Mine sisu juurde

Hambahari

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Uues elus peab kuidagi olema põhjendatud ebavõrdelisus pakkumise ja nõudluse vahel. Muidu ei oleks võimalik, et Sokratese vaimus peetavat vestlust katkestab nii tihti küsimus, ega ei soovita osta hambaharja.
    • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 46


  • Ma istusin eile oma hambaarsti juures, hea doktor Konopka juures, ja järsku haaras mind justkui ilmutus, et kommunism on hammaste vastu. Minu arusaama järgi, ehk küll mööduva hetke dikteeritud arusaama järgi, selgub, et kommunism ei soovi midagi enamat kui seda, et kõik jääksid hammastest ilma. Kas ma sonin vihapalavikus? Aga vaadakem fakte. Poolas ei toodeta hambaharju, millest oleks abi hammaste hooldamisel. Toodetakse selliseid, mis peale paaripäevast tarvitamist tuleb minema visata, et vältida igemete vigastamist. Et pesta hambaid vastavalt enesealalhoiuinstinktile, tuleb hankida nurgatagustelt kaupmeestelt Ameerika hambaharju. Kust neil need? Ameerika sugulaste pakkidest, aga - tähelepanu! - ka salakaubandusest. Ei, ma ei ole hulluks läinud, Poolasse smugeldatakse hambaharju! On terve organiseeritud salakaubavedu sellele ebatavalisele kaubaartiklile, inimesed riskivad vanglakaristusega ja pingutavad ajusid, et öö varjus transportida Poolasse ingliskeelsete kirjadega hambaharju. Ja siis nõuavad althõlma kaubeldes ühe hambaharja eest nelikümmend zlotti, mille eest saaks neli korralikku einet töölissööklas või kakskümmend pirukat või siis poola kirjandusklassika teose luksusköites. Ja see ei ole veel kõik. Kui režiim oleks tulnud meie juurde vararevolutsioonilise Slowackiga, hüüdes: "Kui metallurgiakombinaatide ahjud huugavad, pole aega leinata hambaharju!", siis oleks see kõlanud viisaastakute vaimus ja massilise skorbuudina, ja sellest oleks võinud tulla huvipakkuv näitemäng kahekümnendate aastate ekspressionistlikus stiilis. Aga nii ei ole. Kommunistid on Poolas juba mänedžerirevolutsiooni salajased fanaatikud, ei unista millestki nõnda kui tõhususest, ajakirjanduses käib aeg-ajalt diskussioon hambaharjade teemal, kus alatasa korduvad sõnad nagu "tehnoloogia" ja "realism". Peale pragmaatilisuse on ju ka veel prestiiž. Ei ole põhjust seada kahtluse alla valitsuse soove: valitsus tahab kvaliteetseid hambaharju ja piisavas koguses. Aga valitsus ei ole kommunism, nende kahe mõiste vahel on selge erinevus.
    • Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", 15. jaanuar, tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 88


  • Juba enne kui silmad avasin, tuli mulle meelde, et olin Maiu juures. Mul oli isegi öösärk seljas, mäletasin oma praalimist, et ma pole mõni niisugune, kes ükskõik kuidas öö mööda saadab, et tõelisel leedil on alati öösärk ja hambahari kaasas.


  • Ajal enne elas ta Huskvarnas Faktorigatanil kolmekorruselises majas.
Tema isa oli päästetöötaja ja tuletõrjuja ning hukkus tulekahjus 1965. aastal.
Seal oligi murdepunkt, mida ei saanud eluilmaski maha kustutada. Sellel kohal oligi kalendris eraldusjoon. Aga ta oli kõigest seitsmeaastane. Mida teadis tema mõistest "ei iialgi", mis teda kogu ülejäänud elu jälitama jäi? Mitte miski, mis on nii iseenesestmõistetav, ei saa ju ühe sekundiga olemast lakata. Justkui poleks seda kunagi olnudki? Isa kingad olid ju ikka esikus, kuhu ta need jättis. Tema hambahari oli vannitoas ja ootas teda. Raamat, mida nad olid koos lugema hakanud, lebas lahtiselt öökapil. Oli ju selge, et ta peab olemas olema. Praegu on ta lihtsalt surnud, aga ta tuleb hiljem.
Kuid aastad läksid ja kõik jäi hiljaks.
Aga väike poiss oli ikka veel alles.
Asjatult ootas ta, et kõik oleks jälle nii nagu ennegi.