"Vend, kas sa leedu keelt enam ei mõista?" hüüdis Krizas imestunult.
"Šlehtilt, Christoph!"
"Jäta, jäta, ära vähemalt isale oma nõrka kohta näita. Ah jaa, mis ma sulle tahtsingi ütelda?... Ma olen ikka veel Krizas..."
"Sa võtad mind, vanemat venda, väga lahkesti vastu, kann mich nicht beklagen," naeris Mikelis pisut närviliselt. (lk 98)
"Mis su poja nimi on?" uuris ema.
"Heinz Joachim."
"Jochim? Juudi nimi?" imestab Šimoniene.
"Ei, ema: Joachim! Saksa nimi! Echt deutsch!"
"See on veelgi halvem!" ütles isa pahaselt teisest nurgast.
"Miks siis halvem?"
"Sa oled ju minu poeg, leedulane, oma poja aga ristid sakslaseks. Näed, ema, kas ma ei öelnud, et asjad nõnda lähevad? Kas sa vähemalt õpetad oma poega leedu keeles rääkima?" küsis ta Mikeliselt järsult.
"Aber wo! Mis sa õige mõtled?"
"Miks siis mitte?" Simonis puuris oma siniste silmadega vihaselt Mikelise nägu. Poeg ei pidanud isa teravale pilgule vastu ja vaatas maha.
"Me ei saa ju ennast naerualuseks teha, papa."
"Ma ei ole papa, vaid isa!"
"Pardon!" Kohmetunud poeg ei tea enam, mida öelda, mida teha. (lk 99)
"Isa tahab, et ma oma lastele leedu keelt õpetaksin! See on ju lausa hullumeelsus. Königsbergis, kus elavad peaaegu ainult sakslased! Ja kui ma tahan poega ülikooli panna? Just nagu ma ei teaks, just nagu ma poleks omal nahal tunda saanud, kui vilets on leedulasel olla sakslaste seas. Kas ma pean siis oma lapsele sellesama ikke kaela panema? Ei! Ja miks need talupojad küll kujutlevad," läheb Mikelis veelgi enam kihevile, "et see leedu keel on jumal teab mis! Jah, ma pean ka Krizasele südamele panema, et temagi oma lastele kunagi saksa keelt õpetaks, ehkki siin, külas, on see raske. Siin elavad ju üksnes leedulased. Ja ka koolides on õppus veel leedu keeles. No aga kui Krizase lapsed nii suureks saavad, on ka ajad teistsugused. Krizasele on vaja meelde tuletada, kui tänulikud me peame sakslastele olema kultuuri eest, mille nad meile on toonud. Tõsi, sõna "kultuur" pole ta veel kuulnud, tarvis seletada." (lk 100)
Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus". Tõlkinud Mihkel Loodus. Tallinn: Eesti Raamat, 1977
