Tuum

Proosa

• Kõik oleneb lõpuks sellest, mis on inimesele olulisim. Peaaegu kõigile on olulisim tema enda ja kodakondsete heaolu, mistõttu nad on võimelised edendama seda ja ei midagi muud, sest mitte mingi [[kavatsus 99ega, tahtliku ega tahtmatu pingutusega ei saavutata, ei asendata ega paigutata ümber sügavat tegelikku tuuma. See jääb sinna, kuhu loodus selle on asetanud; ilma tuumata aga on võimalik kõike vaid poolikult teha. Samal põhjusel hoolitsevad geniaalsed indiviidid sageli kehvasti oma heaolu eest. Nagu tinapomm keha raskuskeskme alati tasakaaluasendisse tagasi toob, nii tõmbab inimesele tõesti oluline tema intellekti jõu ja tähelepanu sinna tagasi, kus ta asub. Kõike muud teeb inimene ilma tuumata. Seetõttu on ainult üliharuldased, abnormsed inimesed, kelle tuum ei asu mitte isiklikus ja praktilises, vaid objektiivses ja teoreetilises, võimelised käsitama ja ühel või teisel viisil edasi andma olulist asjades ja maailmas, st vahendama ülimaid tõdesid. Sest selline väljaspool indiviidi, objektiivses asuv tuum on inimloomusele võõras, ebaloomulik, õigemini üleloomulik, ent ainult selle tõttu on mõni inimene suur ja tema looming omistatakse temast erinevale geniaalsusele, mis teda valdab. Sellisele inimesele on kunstilooming, luuletamine või mõtlemine eesmärk, teistele vahend.
  • Arthur Schopenhauer, "Kunstidest" (fragmente teosest Die Welt als Wille und Vorstellung), tlk Tiiu Mikenberg, Tartu, 2002, lk 32

• "Kui ma sinuga ei oleks abiellunud, siis ma oleksin kellegi teisega abiellunud, aga see poleks olnud see," ütleb noor naine oma mehele. See on lihtne näide repliigist, mida saab panna kõlama mitmel moel. Lause konstruktsioon ei anna midagi peale ilmselge edastamise: kui poleks abiellunud ühega, oleks abiellunud teisega ja muidugi see poleks see, sest see oleks ju keegi teine jne. Ent mõtestamises ongi asja tuum, selle kaudu võitleb noor naine end iseseisvaks. Ühtäkki ei ole naise elu kulgemine, sealhulgas abielu manipuleeriva mehega, enam midagi etteantut ja muutumatut.
  • Keiu Virro, "Nimetamisest kahtlemise kaudu mõistmiseni" Sirp, 27.04.2018 (arvustus: EMTA lavakunstikooli ja Tallinna Linnateatri "Noad kanade sees", autor David Harrower, tõlkija Anu Lamp, lavastaja Johan Elm)

Luule

...
   kui lõpeb ilm ja maa
ja universumeidki tabab hääb
   ning üksinda jääd sa,
siis sinus iga olend kestma jääb;

   kaob surm, tal puudub ruum,
et saada jagu ainsast aatomist;
   sa, hävimatu tuum,
jääv hingus, kätkev kogu olemist.

• Emily Brontë, "Arg pole hing mu sees", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 182-183