Nõukogude Eesti

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti



  • Üks meeldejäävamaid hetki – ma ei tea, kas see on just üks toredamaid mälestusi – on kindlasti see, kui olin kolme-neljane ja mulle tehti selgeks, et need asjad, millest kodus räägime, on riigiasjad ja nendest ei räägita lasteaias. Seda on tänapäeva lapsel raske ette kujutada, aga meie kasvasime nii, et elasime ühte elu väljapool kodu ja samal ajal teadsime kodus, et kuskil oli mingi päris asi, meie oma Eesti, aga me ei tohi sellest lasteaias ega koolis rääkida, aga teadsime, et see oli olemas.
Arvan, et see vari ongi raudselt minu lapsepõlve kõige eredam ja meeldejäävam mälestus. Sinna juurde kõik need nördimused selle üle, et kui läksid poodi ning ei osanud vene keelt, siis müüja võib-olla ei tahtnudki sulle midagi müüa. Tal oli täielik õigus sinuga mitte eesti keeles rääkida ja see tekitas pidevalt sellist nördimapanevat enesetunnet. Selle pärast on mul raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv.
Minu meelest polnud see võimalik, sest teadsid ju kogu aeg, et midagi on väga valesti. Mul on raske aru saada, kuidas oli 1970ndatel või 1980ndatel Eestis võimalik kasvada nii, et sa ei pidanud seda kõike enda jaoks oluliseks. Minu jaoks on see kindlasti oluline lapsepõlve vari. Ka mu lemmikraamatud tollest ajast olid sellised, mis rääkisid lugusid vabast maailmast, vabast elust, vabast ühiskonnast.
  • Arvan et see oli nagu kõigil teistel, kuna meil kodus räägiti Eesti kunagisest vabadusest ja suured inimesed lihtsalt panid tähele, et lapsed kuulavad kuskil laua all peidus, kuidas suured inimesed vaidlevad. Need vaidlused võisid olla suhteliselt huvitavad.
Mäletan oma sugulasi vaidlemas selle üle, kas Nõukogude ajakirjandus ikka kehtestab suuremaid sõnavabaduse piiranguid, kui seda tehti Pätsi ajal. Täiesti legitiimne küsimus kuskil 1970ndatel.
Lihtsamad vaidlused olid selle üle, kas võis olla, et Eesti Vabariigi ajal andsid talulehmad rohkem piima kui kolhoosi ajal. Tollal andsid kolhoosilehmad tavaliselt vist 4000 liitrit [aastas] ja nemad väitsid, et nende lehmad andsid juba Eesti Vabariigis 7000 liitrit. Isegi selle infoga oleks võinud koolis – ütleme nii – sattuda valvsa tähelepanu alla. Ei olnud üldse palju vaja.