Toost



Proosa
[muuda]- Ja neile oli seni jäänud mulje, et ameeriklased ei joo. Lamborgi napsuklaas oli püsivalt tühjendatud, täitmist ootavas olekus. Juba ainuüksi selle täitmine (ilma sellele täitmisele liialt tähelepanu tõmbamata) oli täiskohaga töö. Lamborg oli südamesse võtnud kommet, et ilma toosti ütlemata on ebaviisakas juua. Nasmertovid olid juba öelnud paar toosti söögi sissejuhatuseks - lühikesed, praktilised, soovides tervist ja rikkust. Kuid siis ütles Lamborg ise mõned üha punnitatumaks kiskuvad toostid — kadestamisväärsetele leibkondadele, uutele riikidele ja uutele sõpradele, valgetele öödele ja mustadele meredele — ja nad taipasid õudusega, et neilt oodatakse konveierilt toostide ette andmist, et nende külaline saaks endale jooki sisse kallata. Kolmveerand pudelist (mis oli lapsejala suurune) kadus, ilma et nemad oleksid peaaegu üldse kaasa aidanud.
- Jelena Ahtjorskaja, "Paanika kohvris", tlk Ehte Puhang, 2015, lk 144
Luule
[muuda]Ei ole mina naine. Olen neutrum.
Olen laps, paaž ja julge otsus,
olen naerugrimass sarlakpunasel päikesel...
Olen kõikide ablaste kalade võrk,
olen toost kõikide naiste auks,
olen samm juhusesse ja hukatusse,
olen hüpe vabadusse ja iseendasse...
- Edith Södergran, "Vierge moderne", tlk Debora Vaarandi, rmt: "Tuleviku vari" (1986), lk 12
Samblik tõstis oma hapra peekri,
vihm sadas selle täis. Ja vihmatilgas
sätendas taevatilk nagu tuuletõke.
Samblik tõstis oma hapra peekri -
toosti meie elu rikkuse auks.
- Helvi Juvonen, "Peekrisamblik (Luuka 17:21)", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: "Kaarsild: Soome luulet 1920-1950", 1997, lk 136
Valage, valage valget,
valage palade vahele,
lihade-kalade kõrvale,
verekäkkide kaela,
pikale poisile peale,
valejänese hännale,
salatite õnnele,
viru valget igale
libaskõrile kurku.
- Hando Runnel, "Toost" kogus "Lauluraamat" (LR 41-42 1972), lk 40
nüüd, kallis, tõstkem klaasid! ütle toost,
ju pillerkaari täna täis me õu.
seal eile oli õnn veel. homme koost
meil laguneda lasta leidsin jõu.
kuid täna löögem kokku, löögem juba!
veel mõtlen sinust kaua, ma ei salga.
kuid enam meie tühja õue, luban,
ma iialgi ei tõsta oma jalga.
- Eda Ahi, "Toost" kogus "Maskiball" (2012), lk 10