Apelsin

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Rafael Romero Barros, "Vaikelu apelsinidega" (1863)
Augusta Plagemann (1799–1888), "Vaikelu apelsinide ja roosidega", s.d.
Ludovica Thornam, "Rooma apelsinimüüja" (1888)
William J. McCloskey, "Paberisse mässitud apelsinid laual" (1897)
Broncia Koller-Pinell, "Apelsinisalu Prantsuse Rivieras" (1903)
Edith White (1855-1946), "Vaikelu nabaapelsinidega", s.d.


Proosa[muuda]

  • Öö oli saabunud, pime öö, ma istusin maja esimese korruse akende all ja mõtlesin Valérie peale, kui korraga kuulsin ma üht aknaluuki avanevat. Ma tõstsin pea ja nägin valgust - nähtavale ilmus naine, kes istus aknalauale. Ma tundsin kogu oma uudishimu tagasi tulevat. Mõne minuti pärast kuulsin ma midagi oma jalge ette kukkumas - see oli apelsinikoor, mille Bianca oli alla visanud. Ja usud sa, Ernest, see apelsinikoor, selle puuvilja lõhn, millest kogu Itaalia on läbi imbunud, mida ma näen ja tunnen iga päev, see lõhn pani mind võpatama, täitis kõik mu meeled väljendamatu ihalusega.


  • Pühapäev on täidetud kõigepealt apelsinidega, millega mängivad lapsed, ja siis nende apelsinide koortega. (lk 28)
  • Apelsini koorida on sama mis magavat last riidest lahti võtta. (lk 46)
  • Apelsinil on kuldse mütsi all sidemetes pea. (lk 51)


  • Apelsinid on ainsad viljad. Mina täitsin oma väikese ämbri apelsinikoortega ja õed tühjendasid selle tõredalt. Mina peitsin koored padja alla ning õed tõrelesid ja ohkasid.
Elsie Norris ja mina sõime iga päev ühe apelsini, kumbki sai pool. Elsie’l ei olnud hambaid, nii et tema imes ja nätsutas. Mina kukutasin oma apelsiniviilud sügavale kurku nagu austrid. Inimesed vahtisid meid, aga me ei hoolinud sellest.
  • Jeanette Winterson, "Apelsinid pole ainsad viljad". Tõlkinud Kätlin Kaldmaa. Tänapäev 2008, lk 48


  • Talv tõi juba enesega tuule, mida võis hommikuti nimetada külmaks, kui Moisés tõi koju korvitäie apelsine. Märkimisväärse osavusega, kasutades ainult üht kätt, kooris Elias apelsini ära, hoidis koori ühe sõrmega ja võttis kivid välja teise sõrmega ja hoidis neid kolmandaga ja eraldas viilud üksteise järel ja sõi need ära silmanähtava naudinguga.

Luule[muuda]

Eks ole see jook vaid
aprillipäike, minu klaasi
tühjaks pigistatud
apelsin? Võtan lonksukese
tuld, joon ja joon ikka
veel, olen purjus,
jah, aga päikeste
kullast. Mis suursugune
mürk nüüd voolab mu
soontes ja täidab mu
meele naeruga, millel pole
kuskile kiiret? Mu mured
suigatavad. Mullikesed panevad
mu klaasi helisema, see on
nagu pruudi närviline
naeratus, ja puutuvad
mu huuli.


koorisime kraanikausi kohal apelsine
ja köök oli naeru täis.
Keegi keetis kohvi,
keegi toppis piipu,
kolmas korkis veini,
neljas nägi silmanurgast tulevikku,
kui viies viimse kergenduspisara
oma pikka seelikusse varjas.
Kuues näris pliiatsit ja luges sõrmeotstelt silpe.
Seitsmes seisis väraval,
süli moone täis.


Tibupoeg koorub kuldmunast,
vaatab uudistavalt maailma ja näeb,
et kõik on nii nagu vaja:
apelsin muutub riigiõunaks,
mesilassülem kasvab rahvaks,
peremärgid lähevad hinda,
iga inimene leiab üles enda käekirja.

  • Lea Mändmets, "*Nähtamatuse mask purunes...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 7

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel