Kuressaare

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Linna kuulsaim hoone – Kuressaare linnus.



  • Ega kõikidele mandriinimestele Kuressaare ei meeldinud. Luuletaja Henrik Visnapuul oli juhtunud kaklus Kuressaare pargis ebameeldiva tagajärjega. Sel puhul ilmus "Saarlases" (mai, 1920) ühe luuletuse äratrükk H. Visnapuu kogust "Hõbedased kuljused", mille pealkirjaks oli "Kuressaare":

Ah nõnda ongi siis see Kuressaare,
Paar puhmast sirelit, paar väikest last,
punnkõhulist, tömpjalalist naist-nägudega kuu,
kel kõiki keeli peale eesti räägib suu.
Park nagu karp, orkester leierkast,
mis lüpsilehmi ammumisele akkompaniment
ning kallakile kuidagi ka firmament,
et puhub tuul sind kõikjalt nagu võerastlast
tuul rõske, ütti lõikab idakaare.

Ei tea kas kunagi hiljem poeet tundis huvi tutvuda põhjalikumalt Saaremaaga ja saarlastega, või jäi ta esimene pealiskaudne mulje püsima eluajaks?

Proosa[muuda]

  • Vanad egiptlased olid osavad muumiate valmistajad. Nad palsameerisid kooljaid nii põhjalikult, et need püsisid alal aastatuhandeid. Kuressaarlased on nupukad kadakluse konserveerijad. Väga vanu "kadakatüüpe" võib seal näha. (lk 101, "Vested", 1921)


Luule[muuda]

Rahvas ju kombainid tagus
Mõõkadeks ja jällegi on jõus
Veering mida laias kaares
Välja lasid Kuressaares
Mündid millel ilutseb su lõust


Park, tühi varjus, laiub, nood paplidki kõrged ja haljad,
mis ei vankuvat näi, kust maru üle ei käi,
Laotavad kuursaali lähedal laiu ja lopsakaid latvu,
Päikese heledas voos, kohava puhangu hoos.
Piiratud mahlaka haljuse, puude ja põõsaste ringist,
Tervitab linnapää vall, aegade kulutud, hall,
Eelkants, võsade vallatud, lehtede rohkusse upub.