Parun

Proosa

• "Planchet, mis kell me õhtust sööme?" küsis Porthos. "Mu kõht on tühi."

Peasell pani käed risti.

Kartusest, et Porthos võiks tunda värske liha lõhna, hiilisid ülejäänud kaks leti alla.

"Siin võtame ainult kerget õhtuoodet," ütles d'Artagnan. "Kui me oleme juba kord Planchet' talus, siis sööme õhtust."

"Ah, või meie läheme teie tallu, Planchet? Seda parem," kiitis Porthos.

"Teete mind väga õnnelikuks, härra parun."

"Härra parun" avaldas tugevat mõju sellidele, kes nägid, et päratu isu kuulub kõrgema seisuse juurde.

Pealegi rahustas neid see tiitel. Nad polnud kunagi kuulnud, et inimsööjat tituleeritaks "härra paruniks".

• Alexandre Dumas vanem, "Kümme aastat hiljem", II osa, 1960, lk 425-426

• Tädi oleks mind meelsasti "hästi mehele pannud" ning lähtudes sellest kiiduväärt kavatsusest kutsus ta külla "häid partiisid". See polnud tema süü, et nende heade partiide hulgas leidus üksainus "halb" ning et too mulle kõige rohkem meeldis. Seda ehk põhjusel, et noormees oli maalikunstnik, inimene, kes tahtis midagi luua ning oskas rääkida ka muud peale tavalise "seltskondliku" klatši. Kui teatasin tädile, et oleme kihlatud, puhkes suur tüli ja vaene isa kutsuti kirja teel kohale, et "seda lollust" mul peast välja ajada.

Isa võttis asja praktilisest küljest: "Esiteks ei abielluta paruniga ja teiseks on tal vaid kümme tuhat kuldnat aastas. Sa ei või ju kerjusega abielluda! Mina ei anna sulle ka rohkem kui kümme tuhat kuldnat aastas. Selle rahaga võite nälga surra."

Mul polnud rahast aimugi; võib-olla oleksime kahekümne tuhande kuldnaga aastas tõepoolest nälga surnud.

"Lisaks on ta alles vanavanaisast saadik aadliseisuses." Isal oli järjekordselt aristokraatne periood. "Võimatu!" (lk 57-58)

• Frankfurt oli esimene Saksa suurlinn, mida õppisin täiskasvanud inimesena üksikasjalisemalt tundma. Mulle meeldis ilus, aristokraatne arhitektuur ja lopsakas rohelus ning — inimeste antipaatia Preisimaa suhtes. Tublide turistide kombel rändasime Rothschildide algkodu ja Schopenhaueri elumaja juurde, vaatlesime Danneckeri paksu Ariadnet, naersime läbi pisarate, kui kohtusime palmihoones taas troopiliste taimede ja lilledega. Täiskuuööl jalutasime Römerbergil. Meie ees ärkas ellu keskaeg, oivalised vanad ehitised näisid jutustavat hämaratest saladustest.

Siin rahuldas isa oma kirge "labaste" toitude vastu. Ta vedas mind väikestesse restoranidesse ning sõi loendamatul hulgal frankfurdi vorstikesi. Ükskord ehmatas ta vaese kelneri peaaegu surnuks. Rikaste kodanlaste linn oli nähtavasti temas taas äratanud eriti aristokraatseid tundeid — seda juhtus temaga tihtipeale. Kui ta, järgides oma Austria harjumusi andis kelnerile sakslase arusaamist mööda röögatu jootraha, lausus too mees: "Tänan väga, härra parun!" Rothschildide linnas oli see küllap kõrgeim tiitel, mida inimene võis kuulda saada. Ent isa oli sügavasti solvunud ning ütles kiiresti ja valjult: "Nimetage mind Viktoriks, kui see teid rõõmustab, ent jumala pärast ärge nimetage mind paruniks!"

Vaene kelner arvas, et tema ees on hullumeelne; ta põrnitses isale kohkunult otsa ja kiirustas siis minema, jättes teda Viktoriks nimetamata. (lk 78-79)

• Siber — see sõna lasus luupainajana kogu maal. Vene seadustekogu paragrahv 1 määras, et igaüks satub karistuse alla, kui ta tsaari isikut solvab tegude, sõnade või mõtetega. Kes tabati lugemas keelatud raamatut, sattus Siberisse, kes õpetas talupoegade lapsi ilma loata, sattus Siberisse, karskusseltsi kuulumise eest satuti Siberisse, iga spordiühing, karskusselts oli võimude silmis potentsiaalne vandenõulaste jõuk. Suurematel mõisatel oli oma urjadnik, maapolitseinik, ning tolle tunnistusest piisas, et saata inimesed pikale teekonnale.

Ja mis kõik ei ohustanud tsaari püha isikut ja mitte vähem püha režiimi! Minu tellitud "Neue Freie Presse" jõudis kohale nii tsensuuritult, et tavaliselt olid loetavad vaid õukonna- ja seltskonnauudised, Hardeni väljaandest "Zukunft" ei jäänud enamasti midagi alles. Isegi konversatsioonileksikon, mis saadeti mulle koos mu teiste raamatutega järele, jõudis kohale suurte mustade plekkidega märksõna "Venemaa ajalugu" juures.

Balti parunid, üdini saksameelsed ja kõige venepärase metsikud vaenlased, leidsid režiimi äärmiselt sümpaatse olevat; nendega ei juhtunud midagi ning režiimi abiga hoidsid nad oma töölisi vaos. (lk 85)

• Loomulikult ei olnud maainimesed balti parunite suhtes hästi meelestatud. Kui maanteel mõni talupojavankrike mööda sõitis, möirgas talumees vihaselt "kuradi saks", ja mu mees nõudis, et ma pikematel jalutuskäikudel kannaksin kaasas revolvrit, sest nende "lojuste" puhul ei võivat millegi peale kindel olla. Kuna kartsin väikest brauningut, mida mu mees oli pidanud "sobivaks" pulmakingiks, palju rohkem kui kõiki neid "lojuseid", ei järginud ma tema nõuannet. Puudulikust keeleoskusest hoolimata olin peagi kõigi meie töölistega heal jalal. Nad ütlesid: "Härra on abiellunud valge mustlannaga; see on hull, aga hea inimene". (lk 85-86)
• Austria aristokraatide armastusväärne kõrkus, mis puudutas ebameeldivalt vaid kodanlasi, oli mulle tuttav. See oli kõrkus, mis ikkagi sisaldas vaikset, muigavat kahtlust omaenese jumalikkuses. Ent siin polnud mingeid kahtlusi, pisemadki parunivõsud olid veendunud, et nende armulik protestantlik jumal on nad loonud teisest materjalist kui eesti "lojuseid". Kodanlasi tituleeriti ametist hoolimata "literaatideks" ning kui nad olid sakslased, siis soositi neid armulikult.

Balti parunid ise ei olnud kaugeltki "literaadid". Kui jõudsin mõisasse, kus mu mees elas juba kuus aastat, leidsin pärast hoolikat otsimist kaks raamatut: piibli ja pornograafilise väljaande "Lauljanna memuaarid". Ning kui ma oma esimese sõidu ajal Tartusse ostsin neljasaja rubla eest raamatuid ja lisaks tellisin ajakirju mitmes keeles, oli mu mees siiralt hämmastunud ning ämm küsis nõutult:

"Milleks sulle nii palju raamatuid? Heal perenaisel on majapidamises nii palju tegemist, et ta ei leia aega lugemiseks."

"Austerlanna" muutus peagi tublide "balti perenaiste" hirmuks.

Kui ma esimese hommikusöögi ajal uues kodus võõrastusega küsisin, kus on džemm, vaatas mees mulle veel suurema võõrastusega otsa ja teatas siis: "Aga džemmi söövad ju ainult libud."

Ning vaene ämm küsis kohkunult: "Sa kümbled kaks korda päevas? Seda ei tee ju ükski korralik naisterahvas!" (lk 86)

• Viljandis külastas meid vanapoolne mõisnik, keda kõik teised naersid. See oli kasimatu üpriski räpane vanahärra, kellel oli suur hall habe. Ma olin "naabritega" juba harjunud ja ei lootnudki, et nad räägiksid millestki muust kui majapidamisest. Vanahärra aga küsis ootamatult, nagu oleks jutt kartulitest: "Kas te lugesite Anatole France'i uut teost?"

Pärast seda küsimust tekkis vanahärra ja minu vahel südamlik sõprus. Ta tuli kolmeks päevaks külla, et võtta osa jahist, ja kaasas oli tal vaid hambahari. Ta jäi kolmeks nädalaks. Me läksime koos jahile, kuid ei toonud mingit saaki koju, me vestlesime raamatutest ja teistest maadest ning jätsime kitsed puutumata. Balti parunite silmis oli vanahärral tume minevik. Tollal kombekohase "õpingureisi" ajal oli ta sattunud Napolisse ning armunud seal kalurineiusse. Napoli iludus ei võtnud teda kuulda ning perekonna kohkumusest hoolimata jäi noor baltlane kümneks aastaks sinna, lakkamatult püüdes kauni kalurineiu soosingut võita. Lõpuks ei saadetud talle kodunt enam raha, iludus abiellus Napoli noormehega, ning parun tuli kurvalt koju tagasi, südames igatsus lõunamaade järele. Perekond pani ta paari "tubli" naisega, kes valitses mõisat. Tema aga süvenes raamatuisse, kus leidis osa sellest elust, mis temalt rööviti. Head peremehed põlgasid teda ning oli liigutav näha, kuidas pisut kohmakas, pahuravõitu mees elustus, kui leidis inimese, kes tundis Napolit ja moodsat kirjandust. (lk 95-96)

• Läksin külalise juurde.

"Parun Wolff, kas on tõsi, et te ei taha loomaarstiga ühes lauas istuda?"

"Loomulikult, see räpane eestlane!"

Vaatlesin "balti aadlikku" uuriva pilguga. "Te külastate meid peaaegu iga kuu, parun Wolff. Kas mina olen kordki keeldunud teiega ühes lauas istumast?"

Balti parun ahmis õhku.

"Eks ole," lisasin armuliku naeratusega, "kui mina suvatsen näruse paruniga ühes lauas istuda, siis võite teie olla rõõmus, kui sööte loomaarsti seltsis."

Kummalisel kombel näis argument mõjuvat. Lõunasöök möödus rahumeelselt ja heatujuliselt — hoolimata loomaarsti kohalolekust. Siiski ütles parun Wolff hiljem mu mehele: "Kui mul oleks niisugune naine nagu sinul, hoolitseksin kõige kiiremas korras selle eest, et ta satuks Siberisse." (lk 108)

• Balti parunid jõid nagu nende alamadki, kuid alati vaid erilistel puhkudel — välja arvatud mõned tuntud joomarid, Kui perekond oli omavahel, oli paljudes mõisates vaid piim laual. (Vesi oli joogiks kõlbmatu.) Ent pidusöökide ja jahi ajal oli enamik "kultuurikandjatest" täiesti purjus. Järgmisel päeval sarnanesid salongid lahinguväljaga. Mahagonist lauaplaatidesse olid sigarid põletanud suured augud, lõhkikäristatud sohvapadjad vedelesid kõikjal, põrand oli kilde täis. Mu klaver oli häälest ära, sest üks külaline oli terve pudeli veini klaverikeelte peale kallanud.

Neis ringkondades, kus elasin varem, polnud iialgi juhtunud, et mehed oleksid end daamide juuresolekul purju joonud, äärmisel juhul läks mõni Ungari diplomaat sentimentaalseks ja hakkas kaunitaridega kurameerima või kuulutas nukralt, et keegi teda ei armasta.

Siin aga olid mehed sageli maani täis ning nende ülimoraalsed naised ei näinud selles midagi imelikku. "Vaesed mehed, neil on majapidamisega nii palju muresid. Nad peavad vahel ka meelt lahutama." (lk 113)

• Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981

Luule

Kord astus oma pambuga
Ta läbi mõisa õue,
Saks tuli vastu kärkides
Kui kõige kurjem kõue:

"Kas sina, tõbras, parunit
Ei enam tunda taha?
Või on sul munad mütsi sees,
Et müts ei votab maha?"
/---/
Mats võtab mütsi maha küll,
Siis seisab müts tal põues,
See sünnib toas, teateris,
Kuid mitte mõisa õues.

• Ado Reinvald, "Müts maha!" (1906)