Kadri-Ann Sumera

Kadri-Ann Sumera (sündinud 5. augustil 1977) on eesti pianist.

"Seitsme aja raja taga"

Kadri-Ann Sumera, "Seitsme aja raja taga", 2020.

[Lepo Sumera oli taasiseseisvunud Eesti esimene kultuuriminister:] Isa esimene autojuht oli Enn. Enn oli väga tore ja südamlik muheda jutuga vana kooli mees. Eluaeg autot juhtinud, aus ja tubli inimene, ainult üks väike viga oli tal - no kes meist oleks ilma veata! -, nimelt viinaviga. Ega sest muidu ju poleks hullu olnudki, sest isa sõitis ise ka väga hästi, aga Volga ei elanud meie hoovis, vaid ametlikus garaažis, kust ainult autojuht selle kätte sai. Näiteks kui sinimustvalge 24. veebruaril 1989 esimest korda üle neljakümne üheksa aasta uuesti Pika Hermanni torni tõmmati, olime terve perega külmas hoovis valmis nagu murumunad, et lipu heiskamist vaatama minna. Aga kahjuks oli Ennul eelmisel õhtul käest ära läinud ja ta ei tulnudki, nõnda tuli leppida raadiost hümni kuulamisega. (lk 5)
Oli mis oli, aga üsna varsti tabas Ennu mingi tervisehäda, maks vist ütles üles, no eks ta ka oli ju vanem mees juba, eluaeg rasket tööd rabanud, pole ime. Igatahes ei saanud ta kahjuks enam tööd teha ja isa sai uue autojuhi, Hannese. Hannes oli noor ja äge turris juustega kutt, karateka (sel ajal oli karate midagi väga uut, ma polnud enne seda sõnagi kuulnud), energiline, lahe ja musklis, nägi hea välja, viitsis lastega kildu rebida ja puha. Hannese seltskonnas oli julge olla, sest ta oli ikkagi kibe käsi võitluskunstides ja võis vajadusel nii ministrit kui tolle perekonda kaitsta. Aga kui ta roolis oli, siis ma natuke kartsin. Napsuhäda tal polnud, aga siiski ei ilmunud ta perioodiliselt tööle, sest oli taas kõigi võimalike liiklusreeglite jämeda eiramise tõttu lubadeta jäänud. Sel ajal sai kõik ära proovitud, milleks Volga võimeline oli: tippkiirus, pidurdusteekond, kurvis püsimine jne. Ka Hannese karjäär lõppes enneaegu, sest kord peo käigus (mitte ametikohustuste täitmisel) oli tal vaja mingile lollpeale vastu vahtimist anda ja ta pisteti pokri. Mul oli sellest tegelikult väga kahju, just hakkasin tema sõidustiiliga harjuma ja muidu oli Hannes väga vahva tegelane, kes kuulus peaaegu perekonda. Mäletan, kuidas käisime koos tema ja ta pruudiga laulupeol (nagu olekski olnud selline perekondlik üritus), Hannes hoidis isa ministerdamise ajal mu väikest õde, leidis mu laulukaare alt ülemisest reast üles ning juhtis mu vanemate tähelepanu sellele, et ma üldse ei laula, vaid ainult itsitan sõbrannaga. (lk 7)
Toivoga oli kõik täiesti korras! Ta ei võtnud viina! Ta ei kihutanud! Ta ei jokutanud! Ta ei kakelnud! Ta ei rääkinud niisama tühja juttu, vastas selge häälega siis, kui küsiti, ja seda, mida küsiti; oli alati õigel ajal kohal, hoidis autot igapidi korras (auto läikis sellal lausa piinlikult), ei valetanud, ei varastanud, ei nurisenud millegi üle, ei uhkustanud ega häbenenud, käis korrektselt triigitud särgis, tärgeldatud kraega ja aetud habemega... Ühesõnaga - ideaalne! Mäletan, kui suurt puudust tundsin kõigist endistest autojuhtidest. Kõigi eelmistega tekkis mingi isiklik südamlik klapp, isale meeldis nendega lahedat juttu ajada ja minule ka, kuigi Andrega tuli harjuda. Need olid ju inimesed, kes vahel vedasid tervet peret ja kellega tuli veeta pikki päevi. Ja kõigiga sai ennast vabaks lasta, kõigiga sai naerda ja lollusi rääkida, ainult perfektse Toivoga oli auto nagu jäätunud - isegi muidu nii jutukas isa muutus tõsiseks ja sõnaahtraks. Toivo lihtsalt tegi oma tööd, ääretult korrektselt ja surmigavalt. (lk 8)
Pärast kõne lõpetamist olin õudselt ratsionaalne. Kõigepealt vahetasin riided, sest päeva jooksul oli läinud tõesti jube palavaks. Siis tarisin telefoni oma tuppa - sel oli hästi pikk juhtmepundar, nii et ulatus küll, aga tükk aega tuli harutada. Siis tõin voodi kõrvale vett ja hunniku taskurätikuid, istusin mugavalt voodile ja hakkasin helistama. Kinni. Helistasin viie minuti pärast uuesti, ikka oli kinni. Kolmveerand tunni pärast oli ikka veel kinni. Kogu aeg oli kinni. Lõpuks ma ei pidanud vastu ja helistasin vanale klassiõele Karinile. Ta võttis vastu, ma küsisin: Ütle, palun, kes mu perekonnast surnud on? Vaene Karin. Ta oli natuke aega vait ja siis ütles: Kadri, su isa on surnud. Süda ütles üles täna hommikul. (lk 12)
Tuli üks isa endine õpilane, suli kringlikarpe täis, tõmbas lõrinal ninaga ja halises: See on kohutav, täiesti kohutav, sellest ei saa ma kunagi üle! Trööstisin teda, tema vajus täiesti kössi ja kinnitas läbi pisarate: Ei, ei saa, mitte kunagi! Raevutsesin sisimas: mis sa kaaperdad mu leina! (lk 13)
Ärasaatmine toimus Estonia kontserdisaalis, ERSO esitas isa 1. sümfooniat; keset lugu tuli hilinemisega sisse Lennart Meri, esimesest uksest, ordenid rinnas, kõik vaatasid. Mõtlesin: oli tal ka vaja just sel korral oma kuulsat soolot teha! (lk 13)
Pärast avaldati kaastunnet. Umbes kolmsada viiskümmend inimest ütles: Minu sügav kaastunne! Ja umbes kolmsada viiskümmend inimest ütles: Tunnen siiralt kaasa! Eristus Venno Laul, kes ütles: Sügav kaastunne teie perele minu ja RAM-i poistekoori poolt! Ja niimoodi viis korda: mu emale, õele, vennale, mulle ja isa poolvennale Ameerikast. (lk 13)
Peied olid lõbusad, isegi nii lõbusad, et Leelo ütles toosti: ta ei imestaks, kui nüüd Lepo kuskilt laua alt välja roniks ja ütleks, et aitäh, vahva peo tegite mulle, aga no tõesti, kas jäitegi uskuma? Kes oleks võinud arvata, et ainult poole aasta pärast oli Raimole samasugune pidu vaja korraldada! (lk 14)
Semestri lõpp oli täiesti mõttetu, nagu mingis uimas. Oli paar päris toredat pidu, kus käisin, ja Rahmaninovi õppisime ka ikka lõpuni, aga kuidagi tujutult. Ma nagu tahtsin sellest rääkida, tahtsin käia seltskonnas ja öelda, et: Mu isa suri eelmisel nädalal. Ma tulen just Eestist, oma isa matustelt. Tahtsin nagu inimesi šokeerida, vaadata, mis näo nad siis teevad. Ja kuidagimoodi tundsin justkui uhkust, et... mina tunnen sellist valu. Kuigi sain muidugi aru, et kah mul asi, enamik meist kaotab varem või hiljem oma vanemad, nii ongi õige ja peabki olema. Aga enamasti ma ei saanud seda öelda, nii kui hakkasin, läks suu vett täis, sõna otseses mõttes, ja sõnade asemel tulid ainult imelikud klunksud. Õhtud otsa kuulasin isa muusikat, see oli ehk esimene kord, kus ma seda tõeliselt tegin, südame ja hingega. Ja mingitpidi tundsin täitsa füüsiliselt, kuidas mu isa vaim tuli minu sisse, tegi mind tugevamaks, karmimaks, julgemaks, iseseisvamaks, otsusekindlamaks. Ise tean, mis teen, mul pole vaja isalt küsida, ma ise olengi isa. (lk 14)
Juulis tulin Eestisse tagasi. Teisel päeval sõitsime Valgamaale emaema sünnitallu. Varem olime seal käinud ainult paar korda, hiljem ka väga harva. Imeline koht! Mustikad olid valmis. Oli väga soe, istusin öösel käisteta särgis järve kaldal (kuidas mulle meeldivad soojad ööd, kui ei pea riidesse panema!), õue peal toimetasid ammu enne minu sündi surnud lähedaste varjud. Oli täiskuu ja plinkisid üksikud tähed, öö oli juba jälle pime, järv helkis vaikselt vastu. Konnad krooksusid ja ritsikad siristasid nii mis hull, aga muidu oli kõik vaikne. Kahju oli magama minna, maailm oli täiuslik. Istusin järve kaldal, olin seest tühi ja mõtlesin ... ah, ei mõtelnudki midagi. Mitte midagi. (lk 14-15)
Nelja-aastaselt nägin unes sõda. Ma tõesti ei tea, miks, ja kuidas ma üldse võisin teada, mis sõda on, aga nägin. See algas nõnda, et istusime vanaemaga kohvikus kusagil Pärnu maantee alguses, kui sõdurid sisse marssisid. Marssisid on vale sõna, nad liikusid ühes tükis nagu tinasõdurid, ainult et kahe jalaga, punastes pükstes ja valgetes särkides, jalad harkis ja täägid ette sirutatud, korralikus kolonnis, uhke värk! Pugesime vanaemaga laua alla peitu. (lk 17)
Igatahes oli kuri Klaabu üks hirmsamaid unenäotegelasi, keda mul on au olnud kohata. Teadsin kuidagimoodi, et olen unes, ja et lahenduseks oleks kiiresti üles ärgata. Püüdsin ja püüdsin, aga tõesti, see on raske, kui magad. Kuid viimaks ...! Tegin silmad lahti ja maailm oli rahulik, turvaline ja roosa. Ausõna, täiesti roosa. Ma mängisin koos oma parima sõbrannaga nukkudega, sõbranna oli hästi ilus, nukud ka, ja kleidid olid meil ka ilusad. Isegi sõbranna nimi oli väga ilus. Vaatevälja piirasid roniroosid, nii paremal kui vasakul, üliilusad... Ühesõnaga - paradiis. Paradiis? Ohulambike hakkas plõksuma, mis paradiis, liiga ilus on see, liiga roosa, liiga kleidid, lii... PÕMMM! Pilt läks kaheks, roosa nihkus vasakule, paremalt libises nähtavale paneelmaja krobelisest betoonist fassaad tüüpiliste kollaste rõdudega, täiesti filmilik võte. Rõdul kükitas kuri Klaabu ja tegi muljetavaldava hüppe pildi teise poolde, muutudes oma kaarjal teekonnal sealt kaugelt ja kõrgelt rõdult siiapoolsusse aina suuremaks ja suuremaks. Ehmusin silmad plaksuga pärani, seekord polnud midagi ilusat ega roosat kusagil, ei ühtki lille, nukku ega sõbrannat, ainuk nohisevad vanemad, parajasti surmigavad. Ümberringi valitses kõle varjudeta valgus, "valge valgus", nagu seda toona nimetasin ja jälestasin. Ses aoeelses elutus valguses polnud kohta millelegi fantastilisele, põnevale ega poeetilisele, kaunile ega hirmsale, ka mitte Klaabule, kes jäi oma kangelastegudega sinna värvikasse "mujale" ega saanud läbi igavuse seina. Lamasin, kuulasin oma ikka veel kloppivat südant ja kohinat kõrvus ning olin lämmatavale argipäevale tänulik. (lk 18)
Catering'is oli minu tööks põhiliselt nõude pesemine, laudade katmine ja koristamine. Sügisel oli Kölni messihoones (kujuteldamatu hoonelahmakas nagu õudusfilmist) mingi mitmepäevane tähtis üritus, olime kolm päeva järjest hommikul kella 11-st öösel 3-ni tööl - milline teenistus! Suured ninad üle ilma olid kohal, ja jutustati säärasest värvikast intsidendist, et Naomi Campbell solvus millegi peale ja istus siis pool tundi kempsus, pidades ürituse algust kinni. Mina ei näinud sellest kõigest muidugi midagi, passisin kogu selle aja keldris suure nõudepesumasina juures, kusjuures meile öeldi, et vett vahetage võimalikult harva, läheb liiga kalliks! Nii et hahaa, Naomi, sa võid ministreid ja värke manipuleerida palju tahad, aga sööd ikka rasvaga läikima löödud taldrikutelt. (lk 21)
Ausõna, asi ei olnud neis paaris kokteilis ega kaheksas Kölsch'is, mida heasüdamlikud kolleegid meile päeva jooksul ülevalt kaasa olid näpanud, vaid lihtsalt selles, et Kölni ainsad mäed, kust saab hea hooga alla tuhiseda, on sillad, ja siis sa muidugi ei pidurda, öösel kell neli. Zoobrücket mööda sõitsin harva ja ma tõesti ei mäletanud, et pärast seda puudetukka lõikub kiirtee ots sillalt tuleva tänavaga; kui selle avastasin, poleks oma suurelt kiiruselt enam jõudnud pidurdada (kuigi tõenäoliselt poleks sel kellaajal autot tulnud, oleks ehk võinud ka hooga üle äärekivi põrutada, keset Autobahn'e aega pidurdada küll) ega kõnniteele keerata (see nurk oli väga terav), niisiis otsustasin pöörata täie tinnaga pimedasse parki, sai ikka natuke rohkem liuhka, aga seal oli täiesti pime ja kui pimedusest ilmus välja muru kaitsev piirdeaed, ei jõudnud enam midagi muud teha, kui mõelda: tere, ratastool! (lk 22)
Tajud ärkasid ükshaaval. Esimesena aistsin, et mul on midagi väga-väga rasket turjal, siis mõistsin, see on emake Maa - nõnda siis Atlas end tunnebki, täpselt nagu selili lamav inimene! Tundus, et olen märjas, embrüonaalses keskkonnas, aga see oli kõigest niiskevõitu porine muru (püksi teinud ma siiski ei olnud, kodus kontrollisin, refleksid pidasid vastu; muide, võimalik, et püksitegemise ohu peale ärkasingi üles, see on isegi õudsem kui surm). Olin mustas toas, lakke oli nõelaga paar auku torgatud, või vähemalt nõnda need tähed algul paistsid. (lk 22)
Ratast ühe käega üle porte tagasi tõsta oli veidi keeruline, aga läks korda (omaette vaikselt vingumine oli abiks). Koju sõitsin vasaku käega, paremaga hoidsin nööbist kinni. Pöörasin läbi pargi, kus oli samuti kottpime, orienteerumiseks vaatasin taevasse ja sõitsin puude latvade järgi, ise mõtlesin kerge lõbuga: kas ma olen idioot? Jah, ma olen idioot, trallallaa! (lk 22-23)
Hommikul vajusid elumured täie raskusega peale. Oli pühapäev, sakslased puhkavad, mine tea, kas arsti juurde saabki? Aga aeg jookseb, klaver nutab! Lappasin mingit telefoniraamatut, et EMO numbrit leida, aga järgmisel hetkel paistis maailm kingariiuli perspektiivist. Ja nõnda kolm korda! Lõpuks tuli Külliki oma toast vaatama, et mis kolin see koridoris käib - sõbranna istub telefoniga toolile ja kukub, istub jälle ja kukub jälle, istub jälle ja kukub jälle. Läksin valju halinaga oma tuppa pikali ja kurtsin, et hakkan surema. Külliki otsis kiirabi numbri välja ja helistas, aga keegi ei tahtnud mulle järele tulla; ega ta ei osanud väga hästi saksa keelt ka, tundus vist et pole suuremat häda, käsi katki, no mis siis, tulge ise kohale. Külliki üritas selgeks teha, et olin just äsja mitu korda minestanud, aga ei teadnud seda sõna; mina üürgasin oma toast In Ohnmacht fallen!, see kostis ka teisele poole toruja tädi ütles tõredalt telefoni - mis minestanud, ta räägib ju! (lk 23)
Päev pärast oppi käis peaarst nädala jooksul tehtud operatsioonide materjalid läbi; mind kutsuti konsiiliumi ette aru andma. Läksin läbi ooteruumi, inimesed vaatasid mulle järele: kandsin ikka veel lõikusel kohustuslikke seksikaid valgeid ülepõlve tromboosisukki, mille äär täpselt lillelise natuke rebenenud öösärgi alt välja paistis; jalas olid mul mingid eriti tobedad punased kerge kontsa ja musta tutiga sussid (olid alla hinnatud, seepärast ostsin), mis suurepäraselt nende sukkadega harmoneerusid; hommikumantlit mul polnudki, nii et ülle tõmbasin tavalise mantli, kuid et parem käsi oli ju kaelas, mahtus käisesse ainult vasak ja teine mantlipool libises pidevalt üle õla maha; aga aksessuaariks kandsin pooltäis verepudelit, mis läbipaistva vooliku kaudu oli ühendatud mu õlaga, kust vähehaaval lisa tilkus. Ühesõnaga vampiiri unistus! Peaarst küsis, kas ma olen selline inimene, kes istuks nüüd operatsioonijärgselt kaks kuud kodus ja loeks lehti? Ma peaaegu ei jõudnudki vastata, et sõitsin juba õnnetuselt rattaga koju, ta sai mu ilmest niigi aru, lõikas vahele: Sel juhul oleks mul hea meel, kui me paneksime teile veel ühe kruvi sisse. Kosuge nädal aega, siis lõikame uuesti! Küsisin, kas see teeb pärast armi veel suuremaks, arst vastas: Armid on ju seksikad! (lk 24)
Selle nädala siis ootasingi haiglas uut operatsiooni. Emily ei saanud ega saanud opile ja muutus aina tõredamaks. Tütar käis teda vahepeal vaatamas, nad riidlesid üksteisega, pärast ütles Emily südametäiega, et tütar on ikka üks igavene häda, viriseb ja vingub, peaks omale mehe otsima, ta ju nii noor, ainult 71! Emilyl endal oli küll sõber veel 92-aastaselt, siis suri ära. (lk 24-25)
Öösel ei saanud Emily kuidagi magada, mattis hinge, ta nõudis, et aken oleks tingimata lahti, aga väljas oli 2 kraadi! Ja öö otsa ohkas ta o Weh o Weh o Weh. O Weh o Weh o Weh. Mina mõtlesin varem, et niimoodi räägitakse ainult Mahleri lauludes, aga võta näpust! Muidugi, eks Emily oligi peaaegu Mahleri-aegne. (lk 25)
Kolmandasse voodisse toodi veel üks vanaproua, noor, nii 70 ringis, nimi algas ka E-ga, ütleme Elfriede, selline energiline ja tüütuvõitu, rääkis puhtas kölni keeles ja liiga palju. Tal oli suhkruhaigus ja kõht kõik siniseks süstitud. Elfriedel olid hästi peenikesed jalad, aga ümmargune keha, nagu kastan tikkude otsas. Pea oli ka ümmargune, lõuga ei olnud eriti, aga põski see-eest vähemalt seitse! Ja kui ta norskas, siis laperdasid kõik need põsed tuules kaasa plapp-plapp-plapp! Öösel sulas kõik see kokku - Emily poolt tuli o Weh-o Weh-o Weh ja kuuldeaparaadi pinin (algul arvasin juba, et mul on arenev tinnitus, aga siis ütles õde, et tema kuuleb seda ka) ja Elfriedelt plapp-plapp-plapp ja vahele blb-blb-blb. Tõeline sümfoonia! (lk 25)
Õnneks oli mul haiglas kaasas Harry Potteri viies, see kõige paksem köide, mis oli just äsja ilmunud, Maike tõi mulle ingliskeelse raamatu (muide, eesti keelde tõlgiti see enne kui saksa keelde!). Läksin siis öösiti koridori lugema; mu inglise keel pole eriti hea ja raamatust jätkus kogu haiglas oldud ajaks. Lugesin seda kodust kaasa toodud igivana sõnaraamatu abil. Selle õhukesel krabiseval paberil oli imeväikeses kirjas peaaegu kõik vajalik sees, aga mõõtmetelt oli ta väike nagu taskupiibel, ja gooti tähtedega! Potter päästis mu elu, läksin tõepoolest raamatusse nii sisse, et kui narkoosist ärkasin, siis tundsin, et olen Harry, sest mu arm valutas, ja karjusin mind äratava arsti peale, sest tema oli muidugi Voldemort. (lk 25)
Olin oma õpinguaastaid juba mitu korda pikendanud, Kölnis oli seda väga lihtne teha. Mitte et mulle seal nii hirmsasti oleks meeldinud või et oleksin tundnud, et mul on veel midagi olulist saamata - aga seda tegid ju kõik. Vastumeelsus kojuminemise suhtes oli justkui mingi nakkus. Kõik kirusid Saksamaad ja kõik jäid. Ka mina olin oma algselt planeeritud kahest aastast pideva koduigatsuse käes vaeveldes miskipärast juba kuus teinud ja murdsin just pead, kuidas oma aega veelgi pikemaks venitada. Siin Kesk-Euroopas pidi ju iga nurga taga mingi sädelev võimalus luurama, kindlasti koperdan siin poolkogemata Suure Karjääri otsa, koju tagasi minek võrdus enese lööduks tunnistamisega. Mis seal kodus ka oodata oli? Katkise luuga kuude jooksul vaatasin igavestest tudengitest kaaslasi ja mõtlesin järele. Veel ühekäelisena läksin õppeosakonda ja panin endale lõpukontserdi aja kinni. Mida oli mul siingi oodata? Võta ometi, Kadri-Ann, ennast ja enda elu ise oma kätte, tee sellega ise midagi, ära oota! Või ära siis tee, kui ei taha - ka mittetegemine tundus kodus hulga mõnusam. Mitu aastat hiljem sattusin uuesti Kölni ja astusin muidugi ka koolimajast läbi. Mitmed vanad tuttavad näod istusid harjutusjärjekorras ja kimusid suitsu. Nad, vaesekesed, olid jäänud õigeaegse traumata. (lk 26)
Mõtlesin, et võiks ju ikka ka enne ülikooli lõpetamist mõne konkursi võita. Itaalias pidi olema lademes selliseid B- ja C-kategooria konkursse, kust isegi keskpärased mängijad esikohti koju on toonud, ja teadsin ise ka paari kaasõppurit, kelle kohta mõtlesin, et no kui tema sai peapreemia, siis saan mina ka, mis see siis ära ei ole. Ühesõnaga, hakkasin läbi kammima konkursse Itaalias, internetti muidugi polnud (või õigemini vist juba oli, aga seal polnud suurt midagi sees ja ega mul poleks olnud võimalust seda kasutada ka); lappasin neid brošüüre, mis Kölni MuHo kontserdibüroosse olid saadetud. Pilk jäi konkursile Barlettas, kava tundus sobilik, väikelinn Aadria mere ääres, mis nii viga! Aga põhiline, et välja oli kuulutatud hästi palju autasusid - peale nelja kohaja diplomite veel parima klassika, parima Itaalia, parima selle ja teise ajastu teose auhind, lisaks veel auhind Ida-Euroopast ja Aasiast tulevale pianistile (see viimane poleks mulle küll kohaldatav olnud). Ühesõnaga tuluõhtu! (lk 29)
Leidsin mingi pansioni; ainus võimalus ühendust võtta oli helistada. Ma ei oska itaalia keelt, no eks võin ju öelda piano prestissimo agitato ja tean, et allegro ei tähenda tegelikult kiiresti, vaid rõõmsalt, ja isegi, et paljude võõrsõnade juured on ladina keeles, aga põhimõtteliselt ma itaalia keelt ei oska, nullo, niente. Aga pansionipidaja oskas nullo niente mis iganes muud keelt. Seisin kimbatuses ühel jalal, toru käes, ja tuletasin - primo maggio, io in Barletta, si, OK? Huh, ta vastas midagi, millest ma muidugi aru ei saanud, panin huupi edasi, oot kuidas see oli, priim, sekund, terts, kvart, kvint - quinta, ee, meenus väljend buongiorno - quinta giorno! Solo, io, Kadri-Ann! Horošo? (lk 30)
Lendasin Napolisse kohale, sõit risti läbi Itaalia oli meeleolukas. Tühjas rongis trügisid minu kõrvale istuma lapsed - nii paljud, et nad tegelikult ära ei mahtunud ja pidid teineteist järjepanu kõige ahvatlevamalt istmelt otse minu kõrval ära nügima. Tädi, kuhu sa lähed? Tädi, mis su nimi on? Tädi, kus sa elad? Tädi, sul on ilus kleit! Ja siis lõkerdasid iga küsimuse peale, nii et kõht kõveras. Kõigest sellest ma muidugi aru ei saanud, aga küllap südamega ikka sain. Kui ümber istumiseks väljusin, turritasid avatud aknast välja seitse tumedalokilist pead ja kaks korda nõnda palju käsi. Ciao, ciao, CIAOOOOOO! (lk 30)
Barlettasse jõudsin üsna hilja õhtul, süda täis kartlikku ootusärevust - kas mulle ikka on koht pansionis? Mine tea, mis ma neile tegelikult olin öelnud. Pansionipidajateks oli vanapaar, väga ehedad, natuke karused, aga südamlikud inimesed. Mulle anti kolmene tuba, pärast tuli see konkursitüdrukuid täis, aga mina olin esimene. Toanurgas oli päevinäinud dušikabiin, mille uksed päris kinni ei läinudki, akna all ammus lehm, aga nii kui uksest välja astusid, läks tee sirgelt palmirannani. Tegin veel õhtuse jalutuskäigu - soojades lõunamaa öödes on midagi vastupandamatut, mingi pealevajuv kõigevõimalikkus, muinasjutu müstika. Apelsinid lõhnasid, autosid peaaegu polnud, linn oli pime, väike ja vana, ilma koledate eeslinnadeta; lopsakas pargis keset linna lösutas tsitadell nagu taltsutatud, aga ikkagi natuke ohtlik loom. (lk 30)
Lühem Michele oskas umbes kümme sõna inglise keelt, tema inglise ja minu itaalia keele peale kokku sain seletatud, et olen pianist ja tulen siia konkursile; aga Michele töötab kingavabrikus, Itaalia kingad, molto belle! Ei tea, kas mõni eesti noormees võiks välismaa pianistiga kohtudes niisuguse uhkusega kõnelda sellest, et töötab kingavabrikus? Võib-olla võiks, ma loodan, et võiks. (lk 30-31)
Järgmisel päeval läks möll lahti, tulid ka teised konkursandid, sain omale toanaabrid: väga tõsise tüdruku Poolast - ütleme Paulina -, kes lonkas veidi; ta oli endast oluliselt vanema mehega kihlatud ja rääkis pidevalt veendumuse, sisemise põlemise ning kerge ahastusenoodiga (sest nii paljud maailmas ei mõista asju õigesti), kuidas peaks Beethovenit mängima; ja hästi pika patsiga ülevoolavalt sõbralik Ljudmila Venemaalt - muidu ilus tüdruk, aga hästi kollaste hammastega. Mõlemad olid võitlusvaimu ja otsustavust täis, sõbralikud ja sümpaatsed, saime kõik hästi läbi, aga pinna all kobrutavat konkurentsi oli ikka tunda. (lk 31)
Konkurss avati ja järjekord loositi välja, samuti jagati kätte saaliproovide ajad ja harjutusajad. Linn oli väike, muusikakooli seal polnud - kõigile osalejatele klaveri tagamine oli olnud tõeline logistiline väljakutse. Lahenduskäike oli kolm: kõigepealt saime kakskümmend minutit harjutusaega ühes kirikus, kuhu oli toodud neli (!) pianiinot. Igasse nurka üks. Kui vastasnurgas mängis keegi Rahmaninovi kontserti, võisid sina oma Bachi fuuga häälte intoneerimise lihtsalt unustada. Ja selja taga seisis järgmine hüppevalmis lõvi, kes luges sellest kahekümnest minutist sekundeid. Teine võimalus oli sotsiaalne -linna pealt oli otsitud vabatahtlikke, kel juhtus kodus olema klaver ja kes olid valmis võistlejaid enda juures harjutada laskma. Tehti mingi tabel, ajad olid pool tundi järjest; mõeldud oli nii, et kohalikud muudkui tulevad iga poole tunni järel keskusse ja toovad järgmise inimese enda juurde. Aga oldi muidugi unustatud, et tegemist on ikkagi itaallastega, nii et see tabel ei toiminud. Minul vedas - läksin alles asja uurima, kui mind kaasa rabati. Polnud minu aeg ega midagi, aga klaveriomanik, unelevalt rauge olekuga kaunitar, oli jõudnud varem, ei viitsinud oodata ja haaras kaasa, kelle juhtus. Ja pärast ei viitsinud ta enam järgmisele järele minna, nii et sain üle kahe tunni mängida, luksus! Kolmas võimalus oli digiklaver sealsamas rahvarohkes kohtumispunktis. Väga naljakas oli vaadata, kuidas inimene, klapid peas, näoga kurdi publiku poole, tohutult tundleb ja kaasa elab millelegi, mida vaid tema kuuleb. Seda võimalust ma ei kasutanud. (lk 31-32)
Saaliproovi sain kümme minutit. Teatrilava oli publiku poole kaldu ja toolile olid klotsid alla pandud, et oleks otse; aga klaverile mitte ja mängides tundsin kogu aeg, kuidas muusika voolab mööda klahve paremale alla, teistpidi käigud tundusid nagu tõeline mägironimine. (lk 32)
Teised tüdrukud olid kodus. Paulina oli korralduse üle nördinud; ta oli ka veidi konkurssi kuulanud ja ütles kellegi kohta tunderõhuga: No kuidas saab seda Scarlattit nii aeglases tempos mängida, kuidas võis see inimene endale lubada sedasi konkursile tulla, see ei ole ju üldse tõsiseltvõetav! Ljudmila oli optimistlik - Venemaal hullematki nähtud, küll saab, tuleb teha oma asja; saab seal kirikus Rahmaninovide vahel ka harjutatud, mis siis ikka! Minule sai üha selgemaks, et ei sest konkursist minu jaoks asja saa, olin tõsise suhtumise lainelt juba täielikult maas, jätsin nad muljeid vahetama ja läksin raamatuga randa. (lk 33)
Konkursil mängisin nagu viimane põrsas, ühtegi bassisuunalist käiku ei jaksanud mäest üles pressida ja tiiskandisuunalised jällegi läksid sirinal käest ära - aga no ega ma nüüd ainult lavapõrandat ka süüdistada ei saa, mu keskendumine oli lihtsalt null. Ljudmila käis kuulamas ja tormas pärast südamlikult õnnitlema, aga tema entusiasm oli õõnes - olin mänginud nagu siga ja teadsin väga hästi, et tema teadis seda ka väga hästi. (lk 33)
[Bisceglie:] Praegu pildilt ei paista see koht selline, aga mu mälestuses on mulje ere ja vapustav. Vanalinn oli pooleldi mahajäetud, lagunud, hall, tühje aknakoopaid, katusteta seinu ja tubadest välja kasvavat võsa täis (see kõik tekitas imeliku võõristuse, sest järsku ei saanüd enam aru, kas oled sees või väljas), aga kõik justkui ühes tükis; kitsukeste tänavate kohal ühendasid seinamassüve käigud ja tunnelid, või õigemini, tänavad näisidki kulgevat majade sees. Tekkis kujutluspilt, et katedraal keset linna on tohutu kiviämblik, kes on oma tundlad parasiidist türannina kõikidesse soppidesse sirutanud - tõeline elusorganism! Tänavad olid inimtühjad, ringi jooksid ainult mõned ilusad poolpaljad lapsed, kes pistsid mind nähes kilkama: Macchina fotografica, macchina fotografica! Ja võtsid silmapilkselt sisse ülifotogeenilisi poose - sündinud modellid! (lk 33)
Kaugemal eemal oli üks mees põlvini vees ja otsis sealt midagi kummargil; mõtlesin, kas karpe, aga suurt ämbrit tal nagu ei paistnud olevat. Tasapisi tuli ta oma otsingutega üha lähemale; kaalusin, kas pakkida oma asjad kokku ja lahkuda, sest üksiku blondivõitu naisterahvana pole Itaalias kunagi võimalik rahulikult raamatut lugeda, kui mõni mees peale satub, aga ta tundus olevat oma otsingutega väga hõivatud ega heitnud pilkugi kõrgemale, nii et jäin paigale. Minuga kohakuti jõudes ajas ta ennast äkki sirgu ja küsis, mis kell on (ma ei tea kuidas, ent sain aru). Püüdsin vastata, due e mezzo, ta jäi sellega rahule, aga seisis edasi ja ütles siis järsku: Vieni, Maria! Nii palju olin tekstiraamatuga oopereid kuulanud küll, et sellest aru saada, ja kuigi ta hääletoon polnud nii emotsionaalne ja intensiivne nagu esimesel tenoril, vaid pigem monotoonne, kompenseeris seda sisendusjõuline välimus: päikeses hästi tõmmuks põlenud nahk, kergelt vimmas kõhn ja sooniline keha, õlanukid hüppevalmilt püsti, sinkjasmust traatjas juuksepahmakas nagu parukas peaaegu ninani, ja sealt vahelt sütena hõõgumas puurivad silmad - nagu metsloom. Vieni, Maria! Ise põlvini vees, oranžides ujukates. (lk 34)
Läksin siiski teise vooru tulemusi kuulama, aga muidugi edasi ei saanud. Ljudmila ja Paulina mõlemad said. Ljudmila kallistas mind ja lohutas innukalt: järgmine kord kindlasti saad sina ka! Paulina noomis natuke emalikult: Aga sa ju ka ise lasid pinge alla, läksid randa, nii ei saa konkursil osaleda, mentaalselt peab kohal olema! Olin muidugi natuke kurb ja natuke oli piinlik ka, et nüüd olen tõestatult meie toa kõige kehvem pianist, aga samas tundus nende konkursielevus mulle juba kuidagi naljakas. Mis konkurss, mis klaver, siin on Itaalia, la dolce vita! (lk 35)
Sõbrunesin Scarlattit liiga aeglaselt mänginud Danieliga, kes samuti edasi ei saanud, ja kolasime temaga natuke ümbruskonnas ringi. Daniel oli Iisraelist, aga pooleldi palestiinlane ja pooleldi soomlane. Ja elukutselt hoopiski programmeerija - no mina suutsin küll talle need aeglased tempod andeks anda. Küsisin, kuidas ta end Iisraelis tunneb, ta ütles, et väga hästi: palestiinlaste jaoks on ta oma, aga juutide jaoks soomlane. Danieli süda oli murdunud - ta oli tutvunud Iisraeli vabatahtlikuks tulnud norra kaunitariga ja läinud tolle järel Norrasse, aga tüdruku isa, range katoliiklane ja rassist, ei tahtnud araablasest midagi kuulda, isegi kui too oli pooleldi soomlane ja täiesti usukauge. Tüdruk ise oli ka vist liiga ilus, tal valikuid palju. Daniel oli naissoos pettunud ja teatas, et ei abiellu kunagi või kui, siis hästi koleda naisega, et teiste meestega mingit jama ei tuleks. Praeguseks on ta kauni põhjala naise õnnelik abikaasa ja mitme andeka noormuusiku uhke isa. Igatahes jäi ta nimme Norra tolle vihatud äiakandidaadi silme ette tolknema ja hakkas, küllap ülekeevate emotsioonide leevenduseks, oma senise hobi klaverimänguga professionaalselt tegelema. Tahtiski eriala vahetada, programmeerimine olla ennast ammendanud. (lk 35)
Muuhulgas oli ta ka väga osav mustikakorjaja, mitu suve Soomes marju kühveldanud ja sügiseks kena kopika kokku ajanud. Võrdlesime koguseid, ma ka kirglik korilane, aga ei saanud ligilähedalegi. (lk 35)
Danieliga uitasime mitmel pool ringi, aga hellenistlike varemete küngast ei tahtnud ta vaatama tulla - ütles, et ta on Iisraelist ja varemeid liigagi palju näinud, modernseid ka. (lk 35)
Rongis sattusin kokku ühe kaaskannatajaga, samuti Saksamaal õppinud ja sinna elama jäänud mureliku korea poisiga. Ka temale polnud fortuuna naeratanud ja ta leppis sellega fatalistlikult. Eks see raha tuli korstnasse kirjutada, vältimatud kulud, mis teha. Järgmiseks kuuks oli järgmine konkurss juba planeeritud, tuleb arvestada sellega, et õnne võib olla ehk veerandil võistlustest, kust osa võtad. See ongi lihtsalt selline tööstus. Aga kui oled Koreast ja tahad Saksamaal kontserte, peab mingeid võitusid olema, teisiti ei saa, Tema helistab iga päev kümnetesse kohtadesse ja pakub oma kontserte; enamasti öeldakse ära, ehk sajast üks kord näkkab, aga pole midagi, ta helistab edasi ja helistab jälle - kui ta on piisavalt järjekindel, küll nad teda ükskord ikka kutsuvad. (lk 36-37)
Napoli oli kummaline linn, sigisaginat täis ja elav, aga justkui mingisse eelmisse aega kinni jäänud lihtsate inimeste linn. Meenuvad käsitööliste linnajaod: tänavad täis avatud töökodasid, kus järjest toimetasid ainult näiteks plekksepad vihmaveetorude kallal; järgmises kvartalis olid aga ainult kellassepad ja veel järgmises ainult treialid, kõik eranditult vuntsidega vanamehed. (lk 37)
Sain oma vermete otsas Pompeis ka ära käidud. Pidin küll iga 20 minuti tagant pausi tegema, et varbad lahti võtta ja neid mudida, aga tegelikult andiski see õige turistitempo kätte, ei pea igalt poolt läbi lehvima! Majad, termid ja mosaiigid olid elamus, aga lausa vapustuse sain inimkujudest, mis siia-sinna majadesse olid asetatud, või oleks õigem öelda asetunud. Kuum tuhk oli linna katnud nii kiiresti, et mattis oma ohvrid sinna, kus nad parajasti olid, säilitades nende viimase valukarje. Väljakaevamistel avastati, et kivistunud tuhas on imelikke tühimikke, kus luud sees, need valati täis ja toksiti karp ümbert ära. Välja tulid filigraansed kujud, sandaalinöörid ja rõivakude oli näha, aga eelkõige need ilmed, igaveses ahastuses. Vaatasin kerge ebamugavustundega, valu uhkas minustki üle, mõtlesin, kas siin võib olla mingi eetiline käär, me vaatleme huviga teise pärisinimese pärispiinlemise pärisjäädvustust, aga eks kahe tuhande aastaga umbisikustub nii mõndagi. Muidugi ei välista ma võimalust, et see kõik oli võlts, turistide lõbuks nikerdatud (sel juhul väga hästi nikerdatud), aga elamus on elamus, ära vingu. (lk 37-38)
Paar päeva hiljem tuli Daniel ka korraks Napolisse. Mobiile sellal kellelgi polnud, kuid vanasti toimis selline asi, et leppisite kolm päeva varem kohtumise rongijaamas kokku ja saitegi kokku. Temalt kuulsin, et kolmandasse vooru ei jõudnud enam ükski mitte-asiaat ja suuremat osa lubatud preemiatest, muuhulgas Ida-Euroopa auhinda, välja ei antudki. Salamisi tundsin kerget kahjurõõmu - näe, polnud Paulinal ja Ljudmilal sest abi ühti, et nad muudkui keskendusid ja harjutusaegu rabasid ja ujumas ei käinud. Kes pärast naerab, naerab paremini! (lk 38)
Pärast Pompeid otsustasin, et nende jalgadega ma enam mööda vaatamisväärsusi ei kappa, istun parem ülejäänud päevad rannas. Valisin nime järgi koha - Piano. Rong tuli mäe seest välja, sõitis orgude-vahelisele sillale ja seal, üksilduses, keset lindude kuningriiki, oli peatus. Imeline! Oleks tahtnud käed laiali ajada ja hüpata. (lk 38)
Päev hiljem istusin lennukis, rahakott tühi, jalad paistes ja hing pungil. Oli läinud meelest, misasi on klaver ja miks see nii kole tähtis pidi olema. Lendasime otse üle Vesuuvi, jõllitasin kraatris mustavat järvesilma ja mõtlesin, kas lennuk jõuaks eest ära, kui nüüd kohe peaks purskama hakkama, ja millised ilmed reisijatelt salvestuksid. (lk 39)
Näiteks üheksanda klassi klassipildi tegemisel hüüdis Elo viimasel sekundil enne klõpsatuse käimist: Teeme lollid näod pähe! Ja mis välja tuli? Kõik on normaalsed, ainult Elo ja Kadri-Ann tõmbavad näppudega silmanurki poolde põske ja lasevad mokad töllakile. (lk 42)
Arst pumpas mu käsivarre uuesti kinni, tõmbas suu kriipsuks ja ütles juba üsna teraval toonil: 160/40! Haigla! Ei mingit vasturääkimist! Helistan kohe siitsamast, küll vanemad toovad sulle asjad haiglasse järele. Nüüd olin juba päris hädas ja segaduses ka. Tõesti tundsin ennast täiesti normaalselt. Kuidas siis nii, kõik lastakse rahuga minema ja mind, mind ähvardab vanglakaristus, ja ei tea mille eest? Tõesti ei ole kuidagi võimalik! Laskusin vist arsti ees lausa põlvili, vannutasin teda südamepõhjast: palun, palun, jah, täna on mul tõesti kuidagi imelik olla, aga ainult täna, muidu kunagi ei ole, palun laske mul praegu minna, homme hommikul kohe esimese asjana, ausõna! Ja kui siis ka on jama majas, siis lähen, kuhu te mind saadate, ei vaidle, alistun, ma ootan! Ainult homseni, palun-palun-palun!

Arst mõõtis mind eriti pika pilguga nagu enesetapjat, puhises, ja lõpuks halastas: Hea küll, homseni, mitte sekunditki kauem, punkt kell üheksa oled siin, ja kui mõõtmised pole korras, siis minek, ei mingit vaidlemist!

Homset ei tulnudki. Arst suri öösel südamepuudulikkusse. (lk 42-43)

Muutusin iseenda lugude peale armukadedaks - kui on niisugused lood, mis viga neid tirinal kirja panna! Aga vaat, kui kirjutaks millestki, millest õieti midagi kirjutada ei ole. Lõppude lõpuks, kui Mati Unt kirjutas elektrist terve romaani, siis tohin ju mina ometi treida väikese jutukese interneti tulemisest? (lk 45)
Mäletan imelikku pilti. Isa vaatas telekast kontserdiülekannet, suvaline tšellist suvalise pianistiga mängisid suvalist sonaati. Ei oska öelda, kas nad mängisid hästi või halvasti, sest pilt hangus pidevalt ja heli kadus üldse ära. Imestasin, miks isa sellist jama sellise hardumusega vaatab; tema pööras säravi silmi pead ja ütles vaimustunult: Kas sa siis ei saa aru, see kontsert toimub PRAEGU ja AUSTRAALIAS! (lk 45)
Kui isa 1988. aastal Ameerikast tuli, tõi ta kaasa Macintoshi, ühe esimestest kodustest personaalarvutitest Eestis. Oli juulikuu, ladusime kogu kupatuse auto pagassi ja tulime kohe maale, suvi pole raiskamiseks. Terrassi põrandal pakkis isa uhkusega karbid lahti - mitu suurt plast- ja metallkorpust, lademetes juhtmeid, topsitäied kompaktdiske, sest ega arvuti enda ajusse mingeid mälestusi ei mahtunud, ja ühes korpuses väike 20 x 30 vms ekraan ähmast silma pilgutamas. Tehnika viimane sõna! (lk 45)
Isa võttis arvuti oma töös kohe kasutusse, nii heli elektrooniliseks sünteesimiseks kui noodikirjutamiseks. Viimane tõi sageli paksu pahandust. Esiteks ei allunud algelised noodikirjaprogrammid looja lennukatele ideedele (tänapäevalgi ei taha alluda, aga toona pidi pooled asjad käsitsi juurde kirjutama). Teiseks juhtus enam kui kord, et öösel enne seda kõige-kõige viimast teose üleandmise tähtaega kustus arvutist kõik, ja siis taastas isa hommikuni palavikuliselt partiisid. Printer huugas ja ema jooksis kodu ja Estonia kontserdisaali vahet, kus orkester juba lava peal ootas, käes kord näiteks flöödi, teise klarneti ja tuuba, siis jälle esimese viiuli ja harfi partiid; tuba oli lahtisi lehti ja kohe-kohe juhtuva katastroofi paanilist eelaimust täis. Muidugi tegi arvuti nii mõneski aspektis helilooja elu lihtsamaks, aga kui ma võrdlen isa käsitsi kirjutatud noote - milline täpsus, kord ja hool seal valitseb! - arvuti välja oksendatud nooditraageldistega, mida, tõsi küll, on silmal lihtsam hoomata, siis vahe on kui öö ja päev. (lk 46)
Aga mulle tundus siiski, et kõige põhilisemalt leidis arvuti kasutuse "Dark Castle'i" mängimiseks - sellest sai kohe selline perekondlik meelelahutus. Isa kui kõige targem istus arvuti ees, näpud klahvidel ja turi erutusest vimmas, meie ema ja vennaga istusime teine teisel pool mängijat ja kummardusime üle ta õla, et paremini näha, kuidas isa sajandat korda algusse tagasi kukub. Mäng ise oli muljetavaldavalt süngetes toonides (ega midagi peale musta ja valge polnudki tollal võtta), tunnusmuusikaks kõlas jupike Bachi d-moll orelitokaatast; see meloodia seostub mul siiamaani lossitorni sakkide vahel sihikindlalt edasi-tagasi kõmpiva vahimehe ja soomättal kükitavate njännjännjäädega, kes ebameeldiva täpsusega mingeid mudapalle kangelase poole lennutasid. Mulle tundub, nagu oleks terve mu varane pubekaiga möödunud isa selja taga põlevate silmadega nondesamade kuueteistkümne toa läbimist kaasa elamas (ja siis intermediate, ja siis advanced, kujundus oli ikka sama, lihtsalt njännjännjääd olid agressiivsemad). Paar aastat tagasi vihmasel jaanipäeval tõmbas vend puhtast nostalgiast mängu uusversiooni alla. Mängus oli muudetud ainult seda, et must-valgest oli saanud värviline - retro ruulib -, ja mängis selle ühe päevaga läbi. (lk 46)
Isa, suur pioneer tehnika alal, oskas muidugi juba üheksakümnendatel arvutiga e-kirju saata. Mulle tundus see üle mõistuse, ausalt öeldes valmistas mulle toona raskusi isegi arusaamine, mille poolest e-kiri tavalisest nii palju parem on (nüüd saan aru küll - postimajja pole vaja minna). Tajusin isa ärritust, ta oleks muidugi soovinud, et tütar oleks targem ja osavam. Niisiis ta peaaegu sundis mind kirjutama meili Ameerikas õppivale sõbrannale Helenile, tema enda aadressilt muidugi. See lugu lõppes siiski pahasti, sest minult luba küsimata luges isa mu kirja läbi, puhtast heasoovlikkusest muidugi, et parandada kõik täpitähed numbriteks, sest muidu tulnuks need Ameerikasse jõudnuna arvutite seest välja umbes nii: %&=(&. Solvusin mõistagi kohutavalt ega kirjutanud aastaid enam ühtki tobedat e-kirja. (lk 46-47)
Kölnist oleks ma ehk kodustele rohkem kirjutanud küll, aga polnud kuskilt neid kirju saata. Kooli raamatukogu oli lahti ainult kella neljani; seal oli küll lausa kaks arvutit ja neist tohtis kirju lugeda, aga saata ei võinud. Ärge küsige, miks! Raamatukogu kindrali, Frau Kaminsky silmad nägid ka läbi seinte, ja kui keegi julges vasta-nupule lähedalegi minna, tormas ta kasvõi põrgu põhjast kurjategijat sakutama, nii et suled lendasid. Kord lugesin mingit foorumit, kus arutati lennupiletite broneerimise üle, ja kuna pidasin end sel teemal kogenuks (olin just äsja ostnud Frankfurt-Tallinna lennupileti asemel Tallinn-Frankfurdi oma, kuupäev oli õnneks õige), tahtsin ka sõna sekka öelda. Teksti jõudsin ära kirjutada, aga täpselt sel hetkel, kui nooleke oli juba saada-nupuni jõudnud, sain nokahoobi vastu kukalt ja mind visati kriisete saatel häbiga raamatukogu trepist alla. (lk 47)
Mingil hetkel, kui otsustasin, et võiks oma olematut vene keelt natuke parendada, olin lapanud ka õpikuid ja vestmikke, mis asusid teisel korrusel. Kahjuks ei leidnud ma midagi sobivat; kõige rohkem sinnapoole tundus olevat üks vene sisserändajatele mõeldud saksa keele õpik. Kuna see keskendus grammatika asemel rohkem väljenditele, tundus ükskõik, kumba pidi õpid. Natuke süvenenuna mõistsin siiski, et väljendite valikus oli arvestatud kitsa sihtgrupiga - kui esimeses peatükis sai selgeks, kuidas ennast tutvustada ja teed küsida, siis teises õpetati saksa keeles ütlema tupaja kak korova. Tundsin, et see pole siiski mulle. (lk 48)
Läks aega, enne kui avastasin, et kolmandal korrusel oli ka Internet. Vihikusse sai aegu kinni panna - tund aega järjest aeglasesse arvutisse või pool tundi kiiresse -, bronnida tuli pool nädalat ette, sest soovijaid oli ju suurlinnatäis. Olin õnnega koos, aga esimene tund väärtuslikku aega kuhis jukerdamiseks oma meilboksi kallal, see ei avanenud ega avanenud; viimase kümne minuti ajal taipasin abi küsida, siis selgus, et kõik hot'i sisaldavad aadressid olid blokeeritud, sest see on tõenäoliselt porno. Pidin kirjutama avalduse, et mu hot.ee aadress avataks, ja selle menetlemisega läks jälle nädal aega. Järgmise kahe nädala arvutiajad läksid meilboksi koristamise nahka - põhimõtteliselt oli seal ainult spämm, aadressiraamat oli üldse kadunud ja server viskas mind alatihti postkastist välja - see aeglane arvuti oli tõeline kannatlikkuse tuleproov. (lk 48)
Olin püsti hädas, sest Paavo Järvi saatis mulle pidevalt ropuvõitu naljapilte ja anekdoote, tundsin, et oleks viisakas ja tegelikult lausa hädavajalik samaga vastata, aga tõesti ei teadnud, kust selliseid leida, ja polnud ka mahti otsida, sest kõik aeg läks uuesti sisselogimise peale. Nõnda ei saanudki minust kuulsat pianisti. (lk 48)
Koht, kus Internet alati olemas oli, oli Sigridi Juures. Sigridi Juures oli üldse üks hea koht, kust nüsama koju minnes läbi hüpata, kus päevauinakut teha, ühiselt vaaritada, veini juua, makette vaadata, surnud isadest rääkida (see kogemus tabas meid aasta jooksul kõiki), lolli juttu ajada või mida iganes. Sigrid tolereeris sõbrannasid arvutis ka sellal, kui ta ise samas toas magas, aga minu pianistisõrmed kippusid klahvidega liiga jõuliselt kolistama ja siis viskas ta mu välja. (lk 49)

Välislingid