Öösärk

Proosa

Ka mu riided ja eelkõige ema poolt Pariisis ostetud pesu tekitasid perekonnas pahameelt. Pesu küljes ei tohtinud pitse olla ja öösärgid ei tohtinud läbi paista! Ainuke, mis oleks neid patuse pesuga lepitanud, oli aga puudu: krahvikroon. Kroonidest peeti Baltikumis väga lugu, mehe vanemate majas oli olemas ilus ööpott, mille põhja kaunistas viieharuline kroon. (Alati, kui seal külas olin, nõudsin seda potti, muidugi mitte aristokraatlikest tunnetest.)

Ma ei taha olla ebaõiglane inimeste vastu, kelle seas elasin kuus aastat. Nad uskusid tõesti, et on väljavalitud ja aristokraadid. Elus polnud neil ühtki hetke, mil nad oleksid tulnud mõttele, et ka teised on inimesed. Ning "literaadid", arstid, õpetajad ja pastorid süvendasid nende veendumust.

Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, LR 48-51 (1981), lk 86

Pipi saatis oma külalised verandale ja nägi neid mööda aiateed eemalduvat. Nad pöörasid ringi ja lehvitasid Pipile. Seal ta seisis, punased patsid pulkadena harali ja isa öösärk seljas, särgisaba jalge ümber lipendamas. Ühes käes oli tal püstol ja teises mõõk. Pipi andis relvadega au.
- Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", tlk Vladimir Beekmanr, rmt: "Pipi Pikksuka lood", Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk, lk 106

Juba enne kui silmad avasin, tuli mulle meelde, et olin Maiu juures. Mul oli isegi öösärk seljas, mäletasin oma praalimist, et ma pole mõni niisugune, kes ükskõik kuidas öö mööda saadab, et tõelisel leedil on alati öösärk ja hambahari kaasas.
- Aino Pervik, "Kaetud lauad", 1979, lk 178

Teenijanna Alice oli olnud väga üleolev. Mul oli kombeks näpata salaja oma aluspesu ja öösärke kapisahtlist ja parandada neid pigemini ise kui paluda teda. Kord nägin ma, kuidas ta seisis, minu särk käsivarrel, ja uuris selle materjali ning väikest äärepitsi. Ma ei unusta kunagi tema näoilmet. Ta paistis olevat peaaegu vapustatud, nagu oleks tema uhkus saanud kõva hoobi. Enne seda ei olnud ma kunagi aluspesule mõtelnud. Kuni mu pesuesemed olid puhtad ja terved, ei pööranud ma materjalile ja pitsile mingit tähelepanu. Loetud raamatutes oli noorikutel muidugi veimevakk ja tosinate viisi pesukomplekte korraga, kuid mina ei olnud ennast sellega vaevanud. Alice'i nägu andis mulle õppetunni. Ma kirjutasin kähku ühele Londoni ärile kirja ja palusin saata mulle aluspesukataloogi.
- Daphne du Maurier, "Rebecca", tlk Virve Krimm. Varrak, 1993, lk 131

Me istusime seal mitu tundi, ilma et kumbki meist sõnagi oleks lausunud. Õde oma kollases öösärgis ja mina ema kingitud tumepunases pidžaamas. Mulle see vaikimine meeldis. Nii mõnus oli seal niiviisi istuda. Ei pidanud kellelegi midagi seletama ega kellegi kaastundeavaldusi vastu võtma. Ma vihkasin neid kaastundeavaldusi. Eesti keeles ei ole millegi sellise jaoks õigeid sõnu loodud. Inglise keeles on lihtne. Ütled lihtsalt "I am sorry" ja kõik saavad aru. Aga eesti keeles - "Avaldan kaastunnet!". Issand, kui nõmedalt see kõlab. Lihtsalt kohutav. Mina ei ütleks kunagi kellelegi midagi sellist. Pigem oleksin hoopis vait.

Vait olla ongi kõige parem. Mõtled lihtsalt enda mõtteid. Unistad. Sa ei pea kellelegi midagi seletama. Sa ei pea millestki aru andma. Unistamise juures ongi kõige parem see, et sa ei pea ennast kellegi ees õigustama. Ükski mõte ei ole keelatud. Lihtsalt istud hilisööl oma suure õega köögilaual, kõlgutad jalgu, oled vait ja unistad. Noh, vähemalt niikaua, kuni su õde otsustab selle kõik ära rikkuda.

Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005, lk 30-31

Ema oli teist kuud lapseootel, ta jäi kohe pärast matuseid tõvevoodisse, oli kaua haige, sai terveks alles poole aasta pärast. Vassili ei lasknud talle kedagi ligi, hoolitses ise - ustavalt ja leplikult, söötis lusikaga, jootis tinktuure, aitas ise ka pesta - ta tõi pesukünasse sooja vett, lahustas seal näpuotsatäie tuhka ja seebihelbeid, võttis ema öösärgi väele, pesi tema juukseid ja jalgu, nühkis kõhnukest selga - läbi märja riide kerkisid teravad selgroolülid ja roided abitult esile, aga siis jättis ta üksi, kuid seisis ukse taga, kuulatades hoolega, kuidas ema tõmbab ohkides öösärgi seljast, peseb end lõpuni ja paneb selga puhtad riided. Vassili kandis ema voodisse, pani teki peale, jootis talle teed, istus tema kõrval, kuni ta magama jäi.
- Narine Abgarjan, "Taevast kukkus kolm õuna", tlk Erle Nõmm, 2016, lk 63

Päev pärast oppi käis peaarst nädala jooksul tehtud operatsioonide materjalid läbi; mind kutsuti konsiiliumi ette aru andma. Läksin läbi ooteruumi, inimesed vaatasid mulle järele: kandsin ikka veel lõikusel kohustuslikke seksikaid valgeid ülepõlve tromboosisukki, mille äär täpselt lillelise natuke rebenenud öösärgi alt välja paistis; jalas olid mul mingid eriti tobedad punased kerge kontsa ja musta tutiga sussid (olid alla hinnatud, seepärast ostsin), mis suurepäraselt nende sukkadega harmoneerusid; hommikumantlit mul polnudki, nii et ülle tõmbasin tavalise mantli, kuid et parem käsi oli ju kaelas, mahtus käisesse ainult vasak ja teine mantlipool libises pidevalt üle õla maha; aga aksessuaariks kandsin pooltäis verepudelit, mis läbipaistva vooliku kaudu oli ühendatud mu õlaga, kust vähehaaval lisa tilkus. Ühesõnaga vampiiri unistus! Peaarst küsis, kas ma olen selline inimene, kes istuks nüüd operatsioonijärgselt kaks kuud kodus ja loeks lehti? Ma peaaegu ei jõudnudki vastata, et sõitsin juba õnnetuselt rattaga koju, ta sai mu ilmest niigi aru, lõikas vahele: Sel juhul oleks mul hea meel, kui me paneksime teile veel ühe kruvi sisse. Kosuge nädal aega, siis lõikame uuesti! Küsisin, kas see teeb pärast armi veel suuremaks, arst vastas: Armid on ju seksikad!
- Kadri-Ann Sumera, "Seitsme aja raja taga", 2020, lk 24

Luule

Me elame uut aega,
lehelind surnud puuviljas,
terrassil puhub tuul,
minu hingel on päevalgi öösärk seljas
ja muidu läheb tal nagu ühel Lassel,
et läheb metsa
ja seisab pea peal
ja lehelind punub pesa
ta harude vahele.

Pentti Saarikoski, "Suurlinnad" I, tlk Debora Vaarandi, kogus "Hämara tantsud" (1989), lk 32