutas Gerda pooleldi tõsiselt, pooleldi naljatades.
"Meie, leedulased, oleme kõik ülikud, isegi siis, kui käime kerjakotiga. Mõisat mul sulle pakkuda ei ole, tüdruk, minu maja tuleb savist. Tahad sa selles perenaiseks hakata?"
"Kui ma ei tahaks, siis ma ei seisaks siin," vastas Gerda. (lk 44)
"Mis su poja nimi on?" uuris ema.
"Heinz Joachim."
"Jochim? Juudi nimi?" imestab Šimoniene.
"Ei, ema: Joachim! Saksa nimi! Echt deutsch!"
"See on veelgi halvem!" ütles isa pahaselt teisest nurgast.
"Miks siis halvem?"
"Sa oled ju minu poeg, leedulane, oma poja aga ristid sakslaseks. Näed, ema, kas ma ei öelnud, et asjad nõnda lähevad? Kas sa vähemalt õpetad oma poega leedu keeles rääkima?" küsis ta Mikeliselt järsult.
"Aber wo! Mis sa õige mõtled?"
"Miks siis mitte?" Simonis puuris oma siniste silmadega vihaselt Mikelise nägu. Poeg ei pidanud isa teravale pilgule vastu ja vaatas maha.
"Me ei saa ju ennast naerualuseks teha, papa."
"Ma ei ole papa, vaid isa!"
"Pardon!" Kohmetunud poeg ei tea enam, mida öelda, mida teha. (lk 99)
"Isa tahab, et ma oma lastele leedu keelt õpetaksin! See on ju lausa hullumeelsus. Königsbergis, kus elavad peaaegu ainult sakslased! Ja kui ma tahan poega ülikooli panna? Just nagu ma ei teaks, just nagu ma poleks omal nahal tunda saanud, kui vilets on leedulasel olla sakslaste seas. Kas ma pean siis oma lapsele sellesama ikke kaela panema? Ei! Ja miks need talupojad küll kujutlevad," läheb Mikelis veelgi enam kihevile, "et see leedu keel on jumal teab mis! Jah, ma pean ka Krizasele südamele panema, et temagi oma lastele kunagi saksa keelt õpetaks, ehkki siin, külas, on see raske. Siin elavad ju üksnes leedulased. Ja ka koolides on õppus veel leedu keeles. No aga kui Krizase lapsed nii suureks saavad, on ka ajad teistsugused. Krizasele on vaja meelde tuletada, kui tänulikud me peame sakslastele olema kultuuri eest, mille nad meile on toonud. Tõsi, sõna "kultuur" pole ta veel kuulnud, tarvis seletada." (lk 100)
"Mis seal tõuseb — nõnda hall, nõnda valge? Küllap vist udu," mõtleb Heinz. "Jah, udu. Aga näe, maast otsekui kerkib mingi kuju, sale ja nõtke, ning sammub nagu uhke aadlipreili mööda võõrastetoa parketti või nagu mõrsja valge looriga, mis on nii õhuline ja õrn. Seda kannavad ja kohendavad sõsarad ־ jumalatarid, kõik valges rüüs."
"Nüüd ma mõistan," kõneleb endamisi Heinz Simonis, "miks leedulased nii palju räägivad ja laulavad jumalataridest. Kui näed niisugust looduse mängu, saab sinust tahtmatult luuletaja. Seepärast on iga leedulane luuletaja." (lk 188)
Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus". Tõlkinud Mihkel Loodus. Tallinn: Eesti Raamat, 1977
