Paavo Järvi

Paavo Järvi (sündinud 30. detsembril 1962) on eesti dirigent.

Intervjuud

Muusika teeb kõike paremaks, ükskõik, mis maailmas ei toimu, ja niivõrd palju head muusikat on kirjutatud maailmas üle 400 aasta.
Kõige parem viis Eestit tutvustada ongi läbi muusika. Kõige uhkem tunne on mul alati siis, kui keegi ütleb, et Eesti on muusikamaa, laulurahvas. Alati läheb siis süda soojaks.
Sel aastal tegime sellise otsuse, et hakkame ühe uue liiniga peale, minnes kaasa meie ajaga. Meil tuleb Eesti naisheliloojate liin, kus hakkame tellima Eesti naisheliloojatelt uusi teoseid. Pärnu Muusikafestivalil tuleb uus teos Helena Tulvelt ja samuti Maria Kõrvitsalt.
Mida parem on orkester, seda rohkem on vaja teha proovi. Sa tunned, et võid kvaliteeti aina kõrgemale ajada, ja sellel polegi piire, alati saab veel paremini ja siis on võimalik saavutada midagi sellist, mida iga päev ei kuule.
- Paavo Järvi, intervjuu: Kaja Kärner, "Paavo Järvi: lõime Pärnu muusikafestivalile Eesti naisheliloojate liini", ERR/ Vikerraadio "Vikerhommik", 07.07.2024

Mul on olnud väga pikk ja soe suhe tšehhi muusikaga, võiksin öelda, et väga isiklik suhe. Ma kasvasin Eestis üles kuni 17-aastaseks saamiseni. See oli totalitaarne nõukogude ajastu, mis muidugi määras ka meile tol ajal kättesaadavate heliplaatide valiku ja haarde. Ja just Talichi või Neumanni salvestused ja üldse Tšehhi filharmoonikute legendaarsed salvestused olid igati osa meie muusikaelust ja muusikalisest maailmavaatest. Minu isal, dirigent Neeme Järvil, oli kodus tõesti suur hulk grammofoniplaate Tšehhi muusikaga. Mitte ainult Dvořák, vaid ka Martinů, Janáček, Smetana... Ta armastas seda muusikat ja kuulas seda sageli ning ma kasvasin üles selles perekondlikus keskkonnas. Lapsepõlves ja noorukieas ümbritses mind sõna otseses mõttes tšehhi muusika ning see mõjutas mind üsna alateadlikult. Ma võtsin seda iseenesestmõistetavalt, ma isegi ei tajunud seda liiga palju. Nii et ausalt öeldes pärisin oma tõelise armastuse tšehhi muusika vastu oma isalt.
Mul on tõlgendustraditsioonide suhtes üldiselt üsna vastuoluline seisukoht. See on miski, mida peab teadma, miski, millel on oma koht muusikahariduses. Huvitav on ka võrrelda, kuidas mõned kuulsad ja vähem kuulsad teosed saavad tõlgendamise mõttes kasu mineviku kuulsate kunstnike kontseptsioonidest. Aga üldiselt võib näiteks Brahmsi traditsiooniline kontseptsioon olla Saksamaal mõnikord peaaegu väsitav. Sõltub muidugi sellest, kellest me räägime! Kas me räägime Karajanist või Furtwänglerist või mõtleme üldist mentaliteeti, nagu Brahmsit tihti mängitakse... Traditsiooni pimesi järgida ei maksa. Dirigendina peab olema väga ettevaatlik, sest see "traditsioon" on tihtipeale ka rutiin ja halvad harjumused. Aga seda peab austama ja tundma traditsioonilist kontseptsiooni. Aga ennekõike pead sa välja selgitama, kuidas see muusika sulle sobib. Kui ma Saksamaale tulin, olin väga teadlik Beethoveni traditsioonist. Aga kui sa vaatad noote, siis näed, et Beethoven kirjutas midagi väga erinevat sellest, mida me sageli kuulame traditsioonilises kontseptsioonis... Nii et ma arvan, et sa pead leidma hea tasakaalu. Austada traditsioone ja siiski otsida muusikalist tõde, hoida avatud meelt. Meie kui dirigentide ülesanne on ka panna teos kaasaegsesse konteksti, mis põhineb eelkõige partituuri hoolikal uurimisel.
Teate, kui me võtame seda väga üldisest vaatenurgast, siis meil on vaid piiratud arv aastaid siin maa peal elada... Ma tunnen, et minu jaoks on oluline kogeda ja proovida palju asju, mis on mulle kui kunstnikule ja inimesele kasulikud. Olen viimase 25 aasta jooksul tõesti palju töötanud. See on mulle meeldinud, kuid ma tajun üha enam vajadust muutuste järele, soovi rohkem katsetada, minna uute asjade poole... Mul on endiselt väga soe suhe Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkestriga ja sellel orkestril on minu südames suur koht. Aga ma teadsin, et kui ma tahan ikka veel täiesti uusi võimalusi kogeda ja muusikas rohkem katsetada, siis peab see muutus toimuma nüüd. Ma ei usu, et ma tahan 70-aastaselt nii palju reisida.
Lisaks tuli uus pakkumine - peadirigendi ametikoht NHK sümfooniaorkestris Tokyos. Minu arvates on see parim orkester Aasias ja ma tahtsin näha, kuidas see "Aasia Berliini Filharmoonia" töötab. Olen seda orkestrit alati imetlenud. Sellel on suured traditsioonid ja minu jaoks on see pakkumine väljakutse, mida ma tahan proovida. Minu eesmärk ei ole olla "pikka aega kusagil mujal". Kõige taga oli lihtsalt tunne, et on vaja muutust, millele ma reageerisin väga kiiresti ja haarasin selle võimaluse, mis on muidugi omal moel ainulaadne.
- Paavo Järvi, intervjuu: Markéta Vejvodová, "Paavo Järvi: Vyrůstal jsem obklopen českou hudbou", Harmonie, 29.05.2014

Välislingid